ära ole vihane.“
Kuid Susan oli seda. Vihaselt surus ta käed taskusse.
„Palun sind, ema?“
Susan hingas sügavalt sisse. Ta vaatas naabermajadest mööda tänava lõpuni, kus vahtrad kahel pool alleed näisid ühinevat. „Seda poleks ma sulle soovinud,“ suutis ta viimaks öelda.
„Aga ma armastan lapsi. Ma olen sündinud selleks, et lapsi saada.“
Minevikule mõeldes surus Susan oma tunded alla. „Ma olen sinuga nõus, aga minu arvates on selleks vale aeg. Sa oled seitsmeteistaastane. Sa käid keskkooli viimases klassis ja saad mai lõpus lapse, just enne eksameid? Kas sul on üldse aimu, mis tunne on üheksa kuud rase olla? Kuidas sa kavatsed õppida?“
„Mind on juba kolledžisse vastu võetud.“
„See asi ka. Kuidas sa saad sinna minna? Ühikatoas pole sul lapsevoodile ruumi.“
„Ma lähen Percy State’i.“
„Oh, kallikene, sa saad paremini hakkama.“
„Sina läksid sinna ja vaata, kuhu sa nüüd jõudnud oled.“
„Ma pidin sinna minema, kuid ajad on ju muutnud. Tööd on nüüd raskem leida, isegi kui sul on kõige parema kooli lõputunnistus.“
„Täpselt. Seega ei loe see praegusel hetkel üldse. Kõik on võimalik, ema. Kas just sina pole seda mulle õpetanud?“
„Kindlasti. Ma lihtsalt ei mõelnud, et see käib ka beebi kohta.“
Lily silmades helkis lootus. „Kuid ma saan selle beebi.“ Ta nuttis ja ka Susan tahtis nutta. Lily ei teadnud, mis tähendab ema olla. Suvel emade aitamine oli lapsemäng võrreldes ise emaks olemisega.
„Oh kallikene,“ ütles ta ja olles kõigest väsinud, vajus lihtsalt trepile. Unusta ära, et see on võimalik. Mis saab mõistlikkusest? Või vastutustundest? Me oleme ju rasestumisvastastest pillidest rääkinud. Sa oleksid võinud neid kasutada.“
„Sa ei saa ikka veel aru, ema,“ ütles Lily, liikudes Susanile lähemale, et teda kallistada. „Ma tahan seda last. Ma tean, et ma oleksin talle hea ema – isegi parem kui need emad, kelle juures me sel suvel koos töötasime, ja minu kõige parem eeskuju olid ju sina. Sa oled alati öelnud, et emaks olemine on imeline. Sa ütlesid mulle, et sa armastasid mind sellest hetkest alates, kui ma sündisin. Sa ütlesid, et ma olen parim, mis sinuga üldse juhtuda sai.“
Susan ei olnud veel maha rahunenud. „Peale selle rääkisin ma sulle sedagi, kui raske on üksikemana hakkama saada ja et ma ei tahtnud, et sina peaksid läbi tegema sama mis mina. Mõtle oma õpingutele. Sa ütlesid, et tahad bioloogiks saada, aga see tähendab ju magistriõpet. Kui sa tahad head töökohta saada...“
„Ma tahan seda last.“
„Ta poleks beebi ainult suveks ja ta ei jää beebiks, ta hakkab käima ning rääkima, temast saab isiksus. Kuidas jääb siis isaga?“
„Ma ütlesin sulle. Ta ei tea lapsest.“
„Tal on õigus teada.“
„Miks? Tal pole õigust selle kohta midagi öelda.“
„See on siis aus, Lily?“ küsis Susan. „Mis siis, kui beebi on täpselt tema moodi? Kas arvad, et inimesed ei hakka sellest rääkima?“
Lily näol oli märgata kangekaelsuse märke. „Mind ei huvita, kui inimesed räägivad.”
