kõlab Ameerika presidendi ühe enimmüüdud raamatu pealkiri.
Think BIG!
Donald Trump kehastab halvimat meie ühiskonnas. Ta kujutab endast meie tee lõppu, tupikut, kuid me elame muidugi juba ammu tema maailmas. Võitjate maailmas. Maailmas, kus kõike peab olema aina rohkem.
Maailm on nagu karussell, mis tiirleb üha suuremal kiirusel – ikka kiiremini ja kiiremini.
Aga millal on kiirus piisav? Kas me kunagi jõuame kriitilise punktini, kus me ei saa enam silmi kinni pigistada kõigi nende ees, kes ei suuda selle kiirusega kohaneda, kes hoo pealt maha kukuvad?
Kõigi nende ees, kes tuuakse ohvriks igavesele majanduskasvule? Mis viib kõrgema elatustasemeni, sest parema elujärje saavutamine ja peadpööritavasse tippu jõudmine on liikumapanev jõud. Ja muidugi, see võib aeg-ajalt isegi täitsa mõistlik tunduda, kui vaid silm kinni pigistada fakti ees, et me saeme sedasama oksa, millel kõik üheskoos istume.
Selge on see, et kõigi nende kõrgustesse pürgivate kasvukõverate vahel tunnevad väga paljud inimesed end väga halvasti. Tahtmatult üksi elamisest on saanud üldrahvalik haigus. Läbipõlemine ja vaimse tervise häired ei ole enam tiksuv pomm – see pomm on juba lõhkenud.
32. STSEEN
STRESSIHAIGUSED JA HALVAD TERVISENÄITAJAD
Vaimse tervise häired 10–17-aastaste laste seas on kümne aastaga kasvanud 100 protsenti. Rootsi sotsiaalameti 2017. aasta aruande kohaselt kannatab ligi 190 000 Rootsi last ja noorukit mõne psüühilise häire all. Kõige halvemini tunnevad end tüdrukud ja noored naised, kelle hulgast 16 protsendil on olnud kokkupuude noortepsühhiaatriaga. Seega peaaegu igal kuuendal Rootsi tüdrukul.
Nii ATH kui ka autismi diagnoosid on viimase viie aasta jooksul enam kui kahekordistunud.
Räägitakse kümnetest tuhandetest kodusistujatest. Nende laste puhul on hall tsoon suur ja registreerimata juhtumite arv hiiglaslik – sest siia ei taha keegi kuuluda. Kuid ebapiisava statistika taga on aimata katastroofi piirjooni.
Ja pole mingit märki, et see areng peatuks. Või aeglustuks.
See kiireneb üha.
33. STSEEN
SEELIKUS JA POKSIKINNASTES
Me otsime põhjuseid, miks asjad nii on. Otsime ja mõtleme, et mitte kusagil maailmas ei ole naine mehega võrdses seisus ja et tõendeid selle kohta leidub absoluutselt igal pool ja kogu aeg. Mõned näited on muidugi silmatorkavamad kui teised, ent kui juba otsima hakata, ei tulegi avastamisele lõppu.
Kõige tugevam naine ei saa ju üldiselt end kõige tugevama mehega võrrelda, kui jutt käib lihasmassist või kopsumahust. See ei tähenda, et naised ei võiks meestest tugevamad olla.
Kõik sõltub sellest, mida me mõistame tugevuse all ja milliseid omadusi kõige enam hindame. Kuid keegi ei saa eitada, et need omadused, mis on traditsiooniliselt seotud edu ja õnnega, on tugevalt seotud meheliku füsioloogiaga.
Veel kõrgem, suurem, kiirem, tugevam. Rohkem.
Ja kui ütleme, et soovime võrdõiguslikku ühiskonda, tähendab see praktikas tihti seda, et kui naised tahavad olla edukad, peavad nad omandama need mehelikud omadused, mida meil ei saa ilmaski olla meestega võrdsel määral. Peame lihtsalt olema nagu mehed.
Peame võistlema meestega meeste tingimustel. Täpselt nagu sel legendaarsel pildil, kus naine käärib käised üles ja näitab oma biitsepseid, peavad meist kõigist saama naised seelikus ja poksikinnastes: sümboliseerides võitlust, mida me nagunii kunagi ei võida. Ja kui me vastu ootusi võidaksimegi, peetaks meid ebanaiselikeks – liiga tugevateks, liiga osavateks, ja mida me ka ei teeks, oleks see peaaegu alati vale ja see ei lõpe enne, kui hakkame tõsiseltvõetavalt paljastama struktuure, mis seda maailma juhivad.
