poole minnes pöörab Greta ümber.
„Ma tahan jälle sööma hakata.”
„Koju jõudes võtame ühe banaani,” ütleb Svante.
„Ei, ma tahan jälle normaalselt süüa.”
Puhkeme kõik kolmekesi nutma, siis sõidame koju ja Greta sööb ühe terve rohelise õuna. Kuid rohkem ta ei suuda ja selgub, et uuesti sööma hakata ei olegi niisama lihtne.
Ent kuigi Greta kurvastab, ei lähe ta paanikasse. Ta on oma otsuse teinud ja me katsetame üha uuesti, kuni leiame tee, kuidas sellest rägastikust läbi pääseda.
Teeme mõned ettevaatlikud, kobavad sammud ja see toimib. Jalad kannavad.
Me liigume aeglaselt edasi.
Meil on riis, avokaado, kaltsiumitabletid, banaanid ja aeg.
Me võtame endale aega.
Piiramatult aega.
Svante jääb koju ega lahku hetkekski laste juurest. Kuulame audioraamatuid, paneme puslesid kokku, teeme koolitükke ja paneme seinale kinnitatud paberile kirja iga viimase kui söögikorra.
Beata kaob kohe koolist tulles oma tuppa. Me vaevu näeme teda. Ta tajub meie muret ja väldib meid.
Koos Gretaga kuulame järjest läbi sellised raamatud nagu „Saar meres”, „80 päevaga ümber maailma” ja „Mees nimega Ove”.
Vilhelm Mobergi „Väljarändajate” kõik osad, Strindberg, Selma Lagerlöf, Mark Twain, Emily Brontë ja Per Anders Fogelströmi romaaniseeria Stockholmi linnast.
Üks banaan, 25 minutit. Üks avokaado 25 grammi riisiga. Aeg: 30 minutit.
Akna taga langetavad puud viimaseid lehti. Ja meie alustame pikka, pikka tagasiteed.
Kahe kuu pärast on kaalulangus mitte ainult peatunud, vaid lausa pöördunud ja kaal on hakanud õige pisut tõusma. Toidunimekirja on lisandunud lõhe ja kartulipallid.
Söömishäirete keskuses on üks suurepärane arst, kes teeb märkmeid kaalu ja pulsi kohta ning peab meile oma vastuvõturuumis pikki ja põhjalikke pedagoogilisi loenguid toitainetest ja organismi ehituskividest. Ja me alustame antidepressandiga, mille nimi on sertraliin ja mida võetakse nii, et doosi suurendatakse vähehaaval iga korraga.
Gretal on hea pea. Tal on fotograafiline mälu ja ta võib näiteks kõik maailma pealinnad ette vuristada. Ta teab ka kõigi territooriumide pealinnu. Kui ma küsin: „Kerguelen?”, vastab ta: „Port-aux-Français”.
„Sri Lanka?”
„Sri Jayawardenapura Kotte.”
Ja kui ma ütlen „tagurpidi?”, siis vuristab ta vastuse sama kiiresti. Muidugi tagurpidi. Svantel on kombeks öelda, et Greta on parem versioon temast, kes ta kolmkümmend viis aastat tagasi lapsepõlves kogus lennukite sõidugraafikuid ja õppis neid pähe. Greta võib vähem kui minutiga Mendelejevi tabeli peast ette lugeda, aga teda häirib, et ta ei tea, kuidas mõnd keemilist elementi hääldada.
Greta õpetaja õpetab teda oma vabast ajast. Kaks tundi nädalas, vahetundidel ja vabadel tundidel, raamatukogus. Salaja. Sellest piisab, et Greta saaks viiendas klassis kõik ained läbitud.
Ilma selle õpetajata ei oleks miski toiminud.
Mitte miski.
„Ma olen näinud liiga palju ülitundlikke, kõrgfunktsionaalseid tüdrukuid, kes on katki. Nüüd aitab,” ütleb ta. „Siit läheb minu piir.”
