muuta. Käsitööõpetajale, matemaatikaõpetajale, klassikaaslase isale. Või neist tuhandetest meilidest pedagoogidele hilja õhtul, et lapsed saaksid rahuneda ja uinuda. Olles ikka ja jälle sunnitud neile meelde tuletama, et see, mis on enamikule parim, võib ühele olla halvim.
Kehalise kasvatuse gruppidest, mida peab vahetama, võimatuks osutunud koduste ülesannete vastamisest. Ekskursioonile minemata jätmisest. Otsa lõppenud ravimitest ja apteekidest, mis ei ole retsepti saanud. Kõigist kohale ilmumata jäänud asendusõpetajatest ja unetutest öödest ja psühhiaatriakliiniku ooteliinidest ja koolist saadetud paberitest, mis kunagi kohale ei jõua.
Naabritest, kes kurdavad, katkilöödud seintest ja sõpradest, kes pettunult enam ühendust ei võta. Kõigist mobiiltelefonidest, arvutitest ja Instagrami kontodest, mida tahaks põrgusse saata.
Kõigist antidepressantidest ja rahustitest. Päevadest, mil ma ei tohi kodus magada, sest ma teen häält. Kontsertidest ja muusikapaladest, mida pean õppima keldriruumis. Kaaslastest, kes on öelnud asju Snapchatis.
Kõigist päevadest, kui enam ei jaksa või isegi ei taha. Päevadest, mis on üksainus lootusetu pimedus. Kõigist päevadest – igast päevast viimase viie aasta jooksul –, mil meie pere ei ole saanud koos süüa või on vaevu suutnud ühes ruumis viibida.
Neonatsistliku Põhjala Vastupanuliikumise kleebistest meie majauksel ja meie maja piltidest netis ning õhtutest, kui oleme sõitnud lastepsühhiaatria vastuvõttu, saanud ooteruumis ühe juustuvõileiva ja sõitnud koju tagasi, sest olime kõigest püüdnud piire seada.
Kõigist kodusistujatest: lastest, kes ei suuda enam koolis käia.
Keegi peab rääkima koolisüsteemist, kus üks neljast õpilasest on tõrjutud. Õpilastest, kes jäävad ilma lõputunnistusest, sest koolidel, mis teenivad kümneid miljoneid kasumit, ei ole „õnnestunud” õpetajaid palgata. Maailma kõige tasuvam ebaõnnestumine.
Autismihäirega lastest, keda sunnitakse käima koolis, kus 82 protsenti neist mõnitatakse. Kõigist kriisikoosolekutest koolides ning lapsevanematest ja õpetajatest, kes põlevad läbi. Kõigist, kes on hullemas seisus kui meie.
Seostest autismi ja depressiooni vahel ja lastest, kes võtavad endalt elu.
Kõige mustemast statistikast. Tüdrukute anoreksiast.
Ja kogu sellest põhjatust kurbusest, kurbusest, kurbusest kõigi nende lapsepõlvede pärast, mis on lootusetult raisku läinud, sest me elame ühiskonnas, mis iga päevaga kaasab üha vähem ja vähem inimesi.
Ühiskonnast, kuhu sobitumiseks me pühendame kogu oma aja ja energia, ning ei ole vaja neuropsühhiaatrilist häiret, et näha, kui haige kõik meie ümber on.
Fakt on see, et vahel on inimese jaoks kõige mõistlikum katki minna. Probleem on selles, et pikemas perspektiivis see ei toimi.
Sellepärast me ei annagi alla.
Mis ka ei juhtuks, me ei anna kunagi alla.
Me püüame.
Me lapime üksteist kokku.
Võimalik, et me ei saa kunagi päris terveks, aga alati saab paremaks minna ja see annab jõudu.
See annab lootust.
24. STSEEN
STREETDANCE
On teisipäev ja me hakkame just toibuma tõeliselt kohutavast nädalavahetusest.
Reedel tuli üks uus õpetaja Beata juurde ja küsis, miks ta nii väsinud välja näeb ja mis kell ta õigupoolest õhtuti magama läheb.
