lipsab salaja kooli raamatukokku ja siis jälle välja, Svante ootab seni autos.
Räägin Gretale, et küll ta hiljem leiab sõpru. Aga ta vastab iga kord ühtemoodi:
„Ma ei taha sõpru. Sõbrad on lapsed ja lapsed on õelad.”
Greta tõmbab Mosese enda vastu.
„Mina võin su sõber olla,” ütleb Beata.
„Küll kõik saab korda,” ütleb Svante ja kirjutab seinal olevale paberile: 1,5 avokaadot, 2 tükki lõhet riisiga, kaltsiumitablett. Aeg: 37 minutit.
12. STSEEN
NÄHTAMATUTE TÜDRUKUTE VASTULÖÖK
Stockholmi söömishäirete keskuse andmetel on Greta pulss tõusnud ja viimaks ometi näitab kaalukõver sedavõrd tugevalt ülespoole, et võib alustada neuropsühhiaatrilist uuringut.
Meie tütrel on Aspergeri sündroom, kõrgfunktsionaalne autism ja obsessiiv-kompulsiivne häire ehk sundneuroos.
„Võiksime talle ka selektiivse mutismi diagnoosi panna, aga sellest kasvab sageli aja jooksul välja.”
Me ei imesta üldse. Põhimõtteliselt olime ise juba mitu kuud tagasi samale järeldusele jõudnud.
Ka koolipsühholoog kuulab koos meiega laste ja noorte psühhiaatriakliinikus diagnoosi ja me täname teda, et ta kohe alguses ütles, nagu asi on.
Kui haiglast väljume, helistab Beata ja ütleb, et sööb ühe sõbraga õhtust, ning ma tunnen süümepiinu. Üle hulga aja ei pea ta üksi õhtust sööma. „Varsti saame ka sinu eest hoolitseda, kallis,” luban talle endamisi, „aga kõigepealt peab Greta terveks saama.”
Suvi on peaaegu käes ja me läheme jala koju. Meil pole varsti enam vajagi kaloreid kokku hoida.
13. STSEEN
„ISE OLETE IMELIKUD, MINA OLEN NORMAALNE” JOAKIM THÅSTRÖM
Seda, mis meie vanema tütrega juhtus, ei ole võimalik mingi tähekombinatsiooni või eripäraga lihtsal moel ära seletada. Lõpuks ei tulnud ta selle kõigega enam toime.
Meil, kes me elame ühiskonnas, kus on kõike külluses, ei ole raha, et aidata sõja ja terrori eest põgenevaid inimesi – inimesi nagu sina ja mina, kuid kes on kaotanud kõik.
Ühes tunnis vaatab Greta klass filmi sellest, kui palju prügi on ookeanides. Plastist koosnev saar ulbib Vaikse ookeani lõunaosas ringi ja see on Mehhikost suurem. Greta nutab terve filmi aja. Tema klassikaaslased on loomulikult samuti häiritud. Enne tunni lõppu teatab õpetaja, et esmaspäeval tuleb talle asendaja, sest ta sõidab nädalavahetusel New Yorki lähedale Connecticutti pulma.
„Ooh, veab sul,” ütlevad õpilased.
Koridori jõudes on Tšiili ranniku lähistel ulpiv plastsaar juba unustatud. Karusnahkse kraega sulejopede taskust võetakse välja Iphone’id ning kõik, kes on New Yorgis käinud, räägivad õhinal sealsetest poodidest, ja kui äge oli šopata Barcelonas ja Tais, kus on nii odav, ja keegi teatab, et sõidab emaga kevadvaheajal Vietnami ja Gretal jookseb juhe kokku.
Lõunaks on hamburger, aga ta ei suuda süüa.
Koolisööklas on palav ja kitsas. Lärm on peaaegu kõrvulukustav ja järsku ei ole rasvane lihatükk taldrikul enam toit. See on puruks hakitud lihas, mis kuulus elusolendile, kellel olid tunded, teadvus ja hing. Prügisaar on alatiseks tema silma sarvkestale jäädvustunud.
