olen ta peale vihane. Ma olen temaga kõige lähedasem ja see on sinu tervis, millest me, Lily, praegu räägime. Mis siis, kui sul on midagi muud viga? Kas Mary Kate ei peaks siis sellepärast üldse muretsema?“
Lily surus sõrmed juustesse. „See on lihtsalt veider. Kogu selle aja olen ma kartnud sulle rääkida, sest ma ei tea, kuidas sa sellele reageerida võiksid, aga ma poleks arvanud, et sa ei usu mind.“
Susan ei tahtnud vaielda. On üks moodus, kuidas selles kindel olla. „Mis see ka oleks, me lepime nii kokku. Esimese asjana helistan ma homme dr Brantile. Ma tahan, et ta su läbi vaatab.“
Ta polnud kunagi olnud hea unega ja see õhtu mõtles Susan kõigi põhjuste peale, miks tema tütar ei saanud rase olla. Susan oli Lilyle juba varakult õpetanud, et kõige eest, mida sa elus teed, tuleb ka vastutada.
Ka koolis oli Lily vastutustundlik. Ta õppis palju ja sai häid hindeid. Ta oli oma sõpradele lojaalne ja rääkis kõigest ausalt, olles vägagi vastutustundlik. Kui Abby tahtis saada klassi presidendiks ja Lily aitas tal kampaaniat korraldada, siis tegi ta seda südamega. Kui Abby kaotas, siis lohutas Lily teda ja magas kolm ööd tema pool.
Lily suhtus kõigesse vastutustundlikult: hoolitses auto eest, jälgides, et kütusepaak oleks alati täis, tuli alati koju kokkulepitud ajal ega hilinenud kunagi, kui ta pidi Susanile järele minema.
Töökas. Lojaalne. Usaldusväärne. Vastutustundlik. Ja... rase? Susanil oleks olnud hea meel, kui Lilyl oleks olnud kindel kallim, aga mis tehtud see tehtud.
Ta ei suutnud uskuda, et Lily oleks maganud kellegagi, keda ta vaevu tundis. Kas armas Lily Tate, kes end vaid tagasihoidlikult meikis ja magas flanellpidžaamas, oli üldse võimeline kedagi ära võrgutama?
Susan mõtles, et see polnud võimalik. See pidi olema kuidagi teistmoodi, aga võimalus, et see on tõsi, hirmutas teda. Kella kahe ajal hommikul, kui ta oli igasuguseid asju ette kujutanud ega suutnud enam mõelda, otsustas ta magamisest loobuda ja läks läbi koridori ning avas tasakesi Lily toa ukse. Lily tuba valgustas ainult liblikatega lamp ja tüdrukust paistis üksnes peanupp, tumedad juuksed padjal laiali. Tema püksid ja sviiter olid pandud toolile ja tema soojad saapad – üks püsti ja teine pikali – lebasid voodi lähedal põrandal. Kummutil olid juukseharjad ja klambrid, helmestega kaetud peapaelad ja sokk, mille kudumine oli tal veel pooleli. Ta telefon lebas öökapil koos mitme pooleli oleva raamatuga ja seal oli ka poolik pudel veega.
Susan sosistas tema nime, aga ühtegi vastust ta ei saanud ja tüdruk isegi ei liigutanud end. Ta oleks teda nimetanud tüdrukuks, kellel on liblikatega öölamp. Tüdruk. Nii noor. Nii haavatav.
Süda valutamas, lahkus ta toast, sulges vaikselt ukse ja läks ülakorrusele tagasi. Istunud tammepuust laua taha ja keeranud märkmikul uue lehekülje, võttis ta välja karbi pastelle ja tõmbas sinna esimese joone. Fuksiapunane süda? Loomulikult. Kui miski suudaks tema tuju paremaks teha, siis ainult see. Ta tõmbas järgmise joone, lisas natuke kollast, et rohelist pisut mahendada, siis tumesinist, et anda punasele tumedamat tooni.
Tavaliselt tulid tal kõige paremad tööd välja ainult siis, kui ta oli stressis või millestki häiritud, ja tänane öö ei olnud erand. Selleks ajaks kui ta valmis sai, oli tal viis lehekülge joonistusi erinevates värvides. Need võiksid olla uute lõngavihtade värvid just kevadest. Ta pani neile isegi nimed: Märtsihullus, Kevadhoovus, Kevadvarjutus, Koidu-punarind ja muidugi Loovus.
Viimane oli eriti entusiastlik. Intensiivne? Ei, otsustas ta. Võib-olla. Kas siis looming ei peakski olema plahvatuslik? Kas igal loomingul on oma tagajärjed? Mis siis kui Lily sees ei kasvagi laps, vaid midagi muud salapärast?
