Ringiratast.
Suved veetsime Glyndebourne’is, Salzburgis või Aix en Provence’is. Nagu kõik tuntud ooperi- või muu klassikalise muusika lauljad.
Harjutasin umbes 20–30 tundi nädalas, ülejäänud aja olime koos. Vabad. Ei mingeid sugulasi, välja arvatud Svante ema Mona. Ei mingeid sõpru. Ei õhtusööke. Ei pidusid. Ainult meie.
Beata sündis kolm aastat pärast Gretat ja me ostsime V70, et kõik nukumajad, mõmmid ja kolmerattalised ära mahuksid. Elu jätkus ikka samamoodi. Täispööretel. Need olid fantastilised aastad. Talvel istusime ilusates valgusküllastes sajandivahetuse korterites põrandal ja mängisime tütardega ning kevade saabudes uitasime üheskoos rohetavates parkides.
Meie argipäev ei sarnanenud kellegi teise omaga. Meie argipäev oli täiesti imeline.
4. STSEEN
AINULAADSED VÕIMALUSED
„Eurolaulul kaasategemisega on natuke nagu lapsesaamisega. Võid seda teistele ükskõik kui üksikasjalikult kirjeldada. Aga ainult need, kes on ise kaasa teinud, teavad, mis tunne see on.”
Anders Hansson on muusikaprodutsent ja me alustame varsti koostööd minu järgmise albumi kallal. Tassime parajasti Malmös oma kotte üle Stortorgeti, et Stockholmi rongile minna, ja Anders jagab mulle ja Svantele naerdes selgitusi.
On minu Rootsi eurolaulu-debüüdi järgne hommik ning suur pilt minust, Petra Medest ja Sarah Down Finerist kaunistab Aftonbladeti esilehte. Pildiallkiri kõlab nii: „Malmö Arena kell 21.23.” Minu näoilme väljendab täielikku šokki.
Kui eurolaulul osaleda, siis tuleb võita. Ja hästi võita. Hea, kui sulle ennustatakse viimast kohta. Finaali tuleb minna koos suurte heade artistidega ja siis võita ülinapilt, kõige parem, kui täielikult rahva häälte abil. Nagu mina. Nii lihtne see ongi.
Edasi tuli lihtsalt hakata tööd tegema.
Tingimused ei oleks saanud paremad ollagi.
Eurolaul andis meile ainulaadse võimaluse – teist niisugust võimalust ei tule tõenäoliselt enam kunagi. Publikut tuli aina juurde. Kultuuriminister rääkis „Malena-efektist”.
„Ooperi tee teatrisaalidest tagasi rahva sekka,” võis lugeda Expressenist. Ja Dagens Nyheteri kultuuritoimetaja kirjutas: „See on liiga hea, et olla tõsi. Aga tõsi see on.”
Üheks silmapilguks uskusin peaaegu, et see on võimalik: viia ooper massidesse.
Kuid sügise saabudes oli kõik jälle tavaline. Ükski Rootsi ooperiteater ei võtnud ühendust, et juhust kasutada. Publik oli olemas, aga seda polnud justkui kellelegi vaja.
Siis asusime hoopis ise tegutsema.
Nimirollid välismaal ja tuntud esineja kodus, enda produtseeritud kontserdid, ringreisid ja etendused.
Kõik uue, laiema publiku nimel.
Ühel õhtul kaks nädalat enne viimast „Xerxese” etendust istusime Svantega väsinult oma Stockholmi korteris vannitoa põrandal. Kell oli palju, lapsed uinunud. Kõik meie ümber hakkas kokku varisema. Korteri seinad käitusid imelikult. Praod jooksid üle lae ja tundus, nagu võiks kogu kvartal iga hetk kokku vajuda ja Klara järve kukkuda.
