style="font-size:15px;"> Kõik saab alguse kliinikus, kui kool on juba mõni kuu käinud. Sellest on möödas paar nädalat, kui hakkasime tähele panema, et Gretaga on midagi justkui korrast ära, ja mõni päev pärast proovide andmist helistab meile üks noor arst.
Ta ütleb, et proovid ei ole päris korras, ja soovitab meil sõita Astrid Lindgreni lastehaiglasse, kus võetakse põhjalikumad proovid.
„Kas broneerime aja?” küsib Svante.
„Ei,” vastab arst. „Ma arvan, et peaksite kohe sinna sõitma.”
Viisteist minutit hiljem oleme Greta koolist peale võtnud ja sõidame erakorralise meditsiini osakonda. Seal anname taas proove ja siis jääb üle ainult oodata.
Me ootame. Stress ja mure aina kasvavad. Helistame vanaemale, et ta Beata koolist ära tooks.
Mõne tunni pärast tuleb üks uus arst meiega rääkima. Osa näitajaid viitab, et midagi on valesti, aga nad ei leia, mis nimelt. Svante vajub põrandale kössi ja järgnevad tunnid veedame justkui vabalangemises.
Põrguväravad on paotunud ja me tammume läbivaatusruumis edasi-tagasi, nagu paljud enne meid ja paljud ka edaspidi.
Oleme ostnud kilepakendis baguette’i karriseguga ja see ootab ukse juures metalltaburetil. Istun põrandal, Greta süles, ja püüan rääkida lõbusatest asjadest.
Oleme viimastel aastatel sageli neid tunde meenutanud. Ehkki mitte kunagi üksikasju. Svante mäletab, kuidas tal koridoris põlved nõrgaks läksid, ja mina mäletan seda lõputult rõhuvat pimedust, mis ümbritses meid ja teisi peresid, kes me seal väikestes ooteruumides istusime. Aga ma mäletan ainult seda vähest, mis ma mäletamiseks välja olen valinud. Ülejäänule ei jaksa ma mõelda.
Piisab sellest, kui aeg-ajalt, kas või sekundikümnendikuks vilksamisi neid mälestusi riivata, et asjad paistaksid jälle õiges perspektiivis.
Veel üks arst astub sisse. Ta nihutab kilepakendis baguette’i, istub taburetile, loeb kõik tulemused ette ja rahustab meid. Nad kontrollisid ja kõik paistab olevat korras. Pole vähimatki märki sellest, et miski oleks valesti, ja me võime, jumalale tänu, kergemalt hingata ja koju sõita.
Polnud just kuigi tore sel päeval veel lavale minna, aga see oli pehmelt öeldes luksusprobleem, kui mõelda nendele vanematele, kes ei saanud sel pärastlõunal haiglast koju sõita; peredele, kes pidid jääma sinna haiglaruumidesse põrguväravate ette.
Mõni päev hiljem helistatakse meile Astrid Lindgreni lastehaiglast. Arst soovitab meil pöörduda laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse. Ta ei leidnud proovidest midagi, mis selgitaks, miks Gretal on tekkinud nii suur probleem söögiisuga.
„See on varases puberteedieas tüdrukute seas üsna tavaline,” ütleb arst. „Põhjused on väga tihti pigem psühholoogilised kui meditsiinilised.”
9. STSEEN
NÄLG
Mõnikord on keha meist targem. Mõnikord kasutame oma keha, et öelda midagi, mida me muidu ei ole võimelised väljendama. Ja vahel, kui meil napib oma tunnete kirjeldamiseks jõudu või sõnu, kasutame oma keha tõlgina.
Söömise lõpetamine võib tähendada erinevaid asju.
Küsimus on selles, mida.
Küsimus on, miks.
Ma ei kujuta ette, et oleksime suutnud seal Astrid Lindgreni lastehaigla ooteruumis seda baguette’i süüa, ja mõte sellest, et Greta tunneb ennast kogu aeg nii nagu meie siis, närib meid pidevalt.