„Keskööl,” vastas Beata. Õpetaja läks käima ja pidas pika loengu – muidugi ainult head soovides – selle kohta, millal peab magama minema ja mitu tundi peab magama, et jaksaks koolis käia, ja kõik see tekitas Beatas sellise stressi, et ta ei saanud terve nädalavahetuse magada. Kolme päevaga oli pere taas kokku varisenud nagu kaardimaja.
Kuid täna on teisipäev ja aeg minna tantsima.
Oluline on aegsasti kohal olla, sest hiljaksjäämise stress on mõnikord nii tugev, et ei lähegi enam üle.
Nii et me varume aega.
Beata peab nimelt vältima teatud tänavakive.
Ta peab alati alustama vasaku jalaga ja kui läheb valesti, alustab ta uuesti. Ja mina pean temaga täpselt ühtemoodi käima, mis on keeruline, sest mul on pikemad jalad, ja see näeb üsna koomiline välja, kui me tänaval koos edasi-tagasi tipime. Edasi-tagasi.
Minna on kõigest kilomeeter, aga meil kulub minekule peaaegu tund, ja see sundkäitumine on tal ainult minuga seoses. Ning ma saan väga hästi aru, miks. Sest ma olin oma emaga täpselt samasugune – kõik mu tikid võimendusid temaga koos olles.
Kohale jõudes avastame, et täna annab trenni asendaja, ja see ei ole hea, sest siis on teistmoodi ja Beatale ei meeldi, kui on teistmoodi. Istun ukse taha ootama.
Igal teisipäeval ootan seal kaks tundi. Ma ei tohi paigalt liikuda, isegi mitte WC-sse minna, sest Beata hakkab muretsema. Ta peab mind kogu aeg uksepraost nägema.
Tunnen, kuidas bass vibreerib seintes ja põrandas. Kõhusoppi sigineb ärevus. Tavaliselt ei ole bass nii tugev. Vastan telefonis mõnele meilile ja püüan midagi kasulikku teha. Veidi aja pärast hiilin sisse ja piilun uksekardina vahelt. Sees kõmiseb muusika ja kaheksa tüdrukut tantsivad street’i, samal ajal kui asendustreener seisab ees ja hüüab neile tantsusamme. Üheksas tüdruk ei tantsi üldse – ta seisab keset ruumi, hoiab käsi kõrvadel ja luksub nutust. Ta vapub üle kogu keha.
Torman sisse ja palun asendustreeneril vaiksemaks panna, ja kas ta ei näe, et üks laps nutab? Aga tema ei võta seda kuigi tõsiselt, nii et ma viin Beata koju. Ja nurjunud rühmategevuste pikka nimekirja lisandub tants.
Aga enne minekut saan teda kallistada.
Kaua. Ta nutab ahastades mu embuses ja see on õudne, aga vähemalt tunnen end emana, keda tema laps vajab.
See on esimene kord üle pika aja, kus saan oma armastatud lapsukest kallistada. Mul on tunne, nagu oleksin pärast pikka eksiilis elamist koju jõudnud.
See on parim hetk.
Üleüldse.
25. STSEEN
VÄHESE STIMULATSIOONI MEETOD
Sügisel läbib Beata neuropsühhiaatriliste häirete uuringu. Istume laste psühhiaatriakliinikus viimasel koosolekul, enne kui on aeg tulemused Beata ja koolitöötajate kuuldes teatavaks teha.
„Ma mäletan, kui Beata pidi koolis vaktsiinisüsti saama ja kuidas ta enne seda nädalaid muretses,” ütleb Svante. „Mõnikord nuttis ta ohjeldamatult selle süsti pärast. Kui see päev kätte jõudis, läksin kooliõe juurde kaasa ja seal oldud aja jooksul ei teinud ta teist nägugi. Ta võttis pusa seljast, sirutas käe välja ega pilgutanud silmagi, kui süsti tehti. Tal oli selline ilme, nagu vaataks telekast pikka igavat filmi. Ta sai plaastri, pani pusa selga ja läks tagasi tundi, nagu see kõik oleks olnud maailma kõige tavalisem asi. Aga kui ta pärastlõunal koju tuli, varises ta täielikult kokku ja talle tuli peale pikk vihahoog.” Svante kogeleb natuke seda rääkides, nagu ikka, kui ta on ärritunud.
Mitu
