sinuga on kõik korras?“
Deanna tõstis pilgu ja nägi meest lävel seismas. Colin kandis ülikonda – tumesinist, mille Deanna oli talle valinud. Colini enda maitse ei kõlvanud kuskile. Deannale ei meeldinud lips, aga mis siis. See polnud ju täna oluline.
Ta uuris meest ja mõtles, millisena nägid teda teised naised. Ta tunnistas, et mees on nägus. Pikk, laiade õlgade ja siniste silmadega. Ta tegeles enda vormis hoidmisega. Deanna oli selle üle uhkust tundnud, et tal on mees, kes nägi teksades ja T-särgis endiselt hea välja. Erinevalt paljudest temavanustest meestest polnud Colinil õllekõhtu. Järgmisel aastal saab ta neljakümneaastaseks. Kas see teine naine on kuidagi sellega seotud? On siin tegu keskeakriisiga?
„Deanna?“
Deanna taipas, et Colin uurib teda. „Pole midagi.“ Ta kahtles, kas suudab üldse rääkidagi, kuid sai kuidagimoodi sõnad suust.
Colin uuris teda endiselt, just nagu ootaks enamat. Deanna tõmbas keelega üle huulte ega osanud midagi öelda. Aeg, mõtles ta tulvil ahastust. Ta vajab aega.
Ta pistis käed laua alla, et mees ei näeks, kuidas need värisevad.
„Mingi kõhuhäda. Ju ma sõin midagi.“
„Oled sa kindel, et saad hakkama?“
Deanna tahtis karjuda, et loomulikult saab ta hakkama. Kuidas võis mees midagi niisugust üldse küsida? Mees oli võtnud kõik, mis neil oli, ja selle hävitanud. Oli tema hävitanud. Läinud oli kõik, mille nimel ta oli vaeva näinud – kõik, mida ta oli tahtnud. Ta peab mehe maha jätma. Temast saab samasugune meeleheitel üksikema nagu paljud teised. Armas taevas – tal on viis last! Viis tütart. Ta ei saa üksinda hakkama.
„Pole midagi,“ ütles ta, soovides, et mees vaid lahkuks. Ta vajas aega, et mõelda, hingata, asjadest aru saada. Ta vajas hetke, et valust üle saada.
„Tulen neljapäeval tagasi,“ ütles Colin. „Olen Portlandis.“
Colin rääkis alati niisuguseid asju. Üksikasju. Deanna ei kuulanud kunagi. Neil oli tüdrukutega oma rutiin. Nad olid sellega harjunud, et Colin pole nädala sees kodus.
Nüüd taipas ta aga, et võib juhtuda, et mees ei tulegi tagasi. Mis siis saab? Ta ise töötas osalise tööajaga käsitööpoes. Ta andis lapitehnika tunde ja õpetas, kuidas koostada piltidest perekonnaajalugu. Tema palgast kaeti puhkused ja väljas söömised. Tema poleks oma palgaga suutnud isegi mitte akvaariumitäit kalu ülal pidada, rääkimata siis veel viiest tüdrukust.
Teda valdas paanika ning see keerles ta südames, kuni talle tundus, et sureb siinsamas ära. Ta sundis end mehele silma vaatama ning püüdis iga hinna eest meelde tuletada, mis on normaalne käitumine.
„Loodetavasti on seal soe,“ ütles ta.
„Mida?“
„Oregonis. Loodetavasti on seal ilm hea.“
Colini kulm oli kipras. „Deanna, oled sa ikka kindel, et sinuga on kõik korras?“
Deanna mõistis, et tal ei õnnestu naeratada. „Ainult sees keerab. Pean vist vannituppa lippama. Sõida mõistlikult.“
Ta tõusis püsti. Õnneks astus Colin ta lähenedes kõrvale ja tal õnnestus mehest niimoodi mööda lipsata, et ei puutunud ta vastu. Ta läks kähku trepist üles ja jooksis vannituppa. Sinna jõudes haaras ta marmorplaadist kinni ja sulges peeglist vastu vahtivat kaamet ja nagu puuga pähe saanud nägu nähes silmad.
„Ema, sa ju tead, et ma ei taha seda leiba. Miks sa ikka ja jälle seda teed?“
Deanna ei vaevunud pilkugi tõstma. Ta pani lihtsalt eelmisel õhtul tehtud võileiva lõunasöögikarpi. Võileivale järgnesid beebiporgandid, õun ja küpsised. Linaseemneküpsised, mõtles ta väikesi küpsiseid täis karpi võttes. Küpsised olid tehtud linaseemnetest. Need polnud küll just tüdrukute meelisküpsised, kuid tervislikud.