Otsime Svantega lakkamatult vastuseid. Veedan öid, lugedes internetist kõike anoreksia, autismi ja söömishäirete kohta. Oleme veendunud, et anoreksia see ei ole. Kuid ikka ja jälle öeldakse meile, et anoreksia on väga salakaval haigus, mis teeb kõik, et teda ei avastataks.
Nii et me ei sulge seda ust.
Elu on kaos ja mingit loogikat pole mõtet otsida. Loen selliste nähtuste kohta nagu ülitundlikkus, gluteenitalumatus, kuseteedepõletik, PANDAS ja neuropsühhiaatrilised diagnoosid.
Päevad läbi istun telefonis, helistan hommikust õhtuni ja teen pausi ainult selleks, et sõita Artipelagi ja anda etendus. Samal ajal kui Svante teeb kõik, et Greta ja Beata tunneksid end nagu tavaliselt.
Helistan laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse, nõuandetelefonile, arstile, psühholoogidele ja igale vähegi mõeldavale pooltuttavale, kes võiks asjast midagigi teada või osata nõu anda. See on üks lõputu telefonikõnede ja „ma tean kedagi, kes teab kedagi, kes teab kedagi …” sasipundar.
Adrenaliin hoiab mind ärkvel ja ma isegi ei tunne väsimust.
Hoolimata unetutest öödest ja kadunud söögiisust, mistõttu unustan ka süüa.
Mu sõber Kerstin tunneb Linat, kes on psühhiaater, ja Lina pühendab mulle tundide viisi oma aega. Ta kuulab, annab nõu ja tal õnnestub saada meile Kungsholmeni laste ja noorte psühhiaatriakliinikusse vastuvõtuaeg.
Greta koolis on psühholoog, kellel on autismi alal suur kogemus. Ta räägib meie mõlemaga telefonis ja ütleb, et loomulikult peame tegema põhjalikud uuringud, aga tema silmis – täiesti off the record – on Gretal ilmnenud selged autismispektri märgid.
„Kõrgfunktsionaalne Asperger,” ütleb koolipsühholoog.
Anname oma parima, et tema juttu omaks võtta, ja see kõlab vaieldamatult väga veenvalt, aga meil on raske leppida asjaoluga, et meie tütar võiks olla autist. Fakt on see, et viimne kui üks meie tutvusringkonnast hüüatab jahmunult, kui nende peal seda autismiteooriat katsetame.
Mitte ükski klišeepilt autismist või Aspergeri sündroomist ei klapi. Kas on koolipsühholoog peast segi või on meil tegemist suure üldrahvaliku teadmistelüngaga.
Siis järgneb rida kohtumisi – psühhiaatriaosakonnast Stockholmi söömishäirete keskuseni, kus räägime veel kord oma loo ära ja arutame, mida saaks teha. Meie räägime ja Greta istub vaikides. Ta ei räägi enam kellegagi peale minu,
Svante ja Beata. Meie räägime kordamööda kõigist üksikasjadest.
Vahel on kohtumisel kuni kuus inimest, ent kuigi kõik on väga abivalmis, ei leia me mingit abi.
Igatahes mitte veel.
Kobame pimeduses.
Pärast kaht kuud söögita on Greta alla võtnud peaaegu kümme kilo, mida on niigi väikese inimese kohta väga palju. Tema kehatemperatuur on madal ning pulss ja vererõhk osutavad selgelt näljale.
Ta ei jaksa enam treppidest käia ja depressioonitestides on tal kõrgeimad näitajad. Selgitame oma tütrele, et peame valmistuma eluks haiglas, ja kirjeldame talle, kuidas toidetakse inimest, kes ei söö, nimelt voolikute ja tilgutiga.
10. STSEEN
ME KUTSUME TEDA SÖÖMISHÄIRETE OSAKONNA HANS ROSLINGIKS
Novembri keskel on suur koosolek laste ja noorte psühhiaatriakliinikus, ka söömishäirete keskusest on kolm inimest kohal.
Greta istub vaikides. Nagu
