ja keraamikale mikroskeeme. Kuid ta ei olnud masinat ennast välja mõelnud ega ehitanud. Seda tegi Lam – ainus teadlane nende hulgas, kellel oli keiserlik kraad prestiižsest Kunstide Akadeemiast, ning kes oli sama pädev klassikalises matemaatikas kui klassikalises kirjanduses. Lam oli liikunud hiilgava karjääri poole, enne kui jättis kõik sinnapaika ja pöördus tagasi koju, põetama haiget isa väikeses tähtsusetus jaamas kaugel ääremaal, kus teadust kasutati vaid rikkiläinud seadmete parandamiseks.
Masin oli seetõttu olnud tema jaoks teretulnud väljakutse. Ta oli süüvinud artiklitesse, mis olid pärit kõikjalt tervest impeeriumist; ta kasutas varasemast ajast pärit sidemeid teadlastega, kes töötasid keiserlikus administratsioonis erinevatel ametikohtadel, alustades neist, kes konstrueerisid militaarseid tajulaevu, kuni nendeni, kes aitasid kaugetel planeetidel kohalikul võimul riisikoristuseks botte timmida. Ja kuidagimoodi olid nad selle valmis ehitanud, millalgi ajavahemikus alates hilisõhtustest sessioonidest, milles oli liialt palju riisiviina ja praetud pehme koorikuga krabisid, kuni varahommikuste rabistamisteni, kui nuudlisupp sooja ja raskena nende kõhtusid täitis.
Diem Huongi sõrmed sulgusid masinaosa ümber. Nagu eelminegi, oli ka see sile, uurded vaevutuntavad, pind külm. Kas see erineb eelmisest ja peab koormusele vastu?
Ta põlvitas masina kõrvale ja leidis mälu järgi kombates tühja pesa ning libistas detaili raamistikku. Ta oleks võinud lasta seda teha bottidel ja nood olnuksid temast palju osavamad, paigaldades selle murdosa täpsusega, kuid oli asju, mille tegemist ei jäetud robotitele.
Seejärel ta eemaldus, ühendas toa kohtvõrku ja lülitas masina sisse.
Pehme punane valgus, nagu vana-aastaõhtu laternatest, täitis ruumi, kui masin käivitas soojenemistsükli. Ta teadis, et oleks pidanud ootama Lami ja teisi, nii et nad näeksid, mille jaoks nad pingutanud olid – ilma nende teadmata alustada ei olnud just ilus. Kuid ta pidi katsetama, kas see uus osa töötab – polnud ju mõtet korraldada tseremooniat puhuks, kui osa puruneb nagu eelmisel korral, või läheb midagi muud valesti, nagu oli läinud lugematutel varasematel kordadel.
Nii esitatuna kõlas see peaaegu mõistlikult, kuid sügaval sisimas teadis Diem Huong, et küsimus polnud testimises ega kindlustundes. Ta lihtsalt pidi nägema masinat töötamas, muidu ta ei saanud olla kindel, et tema nägemus saab tõeks.
Teised ei oleks sellest aru saanud; nende jaoks oli Pisarais Pärlite tsitadell vaid huvitav objekt ja masin põnev tehniline väljakutse, mis aitas leevendada asteroidiparves kaevandamise masendavat tüdimust. Diem Huongi jaoks oli see ainus tee lunastuseks.
Ema oli edasi liikunud ja vaid esivanemad teadsid, kuhu. Seega oli tee edasi suletud. Kuid kusagil mineviku tähistel tundidel, kusagil neil päevil, mil tsitadell oli veel olemas ja Ereprintsess Ngoc Minhi tüli keisrinnaga alles puhkenud, oli ema veel elus.
Tähendab, leidus tee tagasi.
Ruumi temperatuur langes järsult. Vardad jäätusid, muutusid libedaks ja küütlevaks, justkui oleksid need õlikihiga kaetud – ja ruumis tekkis süvakosmoses viibimise tunne – valestiolemise tunne, mis järjest tugevnes, surve veidratele kehapunktidele, mida ei pidanuks olema. Õhk kasti sees näis muutuvat – ei midagi ilmselget, kuid seal võbeles ja väreles nagu kuumalaines; harmooniakaare pöörded tõusid aeglaselt täisvõimsuseni ning selle ääred muutusid sügavsiniseks.
«Vara üleval?»
Lam. Siin? Diem Huong pöördus ehmunult ringi ja nägi sõpra uksele nõjatumas, sarkastiline muie suul.
«Ma hakkasin…» ütles ta.
Lam raputas pead. Naeratus kadus ja asendus millegi muuga – nukruse ja mõistmisega, segunedes sel moel, et Diem Huong tahtnuks kägarasse tõmbuda. «Sa ei pea selgitama.»
