teadnud kindlalt. Masin oli vaid pooleldi valmis, korralikult testimata, lõpuni läbi katsetamata. Tema teadmiste põhjal võis see uks avaneda musta auku; või õigesse ajahetke, kuid vaakumi, kus ta poleks saanud hingata, või laavaväljale, kus ta kopsud hetkega kuumaks tuhaks kõrbevad. Et nad võiksid leida kellegi või maksta kellelegi või isegi kasutada loomi, kuigi see oleks tegelikult sama halb kui inimestegagi – ka nemad on elavad hinged. «Sa tead, kuidas sellega on,» ütles Diem Huong. Uks siras tema ees siniselt ja ta tundis näol tuult, pisut külma, nagu jääst tehtud pintslikarvade puudutus.
Vastused. Lõpp tema luupainajatele ja hirmudele segastes unenägudes.
«Jah, ma tean,» ütles Lam aeglaselt. Tema käed liikusid, käsivarred põimusid ümber Diem Huongi rindkere. «Aga see pole piisav põhjus. Tule tagasi, väike õde. Me veendume, et see on ohutu, enne kui sa sööstad jumal teab kuhu.»
See oli ikka veel võimalik. Diem Huong võiks ikka veel tagasi pöörata ja kui ta pööraks ümber, näeks ta Lami pisaraist ujuvaid silmi ning loeks sealt, millist narrust ta kavatses teha.
«Ma tean, et see pole ohutu,» ütles Diem Huong ja vabastas end õrnalt Lami käte vahelt ning astus edasi – külmusesse, mis oli põhjatum kui ilmaruumi tühjus.
KEISRINNA
Mi Hiep oli ärkvel härja valvekorrast2 saadik – mida enam vanadus tema kontidesse puges, seda vähem und näis ta vajavat.
Neil päevil, kui impeeriumis käis taplus, oli uni luksus, mida ta ei saanud endale lubada.
Ta pidi hobuse valvekorra3 ajal vastu võtma Nami föderatsiooni delegatsiooni, mis jättis talle küllaldaselt aega, et nõuandjatega hetkeolukorda arutada.
Leedi Linh kuvas õhku lähedase tähesüsteemi kaardi, ning tõstis hoolikalt esile lapikese Dai Vieti piirialal. «Nami föderatsioon koondab laevastikku,» ütles ta.
«Kui kaua neil kulub meieni jõudmiseks?» küsis Mi Hiep.
Leedi Linh raputas pead. «Ma ei tea. Sõjaministril ei õnnestunud nende mootorite võimsust välja selgitada.»
Mi Hiep silmitses laevastikku. Kui need oleksid tavalised võõraste laevad, kuluks neil kuid või aastaid, et kohale jõuda – läbi esimese kaitseliini impeeriumi südamesse. Kui need oleksid tavalised laevad, oleks ta sokutanud nende sekka tajulaeva, mis surmava graatsia ja laskevalmis relvastusega suudaks üheainsa täpse löögiga nad kõik vaid südamelöögi vältel sandistada. Kuid need olid uued laevad. La Hoa ajamiga ja keisrinna spioonide väitel võrdsed või võimekamad kui mis tahes tajulaev, kelle ta võiks välja panna.
«Mis te arvate?» küsis Mi Hiep oma esivanematelt.
Tema ümber tekkisid hologrammid: imperaatorid ja keisrinnad vanaaegses õukonnariietuses – alates väljarände-aegsetest viie siiluga rüüdest kuni viimistletud barokkstiilis rõivasteni, mis said võimalikuks tänu bottide täpsusele.
Esimene esivanem, imperaator Õiglaselt Sõjakas – hallipäine, noorenduskuurideta kipra tõmmanud – hakkas rääkima: «Niipalju on kindel, laps – nad pole siin, et sinuga sõbrustada.»
Üheksas esivanem, imperaator Muutuste Sõber, kes oli nime saanud eksiilis surnud Vana-Maa keisri järgi, kortsutas kaarti uurides kulmu. «Oletades, et nad suudavad liikuda läbi süvakosmose …» – ta põrnitses kaarti – «usun, et nende sihtmärgiks on keiserlikud dokid.»
«See tundub loogilisena,» sõnas leedi Linh mõtlikult ja ettevaatlikult. Ta nägi välja vanem kui ükski teda ümbritsevaist imperaatoritest – ning kahekümne kolmas imperaator, kes tema kõrval seisis, oli ta kord reetmise eest vangistanud. Mi Hiep teadis hästi, et nad kõik tekitasid leedi Linhis ebamugavust. «See võimaldaks neil vallutada tajulaevad…»
«Kes keelduksid neid teenimast,» lõikas Mi Hiep teravamalt, kui kavatses. «Nad mäletaksid endiselt oma perekondi.»
