ning minna jälgipidi sinna, kus iganes tsitadell end peidab. Ta arvas, et suudab leida Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema inimesed.»
Suu Nuoc vaikis, silmitsedes harmooniakaart.
Ta polnud enam pühendatud keisrinna mõtetesse; ta ei teadnud, miks too tahtis Ereprintsess Ngoc Minhi tagasi.
Mõni ütles, et keisrinna on leebunud ja kahetseb tüli oma tütrega. Mõni arvas, et ta tahab endale relvi, mida Ereprintsess oli loonud; tehnoloogiat, mis oli võimaldanud tsitadellil vaevata vältida iga välisjõudude ja ka Dai Vieti väeüksust, keda saadeti teda tabama. Ja oli neid, kes arvasid, et keisrinna pikk elu hakkab viimaks lõpule jõudma ja ta tahab, et Ngoc Minhist saaks tema pärija, jättes kõrvale rohkem kui tosinajagu tütreid ja poegi Purpursest Keelatud linnast.
Suu Nuoc teadis kõiki neid kuulujutte. Ausalt öeldes ei huvitanud see teda; keisrinna oli suverään, ja polnud tema asi seda kahtluse alla seada. Kuid ta oli süstikutes ja paviljonides piisavalt kuulnud, ning tema spioonid olid toonud küllaldaselt kõlakaid luuleklubide võistlustelt ja bankettidelt, teadmaks, et sugugi kõik ei tervitanud mõtet printsessi tagasipöördumisest.
Ereprintsess Ngoc Minh oli olnud järsk ja ebameeldiv ning paljud polnud talle andestanud, et ta abiellus ema käsu vastaselt alamast soost jaamassündinuga. Paljud ei hoolinud temast enesest, kuid kartsid, et ta võib õukonna elukorralduse segi paisata ja ähvardada sel moel privileege, mille nad olid saanud, teenides mõnd teist printsessi või printsi. Kahtlemata ei olnud mõeldav vastu hakata keisrinna korraldustele, kuid mittekuuletumiseks oli ka muid võimalusi …
«Taevane Raamat?»
Suu Nuoc neelas alla kurku tõusnud sapi. «Me peame sellest keisrinnale kohe ette kandma.»
INSENER
Pisarais Pärlite tsitadelli kadumise ajal oli Diem Huong kuueaastane. Tema viimases ja kõige eredamas mälestuses sellest sündmusest seisis ta laevatekil, kas Kõigutamatu Rahu või Seedermändide Erakla pardal ning vaatas tähti. Ema hoidis tal käest kinni; nende ümber vilksatasid kohalikud elanikud, ilmudes ja kadudes, teleporteerudes laevalt laevale, millest koosnes nende kodu. Kogu ümbrus kümbles samasuguses külmas karges õhus nagu tsitadellgi – tekitades aistingu, mis toniseeris luid ja kargestas kopsudest tulevat õhku, kuni sellega võinuks teemante lõigata.
«See püsib ikka veel,» ütles ema kõrvalseisjale, pikale korpulentsele mehele, kelle rüü oli indigovärvi, pealetikitud lendavate kurgedega. «Ereprintsess kaitseb meid lõpuni. Ma usun …»
Diem Huong püüdis tähti paremini näha, tõustes kikivarvule, käed toetumas eendaknale, ning pöördus nii, et tsitadelli laevad jäid ta vaateulatusest välja. Thuy oli talle rääkinud, et kui sul õnnestub kõik õigesti ritta saada, võid näha kuni Kolmeteistkümnenda planeedi juures asuva musta auguni välja. Ehtsa musta auguni – tüdruk peaaegu lootis, et näeb, kuidas see laevad endasse imeb, kuigi Thuy oli alati valevorst olnud.
Mees ütles midagi, mida Diem Huong enam ei mäletanud; ema oli talle vastanud midagi sama arusaamatut, kuid kõlanud murelikuna. Siis märkas ta, mida Diem Huong teeb. «Lõpeta see! Ära häbista mind! Sa käitud nagu väike metslane!»
Sellest oli kolmkümmend aastat ja ta ei teadnud – mitte enam –, milline osa mälestusest oli tõeline ja mida ta oli ilustanud. Kas ta oli vaid ette kujutanud murelikkust ema hääles? Kindlasti ei teinud talle miski muret siis, kui nad läksid isaga laevale, mis suundus tagasi Laialipillatud Pärlite orbitaaljaama – nautige oma puhkust, oli ema soovinud, naeratanud ja neid mõlemat kallistanud, nagu oleks kõik korras – ma tulen teile peagi järele.
Aga ta ei tulnud kunagi.
