tütrelt, kes ei leidnud oma kaksikõde kusagilt ning haaras köögilaualt telefoni, et talle helistada.
„Sara, see on minu oma,“ protesteeris Kate.
„Ema, see ei ole lihtsalt niisama helistamine, et lobiseda, mul on tampoone vaja.“
„Mul ei ole neid vaja,“ ütles Mary Kate vaikselt. Kuna Sara helistas Lissiele ja Mike kasutas juhust, et küsida, kas ta võib kaks sõpra õhtusöögile kaasa kutsuda, Kate kuulis vaevu, mida Mary Kate talle ütles.
„Söögiks on ainult makaronid juustuga,“ hoiatas ta teda.
„Ainult?“ ütles Mike. „Sa ütlesid, et need on vähiga tehtud makaronid juustuga.“
„Kas sellepärast nad tahavadki tulla?“
„Kindla peale. Sinu makaronid juustu ja vähiga on üsnagi kuulsad. Need kutid ootavad igal kolmapäeva hommikul, et ma neid sööma kutsuksin.“
„Mis siis, kui sinu onu otsustab reedel võrgud välja tõmmata?“
„Siis vahetame reede peale. Kas kaks sobib siis?“
„Las tulevad mõlemad,“ ütles Kate ja keskendas kogu tähelepanu jälle Mary Kate’ile, kui Mike ja Sara olid mõlemad läinud. „Õnneks on vähki üsna palju ja hind on madal.“
„Ema, ma püüan praegu sulle midagi rääkida. See on tähtis. Ma lõpetasin pillide võtmise.“
Kuuldes seda, keeras Kate ennast tema poole. Tema tütar tundus tõsine olevat. „Kas sina ja Jacob olete selles suhtes ühel meelel?“
„Ei. Mina otsustasin, et tahan last. Kas sa teadsid, et naine on rohkem viljakas, kui ta lõpetab pillide võtmise? Ma pole isegi Jacobile rääkinud. Ma tahtsin, et sina oleksid esimene, kes sellest teada saab.“
Midagi tema tõsises pilgus, pani Kate’i järele mõtlema. „Mary Kate? Ega sa nalja tee?“
„Ei.“
„Rase?“
„Ma muudkui teen rasedusproove ja need kõik on positiivsed.“
„Kui kaua aega?“
„Mõnda aega. Ma oleks sulle varem rääkinud, kuid ma tahtsin kindel olla. Ma olen asja uurinud. Ostsin raamatuid ja olen ka internetist selle kohta lugenud. Seal on tugigrupp teismelistele, kes varakult emaks saavad, aga ma ei vaja seda. Mul on juba keegi, kes mind toetab.“
Kate tardus. „Kes?“
„Alustuseks minu pere. Tavaliselt õhtustame seitsmekesi. Täna õhtul kaheksakesi ja nüüd üheksakesi. Mis siis, kui üks tuleb veel?“
Kate oleks saatnud Mary Kate’i tagumisele verandale klapptooli järele, sest neil oli seda vaja juba niigi ruuminappuses söögitoas, aga ta ei suutnud mõtteid tüdruku räägitust eemale saada. „Kas see on siis tõsi?“
„Jah. Muide, ma armastan lapsi. Kas sa siis ise pole neid saanud viis tükki viie aasta jooksul?“
„Mitte plaanitult,“ ütles Kate nõrgalt. „Nad lihtsalt hakkasid tulema ega saanudki otsa.“ Kuni Willile tehti vasektoomia, aga see ei olnud asi, mida nad oleksid eriti tahtnud lastele rääkida. Nad oleksid arutanud karskuse üle, kui lapsed oleksid neid kuulda võtnud, aga tegelikult rääkisid nad vastutustundest. „Oot-oot, aga mina olin abielus, kui ma oma esimese lapse sain.“
Tundus, et Mary Kate ei tahtnud seda kuulata. „Praegu on teistsugused ajad. Ma tahaksin olla esimene, kes lapse saab. Kõiges muus olen ma alati viimane olnud.“
„Otsus last saada, peaks ikka mõlemat vanemat puudutama,“ ütles Kate. „Sa pead Jacobilt ka küsima, enne kui sa midagi rutakat ette võtad.“