Kui inimene läheb katki, on teda raske uuesti kokku lappida, ja isegi kui tahtmist ja oskusi jagub, on vahendid siiski sageli puudulikud ja vahel lootusetult ebaefektiivsed.
Süsteemi raames on võimalik anda abi. Mõnele. Neile, kes sobituvad mõnda pakutavasse mudelisse. Greta ei kuulu nende hulka.
Mitu kuud võitleme ööl ja päeval, enne kui lõpuks mõistame, et peame kõike ise tegema, ja loomulikult ei ole me ainsad, kes niisugusele arusaamisele on jõudnud.
Oleme kolme institutsiooni vahel abitus seisus ja kogu meie ärkvel oldud aeg kulub koosolekutel käimisele, kus arutatakse, mida kunagi hiljem võib-olla saaks teha.
Toimivas ühiskonnas peaks loomulikult leiduma üks korralike ressurssidega asutus, mille ülesandeks oleks teha ennetustööd, harida ja teavitada ühiskonda psüühilistest haigustest ja eri diagnoosidest. See ametiasutus peaks jagama vastavaid teadmisi õpetajatele, lapsevanematele ja lastele. Selline asutus oleks tõenäoliselt kõige kasulikum investeering nüüdisaegse ühiskonna ajaloos.
Aga sellist asutust ei ole.
On ainult laste ja noorte psühhiaatriakliinik, kus kõik on käsist-jalust seotud ja kus enamik aega kulub niinimetatud tulekahjude kustutamisele. On kool, kus kõik õpilased peavad käituma täpselt ühtemoodi ja kus õpetajad põlevad läbi.
Nii et kõike tuleb ise teha.
End harida, võidelda.
Ja roppu moodi õnne peab olema.
11. STSEEN
„LAPSED ON ÕELAD”
„Kas nad vaatavad sind alati niimoodi?”
„Ma ei tea. Vist küll.”
Svante ja Greta käisid koolis poolaasta pidulikul lõpetamisel ning püüdsid klassi tagaotsas, koridoris ja trepil nähtamatuks jääda.
Kui õpilased näitavad su peale näpuga ja irvitavad täiesti avalikult, kuigi sa oled koos oma isaga, siis on asi läinud liiga kaugele. Väga kaugele.
Koolikiusamine on kohutav. Aga veel hullem on see siis, kui kiusatav ei saa arugi, et teda mõnitatakse.
Kodus köögis räägib Svante mulle juhtunust, samal ajal kui Greta sööb riisi ja avokaadot.
Kuuldu ajab mind nii marru, et võiksin pool meie tänavat maatasa teha, kuid meie tütar reageerib teisiti. Tema on rõõmus. Mitte kergendatud ega rahulik, vaid rõõmus. Ülevoolavalt rõõmus.
Seejärel jutustab ta meile terve jõuluvaheaja selliseid vahejuhtumeid ja sündmusi, üks hullem kui teine. Need on nagu mingist filmist, kus on kõik koolikiusamise stseenid sees. Viimase kui ühe juurde võib linnukese teha.
Need on sellised lood nagu kooliõues pikalisurumine või veidratesse kohtadesse meelitamine, süstemaatiline tõrjumine ja harvad hetked tüdrukute WC-s, kus üksi nutta, kuni korrapidajad su kooliõuele ajavad.
Uusi lugusid jätkub tal rohkem kui aastaks.
Läheme Svantega kooli, et juhtunust rääkida, kuid kohtame vastuseisu. Nendel on asjast teine ettekujutus. Kooli juhtkond leiab, et Greta on ise süüdi, sest mitu last olevat korduvalt öelnud, et Greta käitub imelikult, räägib liiga vaikselt ega tereta kunagi. Seda viimast kirjutavad nad ühes meilis.
Nad kirjutavad veel hullemaidki asju, mis on väga hea, sest siis meil on, millele toetuda, kui hiljem kooliinspektsioonile kaebuse esitame, ja kooliinspektsioon otsustab pikema jututa meie kasuks.
