sa lugesid sedagi, kui ohtlik on sinu vanuses rasestuda ja millised komplikatsioonid võivad tekkida.“ See oli osalt tema ema hääl, kes praegu rääkis. Osalt oli see õpetaja hääl, kelle ülesanne oli hoiatada noori tüdrukuid selle eest, mida temagi oli kunagi läbi elanud. See õpetaja oli praegu oma kodu trepil läbi kukkunud.
„Ma käisin kodunt läbi, et vitamiine võtta,“ ütles Lily. „Mis sa arvad, kas beebiga on kõik korras?“
Kui tahes tüdinud, pettunud või hirmul Lily ka oli, ta võis alati ema peale loota. „Jah, kõik on hästi,“ ütles ta. „Ma tahtsin lihtsalt asjad selgeks teha.“
Lily naeratas talle selle peale. „Ma arvan, et ma saan tüdruku nagu sina.“ Ta ei oodanud sellele vastust, sest Susan ei osanud hetkel talle midagi öelda. „Kui tegemist on tüdrukuga, siis arenevad tal praegu munasarjad. Ta on nii suur.“ Ta näitas Susanile pöidla ja nimetissõrmega. „Minu beebi oskab juba mõelda. Tema aju annab talle signaale, et ta ennast liigutaks. Kui ma panen sõrme sinna, kus ta on, siis ta reageerib sellele. Ta on tõeline inimene. See ei tule kõne allagi, et ma nüüd aborti teeksin.“
„Palun, Lily. Kas ma olen sul palunud seda teha?“
„Ei, aga võib-olla sa mõtlesid sellest minuga millalgi rääkida.“
„Kas mina katkestasin raseduse?“
„Ei, aga sa oled ju vihane.“
Susan silmitses peaaegu raagus puude latvu. „Oh, Lily, ma olen kõike muud kui vihane ja ma ei oska seda sulle isegi seletada. Me oleme nüüd heal järjel, aga see pole tulnud lihtsalt. Ma olen pidanud töötama kaks korda rohkem kui teised emad. Kõikidest inimestest peaksid sina seda ometi teadma.“
„Sellepärast, et ma olen senimaani hea tütar olnud? Kui ma olen nüüd rase, kas see teeb mind sinu silmis halvaks?“
„Ei, kallikene.“ Ei, sellel pole midagi pistmist ei hea ega halvaga. Susan oli samamoodi oma emaga vaielnud.
„Sa oled ju pettunud.“
Pigem murest murtud. „Lily, sa oled ju alles seitsmeteistaastane.“
„See on ju laps,“ anus Lily.
„Sa oled ise alles laps,“ sõnas Susan nuttes.
Lily tõusis püsti ja ütles vaikselt: „Ei, ema, enam mitte.“ Susan oli ise ka mõelnud sama asja peale. Lily polnud enam ammu laps. Ta ei ole kunagi enam laps.
See mõte tekitas kaotusetunde. Kas lapsepõlve kaotuse? Süütuse kaotuse? Kas tema enda ema tundis sedasama? Isegi kõige parematel aegadel ei suhelnud nad omavahel nagu Lily ja Susan praegu.
„Ära muutu selliseks, nagu vanaema oli,“ palus Lily, otsekui lugenuks tema mõtteid.
„Ma pole kunagi olnud selline nagu vanaema minuga.“
„Ma sureksin, kui sa minust lahti ütleksid.“
„Ma ei teeks seda kunagi.“
Pöörates näo ema poole, haaras Lily tal käest ja hoidis seda kurgu all. „Ma vajan sind, ema, rohkem kui kunagi varem,“ ütles ta raevukalt, siis rahunes natuke. „See on meie pere ja me teeme seda lihtsalt suuremaks. Sa tahad seda samuti nagu minagi, ma teadsin, et sa seda tahad. Kui asjad oleksid teistmoodi, oleks sul samuti viis last nagu Kate’ilgi.“
„Mitte viis, vaid kolm.“
„Kolm, näed sa siis. Laps polegi nii halb.“
Ei olegi halb, Susan teadis seda. Laps pole kunagi halb. Lihtsalt ta muudab su elu totaalselt.