„Oh, Jacob on vahel lihtsalt nii tõsine. Ta oleks ei öelnud ja selleks ka mitu põhjust leidnud, aga mõnikord pead kuulama oma sisehäält. Mäletad seda viie aasta tagust Disney Maailma külastust? Sa vaidlesid isaga ja sõitsid Floridasse, mis siis, et oli talv ja meil polnud isegi hotellituba, kus ööbida, aga sa järgisid oma kõhutunnet ja ütlesid, et kõik läheb hästi.“
„Mary Kate, see oli kõigest reis. Praegu on tegemist väikese beebiga. Laps on ju kogu elu sinuga.“
„Ma oleksin talle hea ema. Eelmine suvi avas mu silmad, kui ma nägin, mida need emad oma lastega tegid. Neil polnud kannatust lastega tegelda, nad andsid lapsed meie hoolde, et ise ranna teises otsas peesitada. Mina oma lapsega küll nii ei teeks. Kui see on poiss, siis temast saab väike Jacob. See oleks imeline.“
Kate oli sõnatu. Tema viiest lapsest oli just Mary Kate kõige vaos hoitum ja kuulekam, ta polnud kunagi varem nii elevil olnud. Mida sa just nüüdsama ütlesid? „Väike Jacob?“
Mary Kate noogutas. „Ma ei tea praegu veel tema sugu, see võib olla ka tüdruk...“ Tema hääl murdus seda öeldes.
Segaduses vaatas Kate ringi. Köök oli väike. Terve maja oli üsna pisike. „Kuhu sa oma lapse paned?“
„Oma tuppa. Kuni minu beebi kasvab, on ehk Alex ja Mike siit juba välja kolinud ja oma elu alustanud ning siis on palju rohkem ruumi. Ja kui Jacob ükskord meditsiinikooli lõpetab...“
„Jacob pole veel keskkooligi lõpetanud,“ hädaldas Kate, olles ikka veel kuuldu absurdsusest pahviks löödud. „Mary Kate, kas sa räägid mulle tõtt?“
„Selle kohta, et ma olen rase?“ Tüdruk lihtsalt vaikis. „Ma ei valetaks sulle, eriti veel sellise asja kohta.“
Ei, ta ei teeks seda. Ta oli aus ja tubli tüdruk, võib-olla kõige andekam tema viiest lapsest ja tal oli ju terve elu veel ees. Tal oli plaanis abielluda arstiga ja ise tahtis ta õpetajaks õppida.
„Ma mõtlen, et sa oled alati öelnud, mida rohkem, seda uhkem ja et lärmakas ning lapsi täis kodu teeb sind õnnelikuks ja mida rohkem lapsi, seda rikkam ollakse.“
„Seda küll jah, aga me ju pole seda,“ ütles Kate otsekoheselt. „Sinu isa ja mina suutsime vaevu teie õppemaksud ära maksta, et su vennad saaksid õpinguid alustada, ja järgmisel aastal tahate sina ja su kaksikõed kolledžisse minna, aga sul pole see ju võimalik, kui sa lapse saad, kas pole? Kuidas saaks sinust inglise keele õppejõud, kui sa pole kolledžidki lõpetanud, rääkimata kooli lõputunnistusest?“
„Ma saan selle, aga lihtsalt natuke rohkem läheb aega.“
Kate ei suutnud uskuda, mida tema tark ja tubli tütar räägib. „Või et läheb natuke rohkem aega?“
„Vahepeal kasvatan ma meie last.“
„Kus? Kuidas? Jacobi isa on pikamaa-autojuht ja tema ema õpetab esimese klassi lapsi. Nad on sama piiratud võimalustega kui meie. Kui Jacob sind armastab, nagu ta väidab, siis tahab ta olla sinu ja beebiga, aga tema vanemad ei suuda teid kolme küll rahaliselt aidata.“
„Ma ei palukski neilt seda,“ ütles Mary Kate. „Praegusel hetkel ei taha ma veel Jacobiga abielluda. Ma tahan siia jääda.“
„Et siis meie saaks sind ja sinu last toetada?“
„Hästi,“