«Jah,» lausus leedi Linh, iga sõna kaaludes. Ta vaatas pisut ebakindlalt Mi Hiepile otsa, ilmel, milles Mi Hiep tundis ära kõhkluse. Järelikult mõlkus tal meeles midagi tõsist – leedi Linh polnud oma arvamuse väljaütlemisel kunagi häbelik, tõepoolest, valedesse kätesse sattunud memorandumi tõttu oli ta kolmkümmend aastat vanglas veetnud.
«Jätka,» ütles Mi Hiep noogutusega. Ta valmistus kuulma halvimat.
Leedi Linh ühendus ekraaniga. Viivuks, kuni tema implandid kuvaga sünkroonisid, värelesid kuval värvid ja selgelt oli näha keiserliku salateenistuse – Brokaatvalve – agendi punast pitserit, seejärel ilmus nähtavale midagi hoopis muud.
See oli tajulaev – esmapilgul täiesti tavapärase ja ohutuna tunduv. Laevakere eesotsas oli veider kühm, ja siis veel mõni siin-seal, nagu paised. Laev hakkas liikuma ja sai selgeks, et sellega on midagi väga-väga valesti. Polnud surmavat graatsiat ega ajatut elegantsi, vaid joodiku siksakitav, koperdav liikumisstiil, pöörded, mis ootamatult sirgjoonelisteks muutusid, manöövrid, mis algasid ega jõudnud lõpule.
Mida nad küll olid teinud? Esivanemate nimel, mida nad olid teinud?
«See on kaaperdus,» teatas leedi Linh napilt. «Ühendage võtmepunktidesse mõni moodul ja te saate mõjutada seda, mida laev näeb ja mõtleb. Edasine on vaid … peen manipulatsioon.»
Mõnda aega valitses vaikus. Seejärel kõlas norsatus esimese imperaatori poolt, kes oli omale valitsejanimeks valinud Õiglaselt Sõjakas – pärast troonile tõusmist üle rivaalide laipade. «Ei tundu mulle just eriti peene manipulatsioonina. Kui see on kõik, mis neil meie vastu on …»
«See,» ütles leedi Linh leebelt, peaaegu vabandavalt, «on ligi aasta vana. Meil on ettekandeid, et tehnoloogiat on edasi arendatud, kuid pole pilte ega videosid. Brokaatvalvuritel on olnud järjest keerulisem sisse imbuda. Nami föderatsioon on umbusklik.»
Umbusklik. Mi Hiep hõõrus otsaesist. Ulatuslik vägede liikumine. Tehnoloogia, mille abil tajulaevad meie endi vastu pöörata. Keiserlikud dokid. Ei pidanud olema tuulte ja vete meister, et aru saada, mis toimub.
«Ma mõistan,» ütles ta. Nami föderatsiooni saadikute tulekuni oli veel kaks tundi, kuid ta juba teadis, mida nad ütlevad. Nad toovad keni vabandusi ja räägivad talle sõjalistest manöövritest ning vajadusest korda hoida oma isemeelsetel piirialadel. Ja tema naeratab ning noogutab ega usu sellest sõnagi.
Üheksanda imperaatori kummituslik kuju metallpaneelide taustal pööras ringi. «Keegi tuleb,» ütles ta.
Kuueteistkümnes keisrinna tõstis pea nagu jahikoer, kes tuult nuusutab. «Suu Nuoc. Lapsel on kiire. Ta vaidleb sissepääsu juures valvuritega. Te jätsite korralduse mitte segada?»
«Jah,» vastas Mi Hiep ohet alla surudes. Ükski esivanematest ei sallinud Suu Nuoc’i, ta ei teadnud, kas nad pidasid teda keisrinnale sobimatuks armukeseks või põlastasid ta madalat sünnipära. Mi Hiep ei olnud narr: ta polnud edutanud sõjaväe juhatusse endist armukest. Ta oli edutanud tarka, võimekat meest, kes oli talle üdini lojaalne ning see oli see, mis luges. Esivanemad võisid sellest lakkamatult rääkida ja seda pahaks panna, kuid ta oli ammu karastunud ning pelgalt pilgud või tõre jutt ei pannud teda häbenema.
Mõnikord ta küsis endalt, kuidas oleks olla tõeliselt üksinda – mitte kahekümne nelja ainuvalitseja otseliini viimane järeltulija, kelle esivanemate simulatsioonid olid sedavõrd detailsed, et nende ülalhoidmiseks läks vaja tervet paleetiiba. See oli muidugi
Aeg öösel kella ühest kuni kolmeni.
Aeg päeval kella üheteistkümnest kuni üheni.
