Kas tahad vett?” Räägime dirigendiga omavahel prantsuse keeles.
Järsku ei kanna jalad mind enam. Ma kukun. Jean-Christophe püüab mu kinni.
„Pole midagi,” ütleb ta. „Alustame hiljem. Las ootavad. Ajame minu süüks, ma olen prantslane. Me hilineme alati.”
Keegi naerab.
Pidin pärast etendust ruttu koju minema. Mu noorem tütar Beata saab homme üheksaseks ja mul on kodus tuhat tegemist. Aga seal ma nüüd leban. Minestanult dirigendi käte vahel.
Tüüpiline.
Keegi silitab ettevaatlikult mu laupa.
Kõik läheb mustaks.
2. STSEEN
KAEVANDUS
Kasvasin üles Sandvikis ridaelamus. Ema oli diakon ja isa töötas Sandviki kaevanduse finants- ja maksujuhina. Mul on kolm aastat noorem õde Vendela ja üksteist aastat noorem vend Karl-Johan, kelle ema ristis Loa Falkmani järgi, sest Loa oli tema arvates stiilne mees.1
See on ainus seos klassikalise muusika ja ooperiga, mille kodust kaasa sain.
Me laulsime palju. Rahvamuusikat, Abbat, John Denverit ja laias laastus olime väga tavaline Rootsi väikelinna pere. Ainsaks erinevuseks võiks vahest pidada mu vanemate pühendumust ühiskonna nõrgematele.
Kodus Vallhovis valitses humanism ja abivajajate aitamine oli enesestmõistetav. See oli peretraditsioon, mille mu ema sai kaasa oma isalt, Ebbe Arvidssonilt, kes oli Rootsi kirikus kõrgel kohal ning oikumeenia ja nüüdisaegse humanitaartegevuse teerajaja. Nii et põgenike ja dokumentideta inimeste majutamine oli minu lapsepõlves tavaline nähtus.
Vahel oli keeruline.
Aga saime hakkama.
Kui me üldse kuhugi sõitsime, siis ema parima sõbranna juurde, kes oli nunn, ja mõnel suvel elasime tema kloostris Põhja-Inglismaal. Küllap ma sellepärast vannungi laval nii tihti. Omamoodi lapsepõlveaegne protest, mis ei tahagi päriselt üle minna.
Aga kui Inglise kloostrikoolide magamissaalides veedetud suved ja garaaži majutatud põgenikud välja arvata, olime nagu iga teine pere.
Nagu öeldud, me laulsime, ja ma tõesti armastasin laulda, ma laulsin kogu aeg.
Laulsin absoluutselt kõike – mida raskem pala, seda toredam.
Põhjus, miks minust hiljem just ooperilaulja sai, oli küllap see, et ma armastan väljakutseid. Oli ju ooperit laulda veel kõige raskem ja seega kõige toredam.
3. STSEEN
KULTUURITÖÖTAJAD
Olen laval publiku ees laulnud kuueaastasest saadik. Kirikukoorid, vokaalansamblid, džässbändid, muusikalid, ooperid. Minu armastus laulu vastu on piiritu – ma pigem ei liigitaks end ühegi žanri alla ega laseks end lahterdada. Minu ampluaa on väga lai. Laulan mida tahes, peaasi, et muusika on hea.
Meelelahutusalal öeldakse, et mida selgepiirilisem artist sa oled, seda rohkem kokaraamatuid võid välja anda – ja mul on neid silmatorkavalt vähe ehk mitte ühtegi.
Kuid viimased viisteist aastat olen ma, vähemalt iseenda silmis, järginud üsna selget joont, püüdes kombineerida kunstilisi kõrgusi laialdaste publikuhulkadega. Olen püüdnud muuta keerulise pisut lihtsamaks, peene kultuuri veidi vähem peeneks, kitsa natuke laiemaks. Ja vastupidi.
