auto.“
Vaatamata nöökamisele oli Zeke’i hääles mingi teistsugune noot. Ja kui Boston pilgu tõstis, nägi ta mehe silmis kõhklust. Boston avas pikkamööda karbi. Ta pilk langes tillukestele roosadele papudele.
Heegeldatud kaunistuse ja paeltega papud olid kootud imepeenest lõngast. Ilusad ja tütarlapselikud. Nende nägemine pani sisimas pitsitama. Bostonil oli raske hingata. Ta keha muutus külmaks ja karbike papudega kukkus käest.
„Kuidas sa võisid?“ küsis ta vaevukuuldavalt. Teda läbistas lõhestav valu. Ta keeras selja, üritades valukoletist kindlalt puuris hoida.
Zeke haaras tal käest kinni. „Boston, ära tõuka mind eemale. Ära keera mulle selga. Anna mulle võimalus, kullake. Me peame sellest rääkima. Sellest on juba pool aastat möödas. Me võime ju ikkagi pere saada. Teise lapse.“
Boston rebis oma käe lahti ja vahtis talle vihaselt otsa. „Meie poeg suri ära!“
„Mis sa arvad, et ma ei tea seda või?“
„Sinu käitumise järgi võiks seda küll arvata. Sina ütled pool aastat, nagu oleks see terve igavik. Aga ei ole. Üldse mitte. Ma ei saa sellest iial üle, kas saad aru? Mitte iial.“
Ta nägi, kuidas Zeke’i silmadest kadus armastus ja asendus millegi palju süngemaga. „Sa teed seda ikka ja jälle,“ ütles Zeke. „Sa tõukad mu eemale. Me peame edasi minema.“
„Sina mine edasi,“ ütles Boston ning temas võttis maad tuttav tuimus. „Mina püsin siin, kus ma olen.“
Zeke surus huuled kokku. „Nagu ikka,“ ütles ta. „Olgu. Kui tahad rohkem aega, siis saad. Mina lähen ära. Ja ma ei tea, millal ma tagasi tulen.“
Ta kõhkles, enne kui ringi keeras, just nagu oodates, et Boston paluks, et ta ei läheks ära. Boston surus huuled veelgi tugevamalt kokku, ta tahtis üksi olla – ei, ta vajas seda. Zeke kavatses end täis juua ja temal polnud selle vastu midagi. Tema uputab end maalimisse ja Zeke pudelisse. Niimoodi nad oma valu talusid.
Zeke läks pead vangutades välja. Paari sekundi pärast kuulis Boston, kuidas mees käivitas auto.
Kui mootorimüra vaibus, läks ta tagasi stuudiosse. Sisenedes ei näinud ta suurtest akendest sisse hoovavat valgust, tema enda jooniste järgi tehtud riiuleid, molberteid ega oma saatust ootavaid tühje lõuendeid. Tema pilk langes hoopis Liami portreedele. Pojale.
Väikesed visandid ja elusuurused portreed. Joonistused ja akvarellid. Ta oli kasutanud kõiki materjale, kõiki vahendeid. Ta oli loonud neid pilte sadu, kui mitte tuhandeid. Pärast lapse maha matmist polnud ta suuteline midagi muud joonistama. Ta ei tahtnud midagi muud luua.
Nüüd, süda endiselt tagumas, keha endiselt jäine, võttis ta visandiploki ja pliiatsi. Ta istus oma lemmiktoolile ja hakkas joonistama.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