Greta oli just viiendasse klassi läinud ja ta ei tundnud end hästi. Ta nuttis õhtuti enne uinumist. Ta nuttis kooli minnes. Ta nuttis tunnis ja vahetunnis ning õpetajad helistasid meile pea iga päev. Svante pidi talle autoga järele minema. Tooma ta koju Mosese juurde, sest ainult Mosesest oli abi.
Greta istus tundide viisi meie kuldse retriiveri juures, paitades ta kasukat. Me tegime omalt poolt, mis suutsime, aga miski ei aidanud. Greta kadus nagu mingisse pimedusse ja justkui lõpetas funktsioneerimise. Ta ei mänginud enam klaverit. Ta ei naernud enam. Ei rääkinud enam.
Ja.
Ei söönud enam.
Istusime seal kõval mosaiikpõrandal ja teadsime täpselt, mida me peame tegema. Me peame tegema kõike. Muutma kõike. Peame uuesti Gretani jõudma, maksku mis maksab.
Ent sellest ei piisanud. Siin oli vaja enamat kui sõnu ja tundeid. Täielikku lõpparvet. Katkestust.
„Kuidas sulle tundub?” küsis Svante. „Kas tahad veel jätkata?”
„Ei.”
„Okei. Siis käigu kuradile. Ei saa viia ooperit rahva sekka, kui ooperiteatrid ei taha, et ooper oleks üldrahvalik. Mis mõttega me otsime uut publikut, kui keegi kurat seda ei vaja.”
„Täitsa nõus. Mulle aitab.” Ja aitaski.
„Kui sellest ei piisa, et kakskümmend tuhat inimest sõidab metsa, Värmdö kunstihalli, kust lähima bussipeatuseni on kolm kilomeetrit, ja seda kõike ilma ühegi sponsorita, ilma ühegi sendi toetuseta. Kui isegi see midagi ei tõesta, siis ei tõesta mitte miski, pagan võtaks.”
Svante temperament ei tule talle just alati kasuks. Kuid sel hetkel ei olnud mul tema mõttekäigule erilisi vastuväiteid.
„Me ajasime seda asja nii kaugele kui võimalik,” ütlesin ma. „Ausalt öeldes ma annan lihtsalt otsad, kui me ära ei lõpeta.”
„Siis lõpetamegi ära. Iga viimase kui lepingu,” jätkas Svante. „Madrid, Zürich, Viin, Brüssel. Kõik. Kontserdid, muusikalid, teater, televisioon. Laula ooperit. Laula muusikat, aga ei mingeid etendusi enam.”
„Mu viimane etendus on kahe nädala pärast. Ja siis on sellega lõpp.”
Olin oma otsuse teinud.
„Mis me selle peale siis ütleme? Rumal lugu, mis?”
„Jah,” vastasin ma. „Rumal lugu.”
Ja me ei öelnudki rohkem midagi.
5. STSEEN
XERXES, PÄRSIA KUNINGAS
Olin teadvuseta umbes kümme minutit, nagu ma hiljem kuulsin. Publikule teatati, et etendus viibib kahjuks mõne minuti.
Eesriide taga käis muidugi kibe arutelu, kuidas olukorda lahendada, aga mul oli täiesti ükskõik, sest teadsin täpselt, mida teha.
Oli aeg sellele kõigele igaveseks lõpp teha.
Võtsin lonksu vett ja noogutasin dirigendile.
„Saad sa püsti tõusta?”
„Ei.” Ma tõusin püsti.
„Saad sa käia?”
„Ei.” Hakkasin lavaukse poole minema. Kohtasin enda ümber murelikke pilke.
„Aga kas sa laulda saad?”
„Ei,” ütlesin ma, noogutasin etenduse juhile ja astusin lavale.
Kohalviibinute väitel oli aplaus erakordne. Rahvas seisis püsti ja huilgas teistmoodi kui muidu.
Lava taga olid kõik õnnejoovastuses. Nagu filmis. Kuningas ja kuninganna hüüdsid hurraa ja kõigil