Järgmisel hommikul, kui nad sildusid Laialipillatud Pärlite keskjaamas, saabusid tajulaeva vahendusel uudised, et tsitadell oli haihtunud ainsa ööga koos kõigi sealsete elanikega ja seda pole võimalik leida. Impeeriumi pealetungiv armee – sõduritele oli antud käsk tsitadell maani maha põletada – jõudis ettenähtud koordinaatidele, kuid ei leidnud midagi peale tähtedevahelise tühjuse.
Ühestki pardal viibinust polnud jälgegi – ei emast, ei Ereprintsessist, ei erakutest – kõik olid läinud, nagu poleks neid kunagi olemaski olnud.
Aeg möödus ja lootused tsitadelli leida kahanesid, mälestused tuhmusid ja hägustusid; kuid Diem Huongi unenägudes kestis stseen edasi. Oma kaootilistes ärevates unedes teadis ta iga sõna vestlusest emaga; ja iga sõna vestlustest, mida ta pealt oli kuulnud, kui mängis põrandal oma nuku Em Be Be’ga, kui ema köögis süüa tegi, nende ümber heljumas küüslaugu ja kalakastme hõng – see oli ankrukohaks lapsepõlve, mille ta oli kaotanud. Unes ta teadis, miks ema oli otsustanud nende juurest ära minna.
Kuid siis ärkas ta üles, süda kurgus ja talle meenus, et on ikka veel üksi. Et isa pole kunagi kohal, vaid ta uputab oma kurbuse töösse kaubalaeval, tulles kuudepikkustelt sõitudelt koju tuimana kurnatusest, sorgoliköörist ja jumal teab millistest keelatud ainetest. Et tal pole vendi ega õdesid ning isegi tema tädid ei mõista, kui armetult üksiku ja hirmununa ta end tunneb, lebades pimeduses koikus, ilma ainsagi lahke sõnata, mis peletaks õudusunenägusid.
Mõne aja möödudes hakkas ta esivanemate altarile, ema kujutava hologrammi – selle petliku kujutise, mis eales ei muutu ega kunagi vanane – ette panema omapoolseid annetusi, mis oli tema sõnatu tunnistus, et kuigi ema ei pruugi olla surnud, on ta nende jaoks sama kättesaamatu nagu siis, kui ta oleks.
Kuid see polnud tähtis, sest tal oli teine tee, et saada vastuseid, mida ta vajas.
Kolmkümmend aastat pärast tsitadelli kadumist ärkas Diem Huong üles kindla veendumusega, et see päev on käes – ja seetõttu, mida ta ka ei teeks, muutub tema elu suund pöördumatult. Sel korral see toimib: pärast jumal teab kui paljusid tagasilööke ja purunenud masinaosasid. Ta ei teadnud, kust see veendumus tuli – kindlasti mitte usaldusest prototüüpi, mille olid oma vabal ajal loonud käputäis pooleldi haritud insenere ja kaootiline geeniusest teadlane –, kuid veendumus oli tema sisemuses, külm ja vankumatu. Võib-olla oli see pelgalt tema usk, et see läheb tal korda, et seade töötab ja saadab ta sinna, kus ta peab olema. Millal ta peab olema.
Ta tegi oma hommikusi võimlemisharjutusi, liikudes sujuvalt ühest Kuldtikandi etapist järgmisse, tegi seda pingevabalt, keskendudes sisse- ja väljahingamisele, samas kui tema keha võttis asendeid «Taeva ja maa eraldamisest» kuni «Tagasivaatava targa öökullini»; ning lõpuks pärast viimaseid harjutusi tõusis varvastele tuttavliku, energiast pakatava enesetundega, higi mööda keha nõrgumas.
Otse loomulikult ei olnud neil laborit. Nad olid tavalised linnakodanikud, kellel oli hobi ja kõik, mida nad said endale ülerahvastatud orbitaaljaamas lubada, oli mahajäetud teemaja, mis oli täis tuubitud kasutamata laudu ja dekoratiivpatju. Lam, kellel oli alati praktilist meelt, kasutas seladonglasuuriga jooginõusid näidiste hoidmiseks ning selgus, et pealemaalitud figuuridega portselannõud talusid üpris hästi kuumust ja happeid.
Teemaja oli tühi: see polnud üllatav, kuna enamik neist olid hilised tõusjad. Ta leidis ahjust – köögi omast ümber ehitatud – viimased masinaosad, kenasti tahenenud keraamika, millel sibavad botid tõmbusid eemale, kui ta selle järele käe sirutas. Skeemide söövitus oli täiuslik, selle hõbedane võrgustik sama peen kui siidkangal.
Diem Huong pöördus ja silmitses viivukese masinat.
Seal polnud palju, mida vaadata: kandiline inimesesuurune karkass nelja väljaulatuva metallist tugivardaga, mis meenutas kõrgema kasti esindaja kandetooli ilma selle arhailiste kandjateta. Materjalidena olid nad kasutanud laudu ja toole, mille nikerdusi hakkas karkassil veelgi silma.
Sel
