Vabastamine. Imogen Kealey

      I osa

      Marseille, jaanuar 1943

      1

      See oli olnud halb mõte. Väga halb mõte. Neetult halb.

      Seinarusude taga kükitades sulges Nancy korraks silmad ja hingas sügavalt sisse. Põlevate majade lõhn kriipis kurku, suits pani silmad kipitama ning kitsasse peidukohta surutud kehas hakkasid lihased krampi kiskuma. Nüüd kuulis ta läheneva Saksa patrulli hääli päris selgelt.

      „Auf der linken seite.” Vasakul pool.

      Sein, mille taga ta ennast peitis, oli eile olnud osa majast, kellegi kodust. Üks tuhandetest kitsukestest korteritest Marseille selles osas, kus linna vähem lugupeetud elanikud olid lärmakalt kraageldes, üksteist tüssates ja pisikest äri ajades aastate kaupa oma päevi õhtusse saatnud.

      Naine varjas end väikese räpase toa jäänustes, seljas oma paremuselt teine mantel ja jalas paremuselt kolmandad kontsakingad. Need neetud jalavarjud pigistasid. Läbi ülemise korruse riismete paistis pilvitu talvetaevas, kuid sel toal oli ainult üks uks. Ta oli teinud lolli vea, kui põikas sakslaste patrulli vältimiseks just siia. Üleoleva moega patrullijad käisid varemeid läbi vaatamas, nende kolleegid aga jätkasid samal ajal tööd kõrgemal mäenõlval asuvate majade õhkimisega, peletades Vana kvartali endisi elanikke urgudest välja. Patrull käis majast majja. Ning see maja oli järgmine. Ülevalt mäe poolt kostsid tuhmid kärgatused ja langevate müüride ragin koos korrapäratute püssipaukudega.

      „Nad leidsid sealt veel rotte, poisid,” kostis vanema mehe, tõenäoliselt ohvitseri hääl.

      „Aga mina tahaksin hiirt,” vastas keegi ta meestest ja kõik naersid.

      Suurem osa Nancy jõukatest sõpradest poleks enne sõda sellesse linnaossa tulemist isegi unes näinud. Liiga ohtlik. Liiga veider. Viie aasta eest, kui Nancy Marseillesse saabus, oli ta juba esimesel päeval sattunud Vana kvartali kitsastele järskudele tänavatele ning armunud kohe nii sellesse paika kui ka neisse patukottidesse, joodikutesse ja mänguritesse, kelle ta sealt eest leidis. Ta armastas kõiki sealseid räigeid, kokkusobimatuid värve ja kontraste ning sukeldus sedamaid neisse. Tal oli lausa anne minna just sinna, kuhu poleks pidanud, mis muidugi andis talle võimaluse Prantsusmaal ajakirjanikuna töötada. Ning ta teadis, et austraallasena võis ta teha asju, mida suurem osa oma reputatsiooni pärast muretsevatest prantslannadest poleks elu seeski teinud. Järgnenud aastatel oli Nancy liikunud neil käänulistel tänavatel ja puiesteedel igasuguse hirmuta, jaganud sigarette tänavanurkadel logelevate poistega ja pidanud sõnasõda nende ülemustega. Ka pärast kihlumist linna ühe rikkaima töösturiga ei loobunud Nancy hulkumast just seal, kus talle meeldis. Ning see tasus end omal kombel ära. Kui algas sõda ning isegi Vichy territooriumil hakkasid varud kokku kuivama, oli Nancy jõudnud sõbruneda juba poolte linna mustal turul kaubitsejatega.

      „See on tühi, hauptsturmführer1!”

      „Hästi, mehed, võtame järgmise.”

      Siis aga olid saabunud linna natsid kogu oma inetuse ja argiseks saanud vägivallaga ning lootus, et mingigi osa Prantsusmaast võiks jääda vallutamata, oli määratud hukule. Nimelt otsustasid natsid, et kõige õigem viis kohelda Vana kvartali provokaatoreid, salakaubavedajaid ja vargaid oli nende majad maha põletada ning maha lasta kõik, kes kõigest sellest hoolimata ära ei põgenenud.