„Võib-olla isa huvitab. Mis siis saab, kui ta ükskord sinu juurde tuleb ja küsib, miks on sellel lapsel, kes on sündinud üheksa kuud pärast seda, kui te viimati seksisite, tema juuksed ja silmad? Mis saab, kui su laps tahab teada, kes tema isa on? Osal lastel on issid. Nüüd on sinu kord emme olla. Mida sa siis talle ütled?“
Lily muutus morniks. „Ma tegelen sellega siis, kui aeg käes. Ema, sa muudad selle palju raskemaks, kui see peaks olema. Praegu ei pea lapse isa midagi teadma.“
„See on ka tema laps,“ vaidles Susan vastu. Olles meeleheitel ja tahtes kedagi selles süüdistada, küsis ta järgmist. „Kas see on Evan?“
„Ma ei ütle sulle, kes ta on.“
Susan mõtles, et Lily kaitseb kedagi mingil põhjusel. „Kas tema oli see, kes last tahtis?“
Lily tõmbas käe tema haardest vabaks. „Ema,“ ütles ta nuttes, vihased silmad välkumas, „kuula, palun, mind! Ta ei tea sellest. Me pole kunagi lapse saamisest rääkinud. Ta arvas, et ma kasutan pille. Mina tegin seda. Mina.“
Susanil oli väga raske sellega leppida. See oli nagu löök näkku, kõik tema õpetussõnad olid asjata olnud.
Meeleheitel ja püüdes mõista ütles ta: „Oled sa kindel, et see polnud lihtsalt juhus? Ma mõtlen, et see oleks päris hea, kui oleks. Juhuseid tuleb ikka ette.“ Lily raputas pead. „Sa lihtsalt otsustasid, et tahad last.“
„Ma olen alati tahtnud last saada.“
„Õde või venda.“ Kui Lily oli väike, küsis ta alati, kas tal oleks võimalik endale õde või vend saada.
„Nüüd olen ma piisavalt vana, et ise laps saada. Ma tean, et sina ei tahtnud seitsmeteistaastaselt rasedaks jääda, aga mina tahtsin. See on minu keha ja minu elu.“
Susan oli teda kasvatanud iseseisvaks ja tugevaks, aga et ka isekaks? Ei. Eriti kui oli raskusi, millest tuli üle olla.
„Kes ravikulud maksab?“
„Meil on ju kindlustus.“
„Jah, mida ma iga kuu maksan. Seega on otsus minu teha,“ ütles Susan. „Ma maksan ravikulude eest. Mis saab mähkmetega? Ja imikutoit?“
„Ma toidan teda rinnaga.“
„Tore, kui nii oleks, aga mõnikord pole see võimalik, sel juhul on sul vaja imikutoitu. Mis saab toidust ja riietest? Ja varustusest. Nad ei lase sul haiglast lahkuda, kui sul pole nõuetele vastavat turvatooli. Kas sa tead ka, palju lapsevanker maksab? Mul pole sinu oma alles, sest ma müüsin selle maha, et sulle jalgratas osta. Kes su last hoiab, kui sa koolis oled? Mulle meeldiks koju jääda ja tema järele vaadata, aga üks meist peab tööd ka tegema.“
„Issi kindlasti aitab,“ ütles Lily vaikselt.
Jah. Rick teeks seda kindlasti. Kas Susan oleks valmis temalt seda paluma? Kindlasti mitte.
Lily puhkes nutma. „Ma tõesti tahan seda last.“
„Sa võid saada lapse, millal tahad, aga mitte praegu!“ vastas Susan nuttes.
„Päris kindlasti ei tee ma aborti.“
„Keegi pole seda sulle soovitanudki.“
„Ma olen juba beebi südamelööke kuulnud. Ema, sa peaksid ka seda kuulama. See oli imeline.“
Susanil oli niigi probleeme, et leppida sellega, et tema tütar on rase,