„Ema!“ Madisonil olid käed puusas. Kaheteistkümneaastane Madison oli omandanud nii põlgliku ilme, et see võis ka kõige vingemad tegijad värisema panna.
Deannale oli see ilme tuttav ja ta teadis ka, mis on selle põhjus – peamiselt sellepärast, et ta tundis kõigi nende aastate eest oma ema vastu sama. Ainus vahe oli see, et Deanna ema oli täielik košmaar, ja Deanna ei saanud sugugi aru, mis ta küll oli teinud, et ta vanem tütar teda niivõrd põlgab.
„Madison, ma ei suuda sellega täna tegelda. Palun. Võta võileib.“
Tütar vahtis talle vihaselt otsa ja marssis siis minema, pomisedes omaette midagi sellist, mis kõlas vägagi nagu: „Täielik nõid.“ Kuid Deanna polnud selles päris kindel ja sel hommikul polnud ta suuteline lahingut alustama.
Kella kaheksaks olid kõik tüdrukud läinud. Köögis valitses nagu ikka täielik kaos: kraanikauss oli täis kausse, hommikusöögilaual taldrikud ja kapil krõbinakarbid. Lucy oli jätnud lõunasöögikarbi külmkapi kõrvale, mis tähendas, et Deanna peab selle talle ära viima. Ja Madisoni jope oli ikka veel puki peal.
Lucy hajameelsuses polnud midagi uut ja selles polnud midagi isiklikku, kuid sama ei saanud sugugi öelda Madisoni ja tema jope kohta. Deanna vanim tütar vihkas seda punast veekindlat jopet juba nelikümmend kaheksa tundi pärast seda, kui väitis, et see on just see, mida ta vajab, ja et ta lihtsalt peab selle saama. Nad olid jagelenud sellepärast septembrikuust saadik, kui jope sai ostetud, ja Madison käis peale, et talle tuleb uus jope osta. Deanna keeldus.
Millalgi oktoobris oli Colin öelnud, et Madisonile tuleks osta uus jope ja et see pole lihtsalt seda lahingut väärt. Lucyle meeldis see punane jope ja sügiseks peaks see talle paras olema. Kui Madison seda aasta otsa kannaks, oleks see Lucyle pärandamiseks liiga ära kantud.
Taas üks näide sellest, kuidas Colin teda ei toeta, mõtles Deanna kibestunult. Taas üks näide sellest, kuidas Colin asus tüdrukute poolele.
Deanna läks kraanikausi juurde ja keeras vee jooksma. Ta ootas, kuni vesi oli õige temperatuuriga, vajutas siis kolm korda seebipudelile ja hakkas käsi pesema. Ikka ja jälle, üha uuesti ja uuesti. Sooja vee ja libeda seebi tuttav tunne pakkus talle tröösti. Ta teadis, et ei tohi seda liiga kaua teha. Et kui ta pole ettevaatlik, läheb ta liiga kaugele. Ja sellepärast loputas ta käed kaugelt enne seda, kui oleks tahtnud, avas kraanikausi kõrval sahtli, võttis sealt puuvillase käteräti ja kuivatas käed ära.
Ta lahkus tagasi vaatamata köögist. Köögis valitseva segadusega kavatses ta tegelda hiljem. Kuid selle asemel, et minna teisele korrusele oma magamistuppa, vajus ta trepi alumisele astmele ja langetas pea kätele. Viha segunes hirmuga ja terava alandusega. Ta oli teinud kõik, et mitte oma emaga sarnaneda, kuid mõningatest omandatud asjadest ei saanud ta lahti. Ta ajus istus tuttav küsimus: „Mida naabrid mõtlevad?“ Ning see keeldus sealt lahkumast.
Rahvas hakkab rääkima. Tahetakse teada, kui kaua armulugu on juba kestnud. Eeldatakse, et Colin on teda juba aastaid petnud. Colini töö tähendas ju, et ta reisib pidevalt ringi. Kuigi ühised sõbrad tunnevad talle kaasa, muutuvad teised naised ettevaatlikuks. Nad ei taha näha endi hulgas lahutatud naist. Mehed mõtlevad teda vaadates, mida ta küll tegi, et Colin hakkas üle aisa lööma. Siis uurivad nad Colini käest asja lähemalt järele ja elavad tema seiklustele kaasa.
Deannal oli tahtmine tagasi voodisse ronida
