viimast kohtumist kartis ta seda, mida võib ise öelda või mida Mac võib öelda. Või mis pilguga võib Mac teda vaadata. Kuid kuna ta oli auru all, siis polnud ta närvis. Kui Mac tundis talle kaasa, siis mis teha.
„Nii et sina oled siis šerif,” ütles ta, kui Mac oli istunud akna vastu diivanile ja Bev oli läinud suupisteid tooma. Jillil oli tunne, et Macile brändit ei pakuta.
„Täpselt nii. Alustasin tööd kahe nädala eest.”
„Miks?”
„Sest leppisime selles kuupäevas kokku.”
Jill püüdis lükata juuksesalku kõrva taha, kuid ta käsi kangestus sõrmede all sasipundart tundes. Oh taevane arm küll. Ta oli oma välimuse täiesti unustanud. Mida nüüd küll teha?
Ta kirtsutas sisimas nina ja mõistis, et teha pole muud kui loota, et Mac polnud märganud.
„Pidasin silmas seda, et miks sa šerifi koha vastu võtsid?”
Maci tumesiniste silmade pilk peatus ta näol. Seda tundes hakkas Jillil sees kõik hõõguma, kuid ta püüdis end veenda, et Mac üritab ilmselt aru saada, miks tal on näol šokolaadiplekid. Jill hõõrus nägu ja tänu brändile oli tal kergem ükskõikset hoiakut võtta.
„Vajasin vaheldust,” ütles Mac. „Lisaks sellele on Emilyl siin mõnus suve veeta.”
Emily? Kui suur on võimalus, et seda nime kannab Maci vana ja armastatud bernhardiin? Null, leidis Jill, tundes, et tal ei vea kohe üldse mitte.
„Su naine?” küsis Jill naeratades, lootes ise, et ta näol on viisakat huvi ilmutav ilme.
„Tütar.”
Need sõnad lausus elutuppa naasev Bev. Ta pani lauale kolm piimaklaasi ja kandikutäie küpsiseid.
„Maci väike tütar on kaheksa-aastane.”
Jill üritas seda uudist seedida. Aastate jooksul oli ta kujutanud Maci ette erinevate naistega, kellest ükski ei meenutanud teda, kuid Macist kui isast polnud ta kordagi mõelnud.
„Ta tuleb suveks minu juurde,” ütles Mac aluselt küpsist võttes. „Bev oli nõus aitama mul tema eest hoolitseda.”
Jill suunas pead keerates tähelepanu tädile. Selle peale kaldus tuba viltu, kuid võttis siis jälle õige asendi sisse. Ta pea oli tulvil mõtteid. Esiteks, et Mac pole abielus. Vähemalt mitte tütre emaga. Teine mõte tegi teda rahutuks.
„Sulle ei meeldi lapsed,” tuletas ta tädile meelde. „Just sellepärast sa õpetajatööst loobusidki.”
Bev andis talle piimaklaasi. „Mulle ei meeldi, kui neid on palju koos,” täpsustas tädi. „Võib-olla lugesin liiga palju kordi „Kärbeste jumalat” – mul on olnud ikka niisugune tunne, et lapsed võivad suvalisel hetkel marutama hakata. Kuid ühekaupa pole neil viga midagi.” Ta naeratas Macile. „Olen kindel, et Emily on lausa ingel.”
Tundus, et Bevi laste-teooria ehmatas Maci. „Mida?” Ta vangutas pead. „Ei, tema on tavaline laps.”
Maci hääles oli midagi, mõtles Jill küpsist võttes ja seda hammustades. Midagi... kurblikku. Või põhjustas seda tunnet ta enda brändiuimas aju?
Ta jõi piima, neelas ja oleks peaaegu öökima hakanud. „Ma ei suuda,” ütles ta klaasi tädile andes. „Pärast brändit ei suuda mu magu seda vastu võtta.”
„Suudab küll. Kujuta lihtsalt ette, et tegu on brändiga.”
„Oh, hea küll.”
Mac vaatas talle otsa. „Kas sa oled joonud?”
