läände keerata.
Too igavene närune valelik ilge lurjus oli samal ajal San Franciscos ja kolis kabinetti, mis oleks pidanud olema õieti tema, Jilli, noorempartneri kabinet. Kahtlemata tähistab mees ametikõrgendust – mis oleks pidanud saama osaks temale – sellega, et viib oma assistendi välja ja võrgutab teda siis veiniga kollektsioonist, mille tema oli kogunud, ning viib naise siis voodisse, mis oli olnud nende oma.
Jah, tõsi. Jilli halb päev polnud veel sellega lõppenud. Vähe sellest, et ta oli tabanud mehe otse teolt; sama päeva õhtupoolikul oli ta vallandatud.
„Loodan, et Lyle saab mõne suguhaiguse ja ta meheau kukub otsast,” mõtles ta valjult, kuid parandas siis ennast. „Mitte just „au”. Õigupoolest ei midagi, mille üle uhkust tunda. Ma pidin pidevalt orgasme teesklema, sa igavene närune valelik ilge lurjus.”
Mis veelgi hullem: ta oli mehele süüa teinud. Jill oli valmis leppima nigela voodieluga, kuid mõte sellest, et ta oli hiilinud tähtsatelt kohtumistelt minema selleks, et Lyle saaks süüa kodus tema valmistatud õhtusööki, ajas ta lausa keema.
Tal oli tahtmine lasta aknad alla ning karjuda merekargesse õhku, kuidas ta küll vihkab oma meest ning kuidas ei jõua lahutuse jõustumist ära oodata. Ta soovis, et poleks seda meest iial kohanud, et poleks temasse iial armunud ega temaga iial abiellunud. Kuid polnud ju vähimatki mõtet hirmutada tee pervel olevaid merikajakaid ega pargis kabet mängivaid vanamehi.
Selles muidu täiesti mustas olukorras oli ainsaks helgemaks hetkeks see, et Shelley juuksed olid tulnud välja lausa filmitähelikult jumalikud. Hea seegi, mõtles Jill punase tule all seisma jäädes ning esimest korda pärast San Franciscost lahkumist ringi vaadates. Tõeliselt ringi vaadates.
Taevane arm küll, ta oli tagasi kohas, kuhu polnud tahtnud enam iial jalga tõsta. Tundub, et ebaõnneahel jätkub, mõtles ta, taibates, et ta oli selline inimene, kes sai tõesti tagasi koju minna.
Los Lobos oli väike California suvituslinn. Siin võis osta kohvikus kodutehtud jäätist, pagariäris kodutehtud pirukaid ja Mehhiko grillis parimaid fajita’sid kogu osariigis. Elanikud lukustasid uksi üksnes turismiperioodil. Linnakese sadamasild oli muinsuskaitseobjekt ja kõigi pühakute päeva ajal rannas peetav kõrvitsafestival oli üks aasta tähtsündmusi. Mõne meelest oli see paradiis, Jilli arust aga sarnanes siin elamine põrgus karistuse kandmisega. Ka selle eest Lyle veel saab.
Vähemalt oli nende pere maja antud muinsuskaitse käsutusse ning seetõttu pääses ta alandusest kolida tagasi oma kunagisse tuppa. Tema kodumajas tehti remonti, et taastada selle omaaegne saja viiekümne aasta tagune uhke välimus, ning seega kolis ta ajutiselt tädi Beverly juurde.
Mõte tädi soojale naeratusele ja majale tulvil aroomikausikesi pani Jilli tugevamalt gaasipedaalile vajutama. Ta sõitis läbi kesklinna – nii palju, kui seda oli – ja jõudis linna lõunapoolsesse osasse. Pärast mitmeid käänakuid keeras ta 1940ndatel ehitatud kahekorruselise maja ette. Laia terrassi katus toetus kivivooderdisega sammastele. Terrassil võis istuda rotangpalmitoolides ja vaadata, kuidas elu veereb. Jillil oli küll pigem tuju end kerra tõmmata ja haavu lakkuda, kuid see läheb mööda ja siis mõnuleb ta suurima hea meelega kiige kõrval kiiktoolis.
Ta parkis maja ette ja ronis autost välja. Tädi Bev oli ilmselt suure eendakna juures ja nägi ta tulekut, kuna tuli kohe välja ja trepist alla.
