saja tuhande aastasest unest.
Miski tegi minu sees haiget. Miski, mida varem olin nimetanud reisipalavikuks või lennuhirmuks, kuid mis nüüd hakkas võtma teist, selgemat kuju. Midagi oli valesti.
Aga ma ju esinesin kaheksale tuhandele inimesele ja Jaapani televisioon salvestas kontserdi, nii et minu reisil oli ju eesmärk, mõtlesin ma.
Nagu biosfäärile ja ökosüsteemile läheks korda Jaapani televisoon.
Eitusel on võimas jõud.
28. STSEEN
PILLAV ELUSTIIL
Meie jaoks tasakaalus ja toimiv atmosfäär on piiratud ressurss; hävinev loodusvara, mis kuulub kõigele ja kõigile võrdselt. Ent praeguste heitgaaside hulga juures saab see loodusvara kaheksateistkümne aasta pärast otsa.
Parimal juhul.
Nimelt ei tohi juhtivate teadlaste sõnul meie jaoks toimiva atmosfääri süsinikdioksiidi kontsentratsioon ületada 350 miljondikosa. Tänase päeva seisuga oleme juba 410-st mööda läinud ja lähima kaheteistkümne aasta jooksul jõuame eeldatavalt 440-ni.
Ja nii edasi.
Arlanda lennuvälja kliimakompensatsiooni teenistuse hinnangul on heitkoguste hulk ühe reisija kohta edasi-tagasi lennul turistiklassis Stockholm–Tokyo 5,14 tonni süsinikdioksiidi.
Jämedalt arvutades on kogus võrreldav sellega, kui üks inimene sööks 25 tunni jooksul, ehk ligikaudu selle reisi ajaga, ära 200 kilo loomaliha.
Meie uued harjumused seavad vanade roomlaste ja 18. sajandi Prantsuse aristokraatide pillava elustiili uude valgusesse.
Keskmine heitkoguste hulk ühe inimese kohta Indias on Maailmapanga andmetel 1,7 tonni aastas. Bangladeshis 0,5 tonni.
Ja ei, me ei saa varsti enam rääkida solidaarsusest ja võrdsusest, arvestamata meie endi ökoloogilisi jalajälgi. Õigluse eest seismise mandaat kipub meil käest libisema.
29. STSEEN
SÜMBIOOS
Oleksin pidanud hoopis kokaraamatu kirjutama. Raamatu küpsistest ja lemmikheliloojatest. Või tõelise autobiograafia. Laulja mälestused.
Ei sõnagi läbipõlemisest, ravimitest ja diagnoosidest.
Meeldiva raamatu. Joogast näiteks. Kus ma otse loomulikult pööran tähelepanu ka meeldivamatele keskkonnaprobleemidele: kilekotid, toidujäätmed või muu taoline, mis ei mõju häirivalt ega tülikalt.
Positiivse raamatu, mis ei puuduta vähimalgi määral selliseid nähtusi nagu söömishäired või depressioon. Või et inimene ei tule mõnel päeval voodist välja, sest ta kas ei suuda, ei taha või ei jaksa. Et ta mõnel päeval mõtleb nii, nagu ei tohiks mõelda.
Ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut sellest, kuidas ma end tundnud olen.
Ma ei oleks pidanud kirjutama raamatut sellest, kuidas minu pere end viimastel aastatel pikka aega tundnud on.
Aga ma pean. Sest me tundsime end näruselt. Mina tundsin end näruselt. Svante tundis end näruselt. Lapsed tundsid end näruselt. Planeet tundis end näruselt. Isegi koer tundis end näruselt.
Ja me lihtsalt pidime sellest kirjutama.
Koos.
Sest meie enesetunne hakkas paranema alles siis, kui mõistsime, miks me just nii tundsime.
Me lihtsalt pidime sellest kirjutama, sest me kuulume nende hulka, kes said abi. Meil vedas ja vahel ma usun, et me tuleme sellest tugevamatena välja. Tugevamate ja paranenutena. Ma usun seda üsna tihti.
Ja on aeg, et inimesed hakkaksid oma enesetundest rääkima. Me peame hakkama rääkima asjadest nii, nagu need on.
Me elame ajaloolise külluse ajastul. Maailma ühised ressursid ei ole kunagi olnud suuremad. Nii nagu ka rikkaid ja vaeseid eraldavad lõhed. Mõnel on meeletult palju rohkem, kui ta vajab. Teisel ei ole mitte midagi.
Samas tunneb maailm meie ümber end üha halvemini. Jää sulab. Putukad surevad. Metsi hävitatakse, ookeanid ja ökosüsteemid on viidud viimse piirini.
Nagu ka paljud inimesed meie ümber.
Inimesed, kes on katki, nagu meie olime katki, inimesed, kes on endiselt täiesti puruks. Meie sõbrad.
Need, kes ei suuda tempoga kaasa minna.
Need, kes ei sobitu mudelitesse.
Need, kellel ei ole olnud õnne kohtuda õigete arstidega.
Need, kes ei mahu isegi statistikasse.
Kõik need, kes tõepoolest elavad sümbioosis planeediga, mille elanikud nad on. Ehkki sellisest sümbioosist – maalähedasest elust kooskõlas loodusega – paraku ei räägita.
Jutt käib täiesti uuest kooskõlast, uuest akordist.
Jutt käib läbipõlenud inimestest läbipõlenud planeedil.
Ja sellistel lugudel ei ole kohta kokaraamatutes.
30. STSEEN
ASTROFÜÜSIKA
Maal kulub ümber oma telje pöörlemiseks ja ööpäeva läbimiseks 23 tundi, 56 minutit ja 4,091 sekundit. Vahel tundub, nagu see käiks veidi kiiremini, kuid kiirus on millisekundi pealt täpne. Seevastu on teisi asju, mis võtavad aina kiiremaid pöördeid – näiteks meie elu.
Kui mina väike olin, öeldi, et arvuti ei suuda kunagi inimest asendada.
„Võta kas või male! Arvuti ei teeks kunagi inimesele pähe,” räägiti.
Siis, aastal 1990, tuli mees nimega Ray Kurzweil, kes väitis, et kuna maailma arvutivõimsus kahekordistub iga aastaga, võidab arvuti maailma parimat maletajat enne 1998. aastat, see olevat puhas loogika.
Ja väga õige, 3. mail 1997 New Yorgis võitis IBM-i arvutiprogramm Deep Blue ajaloo ühe kõige kuulsama malepartii käigus malemaailmameistrit Garri Kasparovit.
Nii palju siis sellest.
Tänaseks on Ray Kurzweil Google’i arendusdirektor ja ta on väitnud muu hulgas seda, et nutitelefoniga varustatud lapsel Aafrika maakolkas on käepärast rohkem infot kui Ameerika presidendil kõigest kakskümmend aastat tagasi. Et arvutid omandavad tehisliku inimintellekti, on Kurzweili sõnul taas vaid ajaküsimus – matemaatiline enesestmõistetavus, mis juhtub enne 2029. aastat. See ütleb nii mõndagi selle kohta, kui kiiresti meie ühiskond praegu muutub.
Aga see ei ütle kõike.
Me kogeme rohkem, tunneme rohkem, arvame rohkem. Sotsiaalmeedias arutleme ühiskonnaprobleeme kiirusel, mille valguses tunduvad 1990-ndad nagu talupojaühiskond.
Millelegi ei anta asu, kõike vastandatakse. Kõik pannakse proovile.
Me toodame rohkem. Me tarbime rohkem, õigupoolest teeme kõike, mida me teeme, rohkem. Palju rohkem.
31. STSEEN
