kuna Carly oli täpne inimene ega tahtnud Maci närvi ajada, saabus ta viis minutit varem. Mac vaatas, kuidas Volvo keeras maja ette, ja oli väljas veel enne, kui reisijad jõudsid uksed avada.
„Tere, tirts,” ütles ta, kui Emily autost väljus.
Ta tütar oli kleenuke, blondide juuste ja suurte siniste silmadega ning sellise naeratusega, mis võis ka taeva särama panna. Kuid praegu ta ei naeratanud. Ta suunurgad värisesid ning ta keeldus Macile silma vaatamast. Ta surus kõvasti enda vastu päevinäinud ninasarvikut Elvist ja vahtis maha.
Mac polnud last ligemale kaks kuud näinud ja tal oli suur tegu, et mitte last kallistada ning üldse mitte enam lahti lasta. Ta tahtis öelda tütrele, et armastab teda, et tütar on kasvanud ja muutunud veel ilusamaks, et on mõelnud tema peale iga päev. Kuid selle asemel toppis ta käed teksataskutesse ja soovis, et võiks minna ajas tagasi ning teha kõike hoopis teistmoodi.
„Tere, Mac.”
Ta suunas tähelepanu Carlyle. Väikest kasvu, hästi riietatud Carly, kuldblondid juuksed ulatumas lõuajooneni, tuli ümber auto tema poole.
„Näed hea välja,” ütles Mac teda põsele suudeldes.
Carly surus ta käsivart. „Sina samuti. Mõnus väike linnake. Nii et siin sa siis veetsidki lapsepõlve?”
„Just nii.”
„Mis tunne on siin tagasi olla?”
Mac oli veetnud viimased kaks nädalat kord lootusrikkalt, kord nagu mingi läheneva katastroofi aimuses. Kaalul oli liiga palju.
„Hea,” vastas ta sundimatu enesekindlusega, mida tegelikult ei tundnud. „Viime asjad sisse.” Ta pöördus Emily poole. „Sinu tuba on ülemisel korrusel. Kas tahad näha, milline see on?”
Emily kiikas just nagu luba küsides ema poole. Kui Carly noogutas, tuiskas Emily sisse.
„Ta vihkab mind,” lausus Mac otse.
„Ta armastab sind, aga on tulvil hirmu. Ta pole sind mitu nädalat näinud, Mac. Sa ei tulnud nädalavahetusteks koju, kuigi lubasid. Sa murdsid ta südame.”
Mac noogutas ja neelatas süümepiinu tundes. „Saan aru. Mul on kahju.”
Ta läks auto pagasiluugi juurde ja ootas, et Carly selle lukust lahti teeks.
„Kaheksa-aastase puhul jääb vabandusest väheks,” tõdes Carly. „Sa kadusid sõnagi lausumata ta elust ja nüüd pead end talle tõestama.”
See oli Macile juba niigi selge. Aga kuidas seda teha? Kuidas võidab isa taas lapse usalduse? Kas see on üldse võimalik? Kas ta oli piiri ületanud ja oli juba liiga hilja?
Ta tahtis Carly arvamust kuulda, kuid kartis, et ei saa temalt suuremat vastutulelikkust enam oodata.
„Sul polnud vaja seda teha,” ütles ta kahte kohvrit võttes.
Carly võttis termoskoti. „Ma tean. Osake minust tahtis sulle selja keerata, kuid sa oled teda ikka üle kõige armastanud.” Ta sulges pagasiluugi ja vaatas Macile otsa. „Ma tahan sind uskuda, Mac. Ma tahan, et sul oleks see võimalus. Aga ei ühtki eksisammu. Kui kas või korra eksid, vean su tagasi kohtusse ja kannan hoolt, et sa enam iial oma tütart ei näeks.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
