vasaku käe neljandas sõrmes. Suur keskmine kivi sädeles isegi hämaras valguses. Ta lasi sõrmuseid iga kolme kuu tagant korralikult puhastada ja kontrollida, et kinnitus on tugev. Ta oli nii paljude asjade suhtes ilmutanud suurt ettevaatust. Ta oli täielik loll.
Deanna tõmbas sõrmuse sõrmest ja virutas selle halli teise otsa. Sõrmus põrkus vastu seina ja veeres keset poonitud puitpõrandat. Siis surus Deanna käed näole ja andis pisaratele voli.
Boston King sättis külalistetoast toodud väikesel värvitud laual tulpe. Lauaplaat oli valge, jalad helerohelised. Kunagi ammu oli ta maalinud laua külgedele tulbid ja need sobisid imeliselt kokku lilledega, mida ta nüüd laual sättis, püüdes leida sobivat asendit, et need ei tunduks liiga sätitud.
Ta kohendas pikka tumedat lehte, sättis õit, tõstis kollase tulbi roosale lähemale. Kui ta lõpuks tehtuga rahule jäi, võttis ta laua koos lilledega ja pani selle särava päikese kätte. Siis istus ta toolile, võttis ploki ja hakkas joonistama.
Ta käsi liikus kiirelt ja kindlalt. Ta pea selgines vormidele, kontrastidele ja joontele keskendudes ning enam ei näinud ta objekti, vaid selle osi. Terviku osi, mõtles ta naeratades. Talle meenus, kuidas üks õpetaja omal ajal ütles: „Meie vaatleme maailma molekulaarsel tasandil. Meie vaatleme ehitusklotse, mitte lõpptulemust.“
Lehel arenes esimene õis. Ta võttis impulsiivselt kriidi, mõeldes, et tabab kollase õie puhtuse. Kriiti paberile pannes kõlises käevõru tuttavlikult. Ta silmad vajusid kinni ja avanesid uuesti.
Hall. Ta võttis kollase asemel halli kriidi. Tumedama halli, peaaegu musta, kuid mitte päris musta. Kriit oli kulunud, sellest oli vaid jupike alles, kuid see oli terav. See oli tal alati terav. Ja siis hakkas käsi uuesti liikuma, kiiremini kui ennist, jooned nii käepärased, käe liikumine peaaegu harjumuslik.
Sellest, mis oli olnud lilleõis, sai midagi palju ilusamat ja hinnalisemat. Veel paar joont ja ta vahtis beebinägu. Liam, mõtles ta jooni pehmendades ja hajutades, kuni need olid sama unised nagu laps.
Ta joonistas taustale paar detaili ja uuris tulemust. Jah, ta oli last tabanud: ta põsejoont, armastust poolsuletud silmades. Ta kallis laps.
Ta kirjutas pildi alla paremasse nurka initsiaalid ja kuupäeva, rebis lehe plokist välja ja pani selle teiste juurde. Võtnud kruusi valge teega, läks ta akna alla ja vahtis majatagust aeda.
Krundi servas jooksid kuusepuud. Nende ees õõtsus pärastlõunases tuules kobar-pimendipuu. Kõik need olid talve suured tormid üle elanud. Viimased tulbid õõtsusid, nemad olid juba kevadet tervitanud. Järgmise paari nädala jooksul oli tal plaanis ülejäänud aed korda teha. Talle meeldisid värsked aedviljad, kuigi ta ei jaganud Deanna pöörast kinnisideed kasvada tarbitavat toitu igal võimalusel ise.
Ta tajus vaikust. Pigem tundis, kui kuulis oma südame ühtlast rütmi. Just seda ta neil päevil kogeski. Vaikust. Mitte rahulikkust. Rahulikkus oli rahustava alatooniga. Rahulikkuses leiab sisemise rahu. Vaikuses oli aga üksnes heli puudumine.
Ta pöördus ja läks maja tänavapoolsesse osasse. Andi maja ees hakkas suur kolimisauto mürisema. See oli seal varahommikust saadik. Zeke rääkis talle Andi plaanist hoiustada enamik mööblit teise korruse magamistoas ja elada remondi ajal ärklikorrusel. Boston ei kadestanud sugugi kolijate tööd, kes pidid raske mööbli kitsast trepist üles tassima.
Ja just nagu oleks ta mõtetega nõidunud, keeras Zeke’i päevinäinud pikap ümber tagurdava kolimisauto nende maja poole. Boston vaatas, kuidas mees parkis auto, väljus ja läks külgmise ukse poole.