Beverly Antoinette Cooper, keda sõbrad nimetasid Beviks, oli sündinud jõukas perekonnas. Raha polnud just jalaga segada, kuid seda oli parasjagu nii palju, et tal polnud vaja tööle minna, kuigi ta oli pärast kolledži lõpetamist töötanud paar aastat õpetajana. Väikest kasvu leekivpunaste juuste ja laia naeratusega Bev oli olnud pere kahest lapsest noorem. Ta oli kolinud Los Lobosesse pärast seda, kui ta õde oli abiellunud Jilli isaga, ning oli otsustanud siia jääda.
Jill oli talle selle eest just nüüd ääretult tänulik. Tädil polnud kommet hukka mõista ega kritiseerida. Reeglina jagas ta kallistusi, armastust ja vahel ka nõuandeid. Bev ise oli arvamusel, et tal on ülemeelelised võimed, kuigi selle kohta oli raske midagi öelda. Tundes end esimest korda paremini pärast seda hetke, kui oli sattunud büroos Lyle’ile ja ta assistendile peale, läks Jill ümber auto kõnniteele ja jäi naeratades seisma.
„Siin ma siis olen.”
Tädi nägu tõmbus naerule. „Lahe auto.”
Jill heitis pilgu läikivale mustale BMW E-60le. „Viib sinna, kuhu vaja,” tõdes ta õlgu kehitades.
„Ah-ah. Lyle’i oma või?”
„California seaduste kohaselt on abikaasade vara ühine,” märkis Jill napisõnaliselt. „Kuna ta ostis selle pärast abiellumist, on see minu auto sama palju kui tema oma.”
„Sa võtsid selle tema välja vihastamiseks.”
„Enam-vähem nii jah.”
„Tubli tüdruk.” Tädi heitis kulmu kergitades pilgu Jilli särgile. „Sõid autos?”
Jill märkas plekki sajaprotsendilisest Egiptuse puuvillast eritellimusel tehtud särgil, mille oli teksadele peale visanud. Särgi varrukad olid liiga pikad ja sellesse oleks võinud kaks ja pool teda panna, kuid Lyle kandis seda särki vaid väga erilistel puhkudel, oli tellinud selle Hongkongist ja maksnud selle eest viissada dollarit. Tal oli neid neli tükki. Ülejäänud kolm olid Jillil kohvris.
„Burrito,” tõdes Jill, nühkides pruunikaspunast plekki otse parema rinna all. „Võib-olla ka pisut teravat kastet. Pidasin tee peal Taco Bellis kinni.”
„Ja nüüd ütle veel, et sõid autos,” õhutas Bev kelmikal toonil. „Lyle’ile ei meeldi, kui autos süüakse.”
„Ainult autos sõingi,” kinnitas Jill.
„Väga hea.”
Bev sirutas käed välja. Jill kõhkles vaid hetke, enne kui viskus temast väiksema tädi sooja embusse. Ta oli kaks päeva seda kõike endas hoidnud ja tegelnud üksnes oma maailma kokku pakkimise logistika korraldamisega. Kõik ta tunded olid surutud vaka alla hetkeni, kuni nende valla päästmine tundus ohutu. Ja tuli välja, et see hetk oli nüüd kätte jõudnud.
Ta nägu lõi lõõmama, rinnus pitsitas ning ta hakkas üle kogu keha värisema.
„Ma nägin seda oma silmaga pealt,” sosistas ta valust ja mahasurutud pisaraist käheda häälega. „Kontoris. See oli nii kohutav. Ta ei võtnud isegi riideid seljast – ta püksid olid põrandal jalge ümber maas ning ta nägi nii tobe välja. Miks see naine küll ei käskinud tal riideid seljast võtta?”
„Mõnedel naistel pole eneseväärikust.”
Jill noogutas. „Mina vähemalt sundisin teda alati riideid seljast võtma.”
„Tean.”
„Aga mitte see ei teinud kõige rohkem haiget,” jätkas ta, silmad pisaraist kipitamas. „Ta röövis minu ametikõrgenduse. Ma olin nii meeletult vaeva näinud, toonud firmasse kliente. Tema aga röövis minu ametikõrgenduse ja mina sain kinga.”
Nüüd vallandus pisaravool. Jill oli püüdnud neid maha suruda, kuid oli liiga hilja. Pisarad kõrvetasid ta nahka ja tilkusid tädi õlale.
„Ma ei saa üldse aru, miks ma olen pigem marus, mitte solvunud,” lausus ta murduval häälel.