Susan läks tagasi voodisse, kuid iga kord, kui ta suigatas, ärkas ta hirmunult üles. Kella viie ajal hommikul kaotas ta lootuse, et võiks magama jääda, ja oli veendunud, et tema tütrel oli tsüst, mis kahandaks tema lootusi last saada. Kas see või siis kasvaja. Selle raviks oli vaja ju kemoteraapias käia ja võib-olla ei saakski ta peale seda üldse last. See oleks traagiline.
Hoides oma hirmud endale, ajas ta Lily üles ja viis ta Mary Kate’i juurde ja sõitis siis ise kooli poole. Tüdrukud pidid hiljem tulema, aga Susanil oli hommikul kaks probleemset lapsevanematega kohtumist, seejärel pidi ta minema trepile õpilasi tervitama. Kell oli umbes pool üheksa, kui ta arsti juurde jõudis.
Ainus vastuvõtuaeg, mille ta Lilyle sai, oli alles pärast lõunat ja senikaua pidi Susan närveldama. Ta küll vastas e-kirjadele, kuid ta mõtted olid tööd tehes eemal.
Ta suutis mõelda ainult ühest asjast ja see ei paistnud hea asi olevat.
Teine peatükk
Arst kinnitas seda. Lily oligi rase. Saades teada, et tema tütrel pole mõnd surmavat haigust, tundis ta kergendust, aga vaid korraks. Ta teadis omast käest, mida tähendas olla seitsmeteistaastaselt rase.
Susan jäi samuti rasedaks, kui ta alles keskkoolis käis. Richard McKay oli tema vanemate parimate sõprade poeg. Sel suvel, kui ta oli just saanud ajakirjaniku paberid ja ka tööpakkumise, millest ta keelduda ei suutnud, juhtus midagi nende vahel. Tema isa otsustas, et see oli lihtsalt lõbutsemine, aga Susan ja Rick veetsid sel suvel nii palju aega koos, et asi sai olla ainult seksis. Nende ühine soov oli Oklahomast ära kolida ja Rick oli see, kes Susanile abiellumiseks ettepaneku tegi. Susan muidugi keeldus sellest.
Ta ei kahetsenud siiamaani oma otsust. Ta nägi Ricki näol kergendust, kui ta pead raputas ja eitava vastuse andis. Rickil olid omad unistused ja Susan austas seda. Muidugi oli ka aegu, kui ta Ricki taga igatses. Aga Susan ei suutnud võistelda põnevusega, mis Ricki tema töö poole tõmbas, ja ta ei tahtnud teda enda küljes kinni hoida.
Ricki edu veenis teda veel rohkem, et ta oli õige otsuse teinud. Kui ta alustas, oli ta olnud üksnes riikliku uudistekanali produtsendi assistent. Nüüd, pärast kõiki neid lugusid, mida ta oli teinud igast maailma otsast, oli ta üks tuntumaid reportereid. Ta polnudki kunagi abiellunud ja tal polnud rohkem lapsi. Kui temast sai nägu kaamera ees, mitte enam selle taga, saatis ta Lily jaoks raha, mis tuli iga kuu ega jäänud kunagi hiljaks. Ta ei unustanud kordagi tema sünnipäeva, aga ta oli isa, kes ei üllatanud kordagi Lilyt, ilmudes tema hokivõistlusi vaatama. Rick suhtles sageli Lilyga telefonitsi, ta oli hea isa, keda polnud ealeski kohal.
Rick oli alati Susanit usaldanud. Ta jättis tüdruku Susani hoolde. Nüüd, elades tema juures, oli tüdruk rasedaks jäänud.
Susan kuulas vaikselt, kui Lily arsti küsimustele vastas. Jah, ta tahab seda last ja ta teab, mis see tema vanuses tähendab. Ta ei arutanud seda emaga ja kui vaja on ta valmis last ka üksi kasvatama. Ta ei taha, et lapse isa sellest teaks. Ei, ta ei joo. Jah, ta teadis, et ta ei tohi mõõkkala süüa.
Muidugi oli temalgi arstile küsimusi: kas tal on võimalik oma maahoki hooaeg edukalt lõpetada (jah), kas ta talvel saab võrkpalli mängida (võib-olla) ja millal ta võib Tylenoli peavalu vastu võtta (ainult siis, kui väga vaja). Ta tundus nii täiskasvanulik ja teadis, mille eest ta vastutab. Kui Susan poleks nii tuim olnud, oleks ta naernud.
Mõlemad lahkusid arsti juurest vaikides ja Susan ulatas Lilyle autovõtmed. „Ma tahan koju jalutada.“ Lily küll protesteeris, aga ta jäi endale kindlaks. „Sina mine. Mul on lihtsalt vaja värsket õhku hingata.“
See oli küll tõsi, aga ta mõtles kõigele sellele, kui ta jahedas novembriõhtus jalutas. Ta polnud enam tuim, vaid temas kees viha. Ta teadis, et see on vale – kindlasti polnud see tunne, mida üks ema peaks tundma, kui ta sellisest uudisest teada saab, aga siis meenus talle oma ema ja ta