Ta nutab ja tahab koju, aga ei saa, sest siin koolisööklas peab sööma surnud loomi ja rääkima firmariietest, meigist ja mobiiltelefonidest.
Peab kuhjama taldrikule toitu, ütlema, et see on vastik, sorkima selles natuke ja viskama siis kogu portsu prügikotti – ilma et sinu puhul kahtlustataks autismi või anoreksiat või mõnd muud tülikat nähtust.
Gretal on diagnoos, aga see ei välista võimalust, et temal on õigus ja meie kõik eksime.
Sest kuidas ta ka ei püüdnud, ei suutnud ta lahendada võrrandit, millega kõik teised olid juba hakkama saanud; võrrandit, mille lahendamine tagas igapäevaelu toimimise.
Sest tema nägi seda, mida teised ei tahtnud näha.
Greta kuulus selle väikese vähemuse hulka, kes nägi meie tekitatud süsihappegaasi palja silmaga. Seda nähtamatut. Värvitut, lõhnatut ja helitut kuristikku, mida meie põlvkond on otsustanud ignoreerida. Ta ei näinud seda muidugi otseses mõttes, aga ikkagi. Ta nägi, kuidas kasvuhoonegaasid imbusid meie korstendest välja, kerkisid tuulega ülespoole ja muutsid atmosfääri hiiglaslikuks nähtamatuks prügimäeks.
Tema oli laps, meie nagu see kuningas.
Ja me kõik olime alasti.
14. STSEEN
MISKIT ON LIHTSALT NATUKE VILTU
Pole olemas lapsevanemat, kes ei ütleks, et ta hüppaks kõhklematult rongi ette, et päästa oma laps. See on instinkt, mida keegi ei eita.
Aga kui rong seejärel tuleb, siis see tavaliselt ei kihuta.
Samuti pole tegemist sekundi murdosaga, mille jooksul käed välja sirutada ja keegi kukkumise pealt kinni püüda. Pigem on miskit lihtsalt natuke viltu. Ja see ei näe kunagi välja nii nagu päästmisstseenid filmides.
Paralleelselt koolikiusamise, diagnooside ja tõrjumisega joonistuvad välja ühe hoopis suurema pildi kontuurid. Meie jaoks selgines see pilt nii aeglaselt, et me peaaegu ei märganudki. Et midagi on valesti.
Tegelikult polnudki seda õigupoolest kuigi raske näha. Ainult ebamugav.
Ja kui me kord pilgu sellele pöörasime, ei saanud me justkui enam mujale vaadatagi. Sest sellega kaasnev arusaamine varjutab järsku kogu nägemisvälja, muudab absoluutselt kõike ja iga viimne kui keharakk ütleb, et peaksime vaatama mujale, aga me ei saa, sest asi on meie oma lapses, ja loomulikult ollakse oma lapse heaks kõigeks valmis.
Meil kulus neli aastat, et seda pilti hoomata; pilti vildakast tervikust, mis muutis kogu meie edasist elu.
15. STSEEN
LOOTUSETU MAAILMAPARANDAJA
Minust sai kuulsus, kui olin 38. Tuntud olin juba enne Rootsi eurolaulu võitmist.
Aga kuulsus on midagi muud. Ja seda muud ei saa selgitada kellelegi, kes ei ole seda ise kogenud.
„Aga mis siis, kui sa võidad?” küsis minu toonane agent, kui me jaanuari keskel raskelt ohates 2009. aasta kalendrisse vaatasime.
„Ta on ooperilaulja,” naeris Svante. „Saad ju isegi aru, et ta ei võida!?”
Päev pärast Rootsi eelvooru lendasin koos Svante ja nelja Aftonbladeti ja Expresseni ajakirjanikuga Frankfurti, et harjutada „Tuhkatriinu” esietenduseks, mis oli viie päeva pärast. Kõik oli väga segane.
Minu agent pidi sõna otseses mõttes ringi sõitma ja mu tööandjaid põlvili paluma, et saaksin veidi vaba aega, kuna olin ootamatult finaali pääsenud ja nüüd ka Rootsi eurofinaali