Olen käinud oma teed. Alati vastuvoolu ja peaaegu alati üksi. Muidugi välja arvatud siis, kui Svante on olnud minu kõrval.
Sellest, mis alguses põhines instinktil ja intuitsioonil, kujunes aastatega välja meetod. Peaaegu et vastutus, veendumus, et neil, kellel on võimalus oma tegevusala edasi arendada, lasub ka kohustus seda teha.
Meie Svantega kuulume selle tillukese vähemuse hulka, kellel see võimalus lõpuks avanes.
Ja me pingutasime.
Me oleme kultuuritöötajad. Omandanud hariduse ooperi-, muusika- ja teatrikõrgkoolides ning töötanud pool elu vabakutselisena või mõnes asutuses. Me teeme seda, mida kultuuritöötajad ennekõike peaksidki tegema. Me rabame tööd teha, et kindlustada oma tulevikku ning saavutada ainus ja igavene eesmärk: jõuda uue publikuni.
Me tuleme täiesti erinevatest oludest, kuid meil on alati olnud samad eesmärgid, algusest peale.
Erinevad, aga sarnased.
Kui ma jäin ootama meie esimest last Gretat, töötas Svante Östgötateaternis, Riksteaternis ja Orionteaternis. Korraga. Mul endal oli mitu siduvat lepingut eri ooperiteatritega üle Euroopa. Tuhande kilomeetri kaugusel teineteisest arutasime telefonis, kuidas uue argipäevaga hakkama saada.
„Sa oled omal alal maailma parimate hulgas,” ütles Svante. „Olen seda lugenud vähemalt kümnest ajalehest, samas kui mina olen Rootsi teatris umbes nagu bassimees. Ja sina teenid ikkagist kõvasti rohkem kui mina.”
„Ikkagi.”
„Sa teenid ikkagi kõvasti rohkem kui mina.”
Protesteerisin moepärast, aga otsus oli tehtud ja pärast oma viimast etendust lendas Svante minu juurde Berliini.
Järgmisel päeval helises Svante mobiiltelefon, ta võttis vastu, seisis Friedrichstrassele avaneval rõdul ja rääkis mõned minutid. Oli mai lõpp ja väljas valitses juba lämmatav kuumus. Me ei olnud veel poolt aastatki koos olnud.
„Nii kuradi tüüpiline,” ütles ta naerdes, kui oli kõne kinni vajutanud.
„Kes see oli?”
„Erik Haag ja veel üks tüüp. Nad käisid eelmisel nädalal Orionis etendust vaatamas.”
Svante oli mänginud koos Helena af Sandebergiga näidendis, mille oli kirjutanud „Trainspottingu” autor Irvine Welsh, nad tegid seal narkot ja mässisid laipu toidukilesse.
„Kepi mind!” karjus Helena oma repliiki Svantele mitu korda nädalas sellest ajast peale, kui lavastus välja tuli.
Ma olin kohutavalt armukade.
„Nad teevad Rootsi Raadios üht huumorisaadet ja leidsid, et ma oskan publikut naerma ajada, ja küsisid, kas tahaksin proovida. Just sellist kõnet olen ma kogu aeg oodanud …”
„Ja mida sa vastasid? Sa ju ikka lähed!?” Puurisin teda pilguga.
„Ütlesin, et olen oma raseda tüdruksõbra juures ja et ta töötab välismaal.” Ja ta vaatas mind puuriva pilguga vastu.
„Sa ütlesid ära?”
„Jah. Ma pean siia jääma. Me teeme seda koos, muidu ei tule sellest midagi välja.”
Ja nii läkski.
Mõni nädal hiljem istusime Staatsoperis „Don Giovanni” esietenduse peol ja Svante selgitas maestro Barenboimile ja Cecilia Bartolile, et ta on nüüd koduperenaine.
„So
Laulja Loa Falkmani õige nimi oli Carl Johan Falkman