Nende struktuuride tõttu kukub iga sekund ikka rohkem inimesi karussellilt maha. Need struktuurid seavad sageli inimeste elu otseses mõttes ohtu, sest meid sunnitakse hakkama kellekski, kes me ei ole, et meid saaks liigitada edukateks. Või et me lihtsalt sobituksime mustrisse.
Haigekassa andmetel on läbipõlemissündroomi tõttu haiguslehele jäänud inimeste arv alates 2010. aastast kasvanud. Kuus korda. Üle 80 protsendi on naised.
Kõik need arvud räägivad selget keelt. Traagilist keelt.
Ja et neist ühiskondlikes debattides ja uudistevoos nii vähe juttu tehakse, ütleb samuti nii mõndagi. Nimelt ütleb see – taas kord – järgmisele põlvkonnale, kes ja mis on oluline.
Ja kes või mis ei ole.
Feminism seevastu on ääretult subjektiivne mõiste ja paljud võpatavad, kui mainida seda sõna jätkusuutlikkuse kontekstis. See teema vääriks igas korralikus raamatukogus eraldi osakonda, kuid antud seoses piisab tõdemisest, et naised ja ülitundlikud inimesed on kohutavalt suures ülekaalus tolles pigimustas statistikas, mis kujurab endast konkurentsile orienteeritud ühiskonna varjupoolt.
34. STSEEN
AJALOOLINE ÜLEMINEK
Nagu öeldud, on meil jätkusuutlikkuse kriis. Aga ka akuutne kliimakriis. Tänaseks ei eita seda kriisi enam peaaegu keegi, mis on iseenesest hea. Paraku on kliimakriisi olemasolu tunnistamisest selle tähenduse mõistmiseni pikk samm. Väga pikk.
Inimkond on praegu keset seda sammu – tühimikus, kus kõik võib jätkuda endistviisi.
Me arvame, et teame, mida see kriis tähendab.
Kõik lähtuvad sellest, et kõik teavad.
35. STSEEN
KIRI KÕIGILE, KEDA KUULDA VÕETAKSE
Minu nimi on Greta ja ma olen 15-aastane. Minu väike õde Beata saab sügisel 13. Me ei saa parlamendivalimistel hääletada, kuigi praegu laual olevad poliitilised küsimused mõjutavad kogu meie edasist elu sellisel määral, mida ei saa võrrelda varasemate põlvkondadega.
Kui me elame saja-aastaseks, jõuame hea tüki maad järgmisesse sajandisse ja see tundub väga imelik, ma tean. Sest kui täna räägitakse tulevikust, peetakse tavaliselt silmas mõnda järgmist aastat. Kõik, mis on pärast aastat 2050, on ju nii kauge, et seda ei eksisteeri isegi fantaasias. Aga mina ja mu väike õde oleme selleks ajaks – loodetavasti – elanud alles pool oma elust. Mu vanaisa elas 93-aastaseks ja tema isa 99-aastaseks, nii et pole sugugi võimatu, et meid ootab ees pikk elu.
Aastatel 2078 ja 2080 tähistame oma 75. sünnipäevi. Kui me saame lapsi ja lapselapsi, siis tahavad nad ehk tähistada neid sünnipäevi koos meiega. Vahest jutustame neile siis, kuidas meie lapsepõlves oli? Võib-olla jutustame teist.
Võib-olla küsivad nad, et miks teie, keda kuulda võeti, absoluutselt mitte midagi ei öelnud? Aga see ei pea sugugi nii minema. Võib ju juhtuda, et kõik hakkavad käituma nii, nagu me oleksime keset seda kriisi, milles me tegelikult praegu oleme.
Te ütlete pidevalt, et lapsed on meie tulevik, ja et te teeksite oma laste heaks mida iganes. Sellised laused kõlavad lootustandvalt. Kui teil on tõsi taga, siis palun kuulake meid – me ei vaja poputamist. Me ei taha teie kingitusi, teie tšarterreise, teie hobisid ega teie piiramatut valikuvabadust. Me tahame, et te hakkaksite tõsiselt suhtuma sellesse akuutsesse