      Nüüd, seina taga kössitades – ja patrull tuli üha lähemale –, pidi Nancy vastu tahtmist endalegi tunnistama: tulla siia veel viimast ülesannet täitma, kui SS-lased tuhnisid ellujäänuid ja põgenikke otsides varemetes, oli olnud halb mõte. Võttes arvesse, et üks isik, keda säärsaabastes sadistid eriti verejanuliselt otsisid, oli vastupanuliikumise kuller ja inimeste ületoimetaja, keda tunti Valge Hiire nime all, ning sina ise, lisaks sellele, et olid Nancy Wake, endine ajakirjanik ja Marseille koorekihi hellitatud printsess, olidki Valge Hiir, oli tegu tõesti väga-väga kehva, läbinisti rumala, mitte kuskilt otsast hea mõttega.

      Ei saa öelda, et tal oleks olnud valikuid. Iga tema ülesanne oli oluline, seekordne aga eluliselt tähtis ning tuli täita just täna, isegi kui sakslased teda ümbritseva maailma ribadeks kiskusid. Ta oli otsusekindlalt lahkunud luksuslikust villast, kus nad Henriga elasid, lipsanud patrullidest mööda, otsinud üles oma kontaktisiku, sundinud selle põikleva ja tembutava põrgulise kokkuleppest kinni pidama ning saanud selle, mille järele ta oli tulnud. Vichy saksameelset jama ajavatesse ajalehtedesse keeratud komps oli tal turvaliselt kaenlas. See oli maksnud talle tuhat franki, kuid oli ka iga santiimi väärt, kui tal õnnestub eluga tagasi pääseda.

      Ta pidi siit välja saama. Kohe. Tal poleks kuidagi võimalik jõuda õigeks ajaks järgmisse kohtumispaika, kui teda kinni hoitakse ja küsitletakse, isegi kui nad jääksid tema etendust – „Mina või, ohvitser? Oh, ma pöörasin vist spaast tulles valest kohast ära. Te näete mundris väga äge välja. Teie ema on kindlasti väga uhke!” – uskuma. Taevas ise teadis, kui mitme patrulli käest ta oli viimase paari aasta jooksul silmapilgutuste ja flirtimisega pääsenud, kriipsuke puna huultel, vastupanuliikumisele mõeldud teated või raadiosaatja osad käekoti voodri vahele õmmeldud või tihedalt reie külge seotud. Ja ta pidi, lihtsalt pidi kohtumispaika jõudma.

      Kaks meest patrullist olid juba koridoris. Neetud ja veel kord neetud! Kui tal õnnestuks nad tagasi tänavale meelitada, võiks ta söösta läbi maja tagaosa. Ja ainus alternatiiv oli end vabaks tulistada.

      Ta pistis käe kotti, õngitses revolvri välja ja niisutas huuli. Siin polnud aega pikalt kaaluda. Asi tuli ära teha. Ta kergitas pead, piilus üle katkise aknaraami ning vaatas tänaval vasakule ja paremale. Teisel pool teed pisut ida poole jääval majal oli osa teisest korrusest veel püsti. Keegi oli lõhkeainega kokkuhoidlik olnud. Toas, millel polnud enam seinu ega lage, nägi Nancy lauakest ja täpselt selle keskele asetatud vaasi. Üksik katkutud roos vaasis liikus tulekahju tekitatud tuuletõmbuses. Suurepärane.

      Nancy pööras revolvri trumli välja ning kogus padrunid pihku. Siis viskas ta need tagantkätt üle kitsa tänava. Üks sõdur tajus liikumist ja pööras kulmu kortsutades ringi. Nancy surus end uuesti seina varju ja hoidis hinge kinni. Üks. Kaks. Käis paugatus, kui tuli leidis esimese padruni, seejärel teise.

      „Vastata tulele!”

      Kaks koridori jõudnud sõdurit

Скачать книгу