Kuid ta pidi. «Ma pean…»
«Muidugi sa pead.» Lami hääl oli pehme. Ta kõndis laborisse, peatus ja vaatas masinat kriitilisel pilgul. «Hmm.»
«Kas see ei tööta?» küsis Diem Huong, süda kurgus.
«Ma ei tea,» vastas Lam. «Luba mul sulle meenutada, et keegi pole seda varem proovinud.»
«Ma arvasin, et selles ongi asi. Sa ütlesid, et nad kõik eksivad.»
«Mitte selliselt sõnastatuna, ei.» Lam põlvitas varraste kõrvale ja hakkas kätt nende poole sirutama, kuid muutis meelt. «Ma ütlesin vaid, et mõni lahendus ei saa kuidagimoodi töötada. See on seotud süvakosmose olemusega.»
«Tajulaevade süvakosmosega?»
«See ei kuulu tajulaevadele,» ütles Lam hajameelselt – ta astus õpetajarolli loomulikult ja kes oli Diem Huong, et teda selles süüdistada? Lam oli masina tervenisti ehitanud, ta vääris võimalust pisut särada. «Laevad lihtsalt … kasutavad seda, et jõuda kuhugi mujale? Ruum muutub süvakosmoses veidraks, seepärast jõuadki kohale varem, kui see saaks võimalik olla. Ja kus läheb veidraks ruum, seal läheb veidraks ka aeg.»
Ta kuvas juhtpaneeli: viisakusest Diem Huongi vastu kuvas ta selle nähtavalt, mitte ei kasutanud ainuüksi oma implante. Ta käsi liikus järjest kiirenevas tantsus, libistas üht markerit teise järel, nihutas üksteise järel lüliteid: see oli muutuvate värvide ja kuvade ballett, milles ta näis orienteeruvat sama kiiresti, nagu ta hingas, olles sama keskendunud ja muretu nagu Diem Huong oma hommikusi võimlemisharjutusi tehes.
Siis ta peatus ja jättis ekraani uueaastalaternate punas õhku rippuma.
«Tule taevas appi. Ma arvan, et see töötab.»
Töötab. Taevane valitseja, see töötab. Lami sõnad – ja naine teadis, millest ta räägib – muutsid selle tõeliseks. «Sa arvad…» Ta julges seda vaevu ette kujutada. Ta näeb uuesti Pisarais Pärlite tsitadelli – ta räägib uuesti oma emaga, saab teada, miks ta tema ja isa maha jättis…
Lam astus kulmu kortsutades harmooniakaarele lähemale. Hoiatuseta sirutas ta end välja, nõtke nagu võitleja, ja viskas käest midagi. See läks läbi ukse – väike pikergune ese, nagu kivike –, tegi kukkuma hakates kaare; ja haihtus seda tehes, eseme vari põrandal muutus järjest läbipaistvamaks, kuni kahanes olematuks.
Ekraanil libises marker kogu kuvapikkuse vasakule. Diem Huong vaatas Lamile küsivalt otsa. «Kas see liikus ajas tagasi?»
Lam uuris ekraani ja kortsutas uuesti kulmu. «Tundub nii. Ma sisestasin aja, mille mulle ütlesid – umbes kümme päeva enne tsitadelli haihtumist.» Ta ei kõlanud veendununa. Diem Huong ei süüdistanud teda. See oli algusest peale olnud hullumeelne ja ebareaalne ettevõtmine, kuid ka tsitadell ise oli alguses olnud hullumeelne ettevõtmine ja seda nii mitmel moel, olles ühtlasi Ereprintsess Ngoc Minhi ja tema järgijate mäss õukonnaelu ettemääratuse vastu.
Hullumeelne ja ebareaalne – kuni see haihtus.
Lam kõndis kuva juurde tagasi. Aeglaselt ja õrnalt nihutas ta markeri tagasi paremale. Alguses mõtles Diem Huong, et midagi ei juhtu, kuid siis nägi ta järk-järgult varju tekkivat, seejärel poolläbipaistvat massi ja siis oli masina põrandal jälle näha Lami visatud tindikivi, selgelt ja kindlalt, nagu see poleks kunagi kadunud olnudki. «Vähemasti tuli see tagasi,» ütles Lam. Ta häälest kostis kergendust. «Kuid …»
Tagasi. Nii et ta võib sellest eluga välja tulla. Ja kui ei, siis ta oleks seal, kus see midagi tähendaks. Ta saaks vastused oma küsimustele – või ei tunneks enam kunagi ütlemata jäetud sõnade varju endal lasumas.
Diem Huong liikus, justkui läbi paksu