Zeke liikus sama kergelt ja nõtkelt nagu siis, kui ta meest esimest korda nägi. Ta oli siis tervelt viieteistkümneaastane – suurel maal keskkooli teises klassis. Oli esimene koolinädal ja ta klammerdus sõpradesse nagu džunglisse sattunud emata ahv. Zeke oli viimases klassis. Nägus. Seksikas. Jalgpallimeeskonnas. Vaatamata septembrikuise õhtupooliku kuumusele, kandis ta spordijopet.
Boston heitis talle vaid ühe pilgu ja oli kõrvuni armunud. Talle oli kohe sel hetkel selge, et Zeke on see õige. Zeke’ile meeldis aasida, et temal kulus selleks rohkem aega. Et ta leppis saatusega alles pärast seda, kui oli Bostoniga kümme minutit rääkinud.
Ja nad olid sellest ajast saati koos. Nad abiellusid, kui Boston oli kahekümneaastane ja Zeke kakskümmend kaks. Nende armastus püsis vankumatuna ja nad olid koos nii õnnelikud, et lükkasid pere loomise edasi. Bostonil tuli oma karjäärile jalad alla saada ja Zeke oli äriga ametis. Nad tahtsid maailma näha. Nende elu oli täiuslik.
„Tere, kullake,“ hüüdis Zeke köögiuksest sisenedes. „Naaber kolis sisse.“
„Nägin.“
Zeke väljus köögist ja tuli tema poole, pruunides silmades nagu ikka armastus, kuid nüüd ka ettevaatus. Sest viimase kuue kuu jooksul tundus, et pigem lähevad neil asjad untsu kui täkkesse.
Kõige selle alus oli süüdistamine, mõtles Boston teekruusi käes surudes. Peas teadsid nad mõlemad, et kumbki pole süüdi, kuid südames... Noh, ta ei saanud Zeke’i südame asjus sõna võtta, kuid tema enda oma muutus tühjuseks. Viimasel ajal oli ta hakanud mõtlema, kas on võimalik, et armastus elab mustas augus.
„Tema ümberehitus avaldab meie selle aasta majandustulemusele suurt mõju,“ ütles Zeke. „Käitu temaga sõbralikult, eks?“
Boston naeratas. „Ma käitun alati sõbralikult.“
„Oota lihtsalt oma juttudega seni, kuni oleme tšekid rahaks teinud.“
Boston pööritas silmi. „Ma tähistasin suvist pööripäeva vaid ühel korral ja sedagi üksnes sellepärast, et olla viisakas oma sõbra vastu kunstiklassist, mida ma parasjagu juhendasin.“
„Sa võid olla vahel üsnagi veider, ilma et peaksid selles teisi süüdistama.“
„Lihttööline.“
„Veidrik.“ Ta suudles Bostonit kaelale. „Toon asjad ära.“
Ta läks tagasi auto juurde. Boston heitis pilgu kellale ja nägi, et õhtusöögi tegemiseks on veel liiga vara. Ta leidis, et kuna ilm on nii ilus, võiks ju burgereid grillida. Selle kevade esimesi. Zeke oli eelmisel nädalavahetusel selle kõrgtehnoloogilise roostevabast terasest koletise välja vedanud ja sügeles seda tööle panema.
Võiksin salati teha, mõtles ta. Kutsuda vast ka Andi. Pärast ränka kolimispäeva on ta kindlasti väsinud ja Boston teadis, et Andi majas pole õiget kööki.
Zeke naasis, süli täis plaane ja lepinguid. Ühes käes oli tal lõunasöögikarp, teise mingi väike karbike.
Boston naeratas. „Kas see on minule?“
„Ei tea. Ostsin selle maailma kõige ilusamale tüdrukule. Kas see oled sina?“
Olgu asjad nii untsus kui tahes, Zeke üritas ikka endast parima anda, mõtles Boston. Zeke oli hooliv ja tõi talle alatasa väikesi kingitusi.
Kingitused ise polnud kallid. Uus pintsel, lilleõis, juustesse vanaaegne klamber. Kõigi abielus oldud aastate jooksul oli Zeke üritanud igati mõista anda, et mõtleb tema peale. Et ta on Zeke’ile oluline. Osaliselt hoidiski just see liim nende abielu koos.
Boston tahtis karbikest võtta, kuid Zeke peitis selle selja taha. „Kannatust, noor daam.“
Ta