Mehe pilgus ja kokkusurutud huultes oli näha vaevumärgatavat halvakspanu. Kellale pilku heites nägi Jill, et see näitab pisut kolm läbi.
„New Yorgis on kell viis läbi ja mul oli raske päev.”
Pigem küll raske nädal; võimalik, et raske elu.
„Ära muretse. Jill pole sugugi pöörane,” lausus Bev rahustavalt naeratades. „Ta on lihtsalt tujust ära. Millal Emily kohale jõuab?”
„Viie paiku. Toon ta hommikul siia. Ma tahtsin ta saabumise päeva vabaks võtta, aga pean kohtusse minema.”
„Ära muretse,” rahustas Bev teda. „Olen täiesti elevil mõttest, et saan temaga suve koos veeta. Meil saab olema vahva.”
Jill kaalus, kas hoiatada Maci tädi „ande” suhtes ja selle suhtes, et tädi võib vahel vägagi omapäraseks muutuda. Kuid mis mõtet on panna Maci muretsema. Pealegi oskas Bev tekitada teises inimeses tunde, et ta on eriline ja armastatud, ning võib-olla just seda väikesed kaheksa-aastased tüdrukud vajavadki.
Mac tõusis ja pomises midagi koju minemise kohta. Jill tahtis võtta end kokku ja küsida, kus ta kodu on. Kuigi tal polnud plaanis Macile rohkem südaöiseid visiite korraldada. Ühest sellisest alandavast korrast piisas talle kogu eluks. Ei, ta kavatseb Maci vältida nii palju kui võimalik, kuni ta siin Los Lobose nimelises põrgus peab viibima. Ta peab just sellist advokaadibürood, nagu siinkandis eeldatakse, kannab hoolt siinse rahva pisiprobleemide eest, kuid saadab samal ajal oma lihvitud CVd osariigi suurematesse advokaadibüroodesse.
Ja vabal ajal haub kättemaksu. Kurja, kalki ja rahuldustpakkuvat kättemaksu, mis teeb ta eksabikaasa, selle igavese sea, pihuks ja põrmuks. Ta naeratas selle mõtte peale ja tundis, kuidas ta jalale tilgub midagi külma ja märga.
„Oh taevas küll.”
Tädi hääles oli kuulda murenooti, mis tekitas Jillis tahtmise uurida, mis lahti, kuid tundus, et ta ei suuda silmi avada ega rääkida. Ta käest võeti midagi.
„Kui palju brändit ta jõi?” küsis meeshääl.
Mac, mõtles Jill hägusalt. Nunnu ja seksikas Mac. Ta oli kolmeteistkümnendast eluaastast saati Maci ülepeakaela armunud olnud. Kuid Mac ei märganud teda. Ta oli olnud kena ja sõbralik, kuid eemalehoidev ja käitunud pigem nagu suur vend.
Seda sellepärast, et Jillil polnud rindu. Vähemalt mitte selliseid, nagu ta parimal sõbrannal Graciel. Gracie emal oli olnud tavaks öelda Jilli rindade kohta „diskreetsed kumerused”. Jill ei tahtnud diskreetsust. Tema tahtis silmatorkavaid, seksikaid tisse. Ta tundis, kuidas vajub toolil alla, kuid siis oli ta ühtäkki õhus. Ta oleks nagu hõljunud või lennanud või mõlemat.
„Diivanile?”
„Jah. Toon talle teki. Ta vajab lihtsalt puhkust.”
„Või ei peaks nii palju jooma,” ütles naerune meesterahva hääl. „Paari tunni pärast tunneb ta end üsna sitasti.”
See pole mingi uudis, mõtles Jill, peites pea patja, mis kuidagimoodi ta pea alla tekkis. Ta oli end juba kaks päeva sitasti tundnud. Kuid nii oli parem. Nüüd oli ta soojas ja tal oli mõnus ning ta tundis end taas turvaliselt. Magama jäädes tõotas ta endamisi, et ärgates on kõik muutunud.
Umbes kolmveerand viie ajal loobus Mac teesklemast, nagu ei vahiks kella. Talle tundus, et ootamine oleks palju kergem, kui seda saaks teha, õlleklaas käes, kuid seda teed