„See on ju sinu lapselaps,“ ütles Lily.
„Um-hm,“ kokutas Susan. „Ma oleksin juba kolmekümne kuue aastaselt vanaema, see on minu jaoks natuke piinlik.“
„Ma arvan, et see on lausa suurepärane.“
„Sellepärast, et sa oled alles seitsmeteistaastane ja unistaja, mis on hea, kullake, sest kui sa praegu ei naerataks, oleksid edaspidises elus hädas. Lily, sa jääd siis üksi. Meil on ennegi olnud kaks rasedat keskkooliõpilast ja üks põhikooliõpilane. Ükski neist ei tahtnud enam kolledžisse minna. Sinu sõbrad lähevad sinna kindlasti. Nad tahavad karjääri teha. Ma ei usu, et nad suudaksid sinuga kogu raseduse aja koos olla.“
Lily silmad läksid erutusest suureks. „Ema, see ei ole tõsi. See teebki selle nii ilusaks.“
Susan tegi nägusid. „Mida see peaks veel tähendama?“
Kolmas peatükk
„Ma olen rase.“
„Armas,“ ütles Kate Mello oma noorimale tütrele ja valas makaronid keevasse vette. „Lissie!“ hõikas ta ülakorrusele, oma teisele noorimale tütrele. „Millal sa tuled? Mul on seda piima hädasti vaja.” Ta nõristas makaronid ja ütles rohkem endale kui Mary Kate’ile, kes seisis tema kõrval, toetades ennast ahju vastu: „Miks mul alati piim nii kiiresti otsa saab?“
„Ema, ma räägin tõsiselt. Ma olen rase.“ Hoides ühes käes kaant ja teises puulusikat, paitas Kate Mary Kate’i pead ja naeratas. „Me leppisime ju kokku, et sul on lihtsalt gripp.“
„See ei lähe mööda.“
„Siis on tegemist laktoositalumatusega,“ ütles Kate, pannes potile kaane peale. „Sina oled see, kes kogu meie kapist piima ära joob. Lissie? Varsti, palun?“
„Ma joon piima,“ ütles Mary Kate, „sest rasedad naised teevad seda.“
„Sa ei ole rase naine,“ ütles Kate oma tütrele ja otsis välja rahakoti, kui Lissie kööki ilmus. Seal polnudki eriti midagi: raha kadus kiiremini kui nende kapist piim. Ta võttis kahekümnelise ja andis selle talle. „Neli liitrit piima, karp mune ja kaks pätsi mitmeviljaleiba, palun.“
„Alex vihkab seda,“ tuletas Lissie talle meelde ja pani jaki selga.
„Alex on kahekümne ühe aastane. Kui talle ei meeldi, mida ma ostan, siis võib ta endale korteri võtta ja osta seal, mida ise soovib. Ja kui raha peaks üle jääma, siis palun osta õunu ka.“ Kui Lissie oli läinud, andis ta Mary Kate’ile taldrikud. „Täna õhtul kata kaheksa kohta, palun. Mike võtab sõbra kaasa.“
„Ma jäin rasedaks kaheksa nädalat tagasi,“ ütles Mary Kate ja võttis taldrikud.
Kate uuris oma tütart. Mary Kate nägi välja üsna kahvatu, aga ta on seda alati olnud. Ta nägi välja ka üsna nõrk. Tema juuksed olid küll pärit tema emalt – tihedad ja liivakarva, metsikud, mis siis, et tüdruk ise seda polnud. Kate sättis enda omad bambusest kudumisvarrast kasutades krunni. Mary Kate armastas neid siduda hobusesabasse, mis tema nägu veelgi väiksemana lasi paista.
„Kallis, sa ei ole rase,“ kinnitas Kate talle. „Sa oled alles seitsmeteistaastane ja võtad ju pille ning Jacob tahab tulevikus arstiks saada. Sinna on veel palju aega, enne kui teie kaks saate abielluda.“
„Ma tean,“ ütles Mary Kate entusiastlikult, „kui ma vanemaks saan, on juba raskem rasedaks jääda.
