Svantele räägi, mis juhtus. Ta hakkab asjata muretsema.”
Pernilla noogutas sõnatult.
Ülalt fuajeest tungisid garderoobi hääled – rootsi, prantsuse, saksa, hispaania keeles.
Inimesed olid nii õnnelikud. Ja kui mind taksosse kanti, nägin, kuidas nad šampanjaklaase tõstsid ja kokku lõid. Ta elagu, hurraa, hurraa.
Istusin tagaistmel ja nutsin terve tee linna.
Mitte kurbusest. Mitte kergendusest. Mitte sellepärast, et kõik oli nii, nagu oli.
Ma nutsin, sest ma ei mäletanud etendusest mitte midagi.
Mind nagu poleks seal olnudki.
6. STSEEN
GNOCCHI’D
Hommikusöök: 1/3 banaani. Aeg: 53 minutit.
Meil on seinale kinnitatud valge A3-paber, kuhu paneme kirja kõik, mida Greta sööb, ja kui kaua see aega võtab. Seda ei ole palju. Ja see ei käi kähku. Kuid Stockholmi söömishäirete keskusest öeldakse, et see meetod on tihti pikapeale tulemusi andnud. Iga söögikord pannakse kirja ja nii tekib nimekiri toitudest, mida ta suudab süüa, mida ta võib suuta mõne aja pärast süüa ja mida ta tahaks suuta süüa.
Nimekiri on lühike:
Riis, avokaado ja gnocchi’d.
On teisipäev, 8. november, ja me kõlgume kusagil põrgu ja Kungsholms Strandi tänava vahel. Kool algab viie minuti pärast. Aga Greta ei lähe täna kooli. Ta ei lähe terve see nädal kooli.
Eile saime Svantega taas koolist meili, kus öeldi, et kool on Greta puudumiste pärast „mures”, kuigi juhtkond oli saanud juba mitu selgitavat kirja nii arstidelt kui ka psühholoogidelt.
Teavitan veel kord kooli juhtkonda meie olukorrast ja nad vastavad omakorda, et loodetavasti tuleb Greta esmaspäeval kooli, et saaksime selle probleemi lahendada.
Kuid Greta ei lähe esmaspäeval kooli. Greta lõpetas kaks kuud tagasi söömise ja kui just ootamatut muutust ei toimu, pannakse ta järgmisel nädalal Sachsska lastehaiglasse sisse.
Lõunat sööme diivanil istudes, vaadates DVD-lt „Once upon a time’i”. Sellel on mitu hooaega, millest igaüks kestab umbes pool geoloogilist ajastut. See sobib meile hästi. Vajame oma söögikordadeks hirmpalju aega.
Svante keedab gnocchi’sid. On väga oluline, et need tuleksid täpselt õige konsistentsiga, muidu ei kõlba need süüa. Gnocchi’d on väikesed kartulitäidisega pastaklimbid, ragbipalli kujulised ja umbes Dumle kommi suurused.
Paneme teatud koguse taldrikule, kusjuures õige kogus on kriitilise tähtsusega: kui neid on liiga palju, ei söö meie tütar midagi, kui liiga vähe, ei saa ta piisavalt süüa. Otse loomulikult sööbki ta liiga vähe, aga siin loeb iga suutäis, midagi ei saa lasta raisku minna.
Siis asub Greta gnocchi’sid sorteerima. Pöörab neid ringi. Vajutab ja alustab otsast peale. Kahekümne minuti pärast hakkab ta sööma. Ta limpsib ja imeb, mälub imetillukesi suutäisi. See võtab aega. Üks filmiosa saab läbi. Kolmkümmend üheksa minutit. Paneme peale järgmise osa ja kirjutame üles ajavahemikud, suutäite arvu osa kohta, kuid me ei ütle midagi.
„Mul on kõht täis,” ütleb ta järsku. „Ma rohkem ei jaksa.”
Vaatame Svantega teineteisele otsa. Peame oma meeleheidet varjama, sest oleme hakanud aru saama, et ainult see aitab. Oleme proovinud ka teisi taktikaid. Kõiki mõeldavaid viise.
Oleme järsul toonil käskinud. Oleme karjunud, naernud, ähvardanud, anunud, palunud, nutnud ja pakkunud altkäemaksuks kõike, mida meie fantaasia on võimaldanud. Aga see viis paistab kõige paremini toimivat.
Svante läheb seinale kinnitatud paberi juurde ja kirjutab:
Lõuna: 5 gnocchi’t. Aeg: 2 tundi ja 10 minutit.
7. STSEEN
SAIAKESTE KÜPSETAMISE KUNST
On 2014. aasta septembri kolmas nädalavahetus ja ma pean pärastlõunal Artipelagi minema. Aga hetkel käib saiakeste küpsetamine.
Me küpsetame neljakesi, kogu perega, ja me oleme kindlalt otsustanud, et see õnnestub. Peab õnnestuma.
Kui me suudame rahulikult küpsetada, nagu tavaliselt, siis sööb Greta ka, nagu tavaliselt, ja kõik saab korda. Lihtne kui lapsemäng. Saiakeste küpsetamine on ju meie kõigi lemmiktegevus.
Nii me küpsetame ja tantsime köögis, etendades inimkonna ajaloo kõige positiivsemat ja õnnelikumat saiapidu.
Ent kui saiakesed on valmis, saab pidu järsku otsa. Greta võtab ühe ja nuusutab seda. Ta istub, saiake käes, ja püüab suud avada, aga justkui ei saa. Me näeme, kuidas ta ei saa.
„Söö nüüd, kullake,” ütleme Svantega kooris.
Alguses rahulikult.
Siis veidi otsusekindlamal toonil.
Siis kogu meis varjul olnud meeleheite ja jõuetustundega.
Ja lõpuks kisendame välja oma hirmu ja lootusetuse.
„Söö ometi!!!! Kas sa ei saa aru, et sa pead sööma?! Kui sa ei söö, siis sa sured ära!!”
Siis saab Greta oma esimese ärevushoo. Ta teeb sellist häält, mida me tema suust mitte kunagi kuulnud ei ole. Ta toob kuuldavale põrgukisa, mis kestab üle neljakümne minuti. Viimati kuulsime teda karjumas imikuna.
Ja siis ma istun, hoian Gretat süles ja Moses lamab meie kõrval, märg nina vastu Greta pead.
Saiakesed vedelevad hunnikus köögipõrandal.
Tunni pärast on ta maha rahunenud ja me ütleme, et me ei söö enam saiakesi ja kõik on hästi.
„Pole hullu, küll kõik saab korda.”
Siis on mul aeg etendusele sõita. Etendus on päevane, matinee. Pere sõidab minuga Artipelagi kaasa ja autos küsib Greta:
„Kas ma saan terveks?”
„Loomulikult saad sa terveks,” vastan mina.
„Millal ma terveks saan?”
„Ma ei tea. Varsti.”
Auto peatub muljetavaldava välimusega hoone ees.
Lähen lava taha ja hakkan häält lahti laulma.
8. STSEEN
LASTEHAIGLAS
Võin end muidu tunda ükskõik kui halvasti, kuid laval tunnen end alati hästi. See on minu pelgupaik. Kuid nüüd on mingi piir ületatud ja iga „Xerxese” etendus on otsast lõpuni pilkane pimedus. Ma ei taha seal seista. Ma ei taha seal olla. Tahan olla kodus oma laste juures. Tahan olla ükskõik kus mujal kui selles kuradi nõmedas Artipelagis.
Ja
