/p>
Originaali tiitel:
Susan Mallery
SOMEONE LIKE YOU
2004
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Mari Kolk
Korrektor Inna Viires
© 2004 by Susan Macias Redmond
Trükiväljaanne © 2011 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2011 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10530
ISBN (PDF) 978-9949-20-234-8
ISBN (ePub) 978-9916-11-150-5
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta veebipoest aadressil www.ersen.ee
Esimene peatükk
„Ma näen lihtsalt kohutav välja,” kurtis Shelley toolile istuma potsatades ning nägu kätesse peites. „Ma saan ainult öösiti ringi hiilida, kui ma ei taha väikesi lapsi ära hirmutada.”
Jill Strathern istus oma assistendi kõrvale ja patsutas teda lohutavalt seljale. „Sa ei näe sugugi kohutav välja.”
„Sul on õigus.” Shelley tõstis ninaga tõmmates pea. „„Kohutav” polekski nii hull.” Ta lasi kuuldavale summutatud nuuksatuse.
„Kõike annab ju parandada,” kinnitas Jill. „Ega sa siis eluks ajaks selliseks jää.”
„Aga mu psüühika on küll eluaegse matsu saanud.”
„Sellest saad sa kindlasti üle.”
Õigupoolest oli Jill selles täiesti veendunud. Shelley oli lahkunud eelmisel õhtul töölt täis elevust, kuna oli teel uude trendikasse juuksurisalongi. Ta oli läinud sinna lootuses, et ta juustele antakse värske värv ja tehakse kerged triibud. Kuid salongist lahkudes olid ta juuksed tuksi keeratud: juurelokkide tegemine polnud saavutanud soovitud tulemust, värv oli midagi oranži ja messingi vahepealset ning lõikus... noh, seda võis kirjeldada ehk kõige paremini sõnaga „ebaõnnestunud”.
„Tead mis? Mul on suurepärane mõte.” Jill tõusis, läks laua juurde ja lappas elektroonilist aadressmärkmikku. „Ma tean täpselt, kes su pea korda teeb.”
Shelley tõstis pilgu. „Kes?”
„Anton.”
Shelley tõmbas kopsud õhku täis ja esimest korda sel hommikul täitis ta paistes silmi lootusesäde. „Anton? Kas sa siis tunned teda?”
Nagu Madonna, oli ka Anton nii kuulus, et temast rääkides ei kasutatud perekonnanime. Kahevärvilised triibud ja soeng maksis sama palju kui väike importauto, kuid rikkad ja kuulsad usaldasid oma juuksed tema võlukätesse.
„Ma olen tema advokaat,” vastas Jill laia naeratusega. „Helistan talle kohe ja teen selgeks, et meil on hädaolukord. Olen kindel, et tema abiga saab su pea korda.”
Veerand tundi hiljem oli Shelley saanud aja sama päeva õhtupoolikuks. Jill lubas tal varem ära minna ja teha töölt puudutud aja tagasi paaril hommikul varem kohale tulles.
„Sa oled võrratu,” tunnistas Shelley Jilli kabinetist lahkudes. „Kui peaksid kunagi mu abi vajama, pruugib sul vaid öelda. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ükskõik mida. Uut neeru. Olla su lapsele surrogaatema – ükskõik mida.”
„Ehk oleksid siis nii kena ja vaataksid üle selle dokumendi, mille su lauale panin,” vastas Jill naerdes. „See peab hommikuks valmis olema.”
„Saab tehtud. Jalamaid. Tänan.”
Jill pöördus endamisi naerdes arvuti poole. Kui vaid õnnestuks kõik elus ette tulevad probleemid niisama lihtsalt ära lahendada.
Kaks tundi hiljem tõstis ta pilgu töölt. Tal oli kohviisu. Tassike kohvi aitaks ajul ärksa püsida. Ta tõusis ja läks kontori keskosas paikneva söögitoa poole, kus ootasid energialaksu tulvil suured kohvitermosed.
Tagasiteel läks ta kontori teise tiiba, kus töötas ta abikaasa, kes oli samuti kolm aastat selles advokaadibüroos töötanud. Nad mõlemad olid viimastel nädalatel nii pikki päevi teinud, et polnud teineteist õieti näinudki. Jillil oli auk. Kui Lyle’il peaks samuti aega olema, võiks ju minna koos lõunale.
Lyle’i assistent oli ära ning mehe kabinetiuks kinni. Jill koputas korra ja lükkas ukse lahti. Ta astus vaikselt, et mitte meest segada, kui too peaks näiteks telefoniga rääkima.
Mees oli tõesti hõivatud, kuid mitte telefonikõnega. Jill jäi keset kabinetti seisma. Ta hing jäi kinni ning kohvikruus kukkus vaipkattega põrandale. Ta ise ei mäletanud, et oleks kruusi käest pillanud, kuid tundis, kuidas kuum kohv säärtele pritsis.
Ta mees, kellega oli olnud abielus kolm aastat, kellega elas ja töötas koos, kellele tegi süüa, seisis töölaua kõrval. Ta pintsak oli tooli seljatoel, püksid jalge ümber maas ning ta oli ametis assistendi keppimisega. Õigupoolest lausa nii ametis, et ei märganudki Jilli sisenemist.
„Just nii, kullake,” hingeldas Lyle. „Just nii.”
Kuid naine nägi Jilli. Ta nägu tõmbus kahvatuks ja ta tõukas Lyle’i eemale.
Hiljem mäletas Jill vaikust ja muljet, nagu kõik oleks toimunud aegluubis. Hiljem mäletas ta seda, kuidas paberid lendasid põrandale, kui assistent üritas end püsti ajada ning sukkpüksid üles tõmmata. Hiljem oli Jillil tahtmine Lyle maha lüüa. Kuid sel hetkel oli ta täiesti rabatud.
See ei ole võimalik, mõtles ta endamisi. Lyle oli ju tema mees. Lyle oleks pidanud ju teda armastama.
„Järgmine kord koputa,” lausus Lyle kummardudes ja pükse üles tõmmates.
Aga ta oli ju seda teinud, mõtles Jill, kes oli nii rabatud, et ei tundnud õieti mitte midagi. Siis keeras ta kanna pealt ringi ja tormas kabinetist välja.
Nelikümmend üheksa tundi ja kaheksateist minutit hiljem leidis Jill, et elavalt maetud olla on Lyle’ile kaugelt liiga kerge karistus. Kuid ta haudus tõsist kättemaksu. Kuna tal polnud kahjuks aga vähimatki aimu, kuidas seda ellu viia, rahuldus ta kujutelmaga sellest, kuidas
