väike, rusikasuurune avatar. Mees vaatas ruumis kiiresti ringi ja laskus aeglaselt põrandale, nii et pea puudutas parketitahvleid.
«Teie kõrgeausused,» ütles ta. Keisrid ja keisrinnad põrnitsesid mornilt, nende hukkamõistust jahenes ruumi temperatuur. «Keisrinna.»
«Kindral.» Mi Hiep palus tal viipega tõusta, kuid mees jäi sinna, kus oli, pilk kangekaelselt põrandale pööratud. «Kas midagi on pahasti?» küsis keisrinna. Esivanemate halvakspanu ärritas teda – tema sõnavalik oli liialt vaba keisrinna ja kindrali vaheliseks kõneluseks.
Leedi Linh kasutas Suu Nuoc’i saabumisest tingitud segadust, et ruumist aegamisi ja diskreetselt välja libiseda – oletades õigesti, et Mi Hiep soovib üksi jääda; nii üksi kui see on võimalik koos kahekümne nelja esivanemaga sinu mõtetes.
Suu Nuoc oli meeleseisundis, mida keisrinna naljatamisi kutsus «nooleks» – nii konkreetne ja keskendunud, et kommetele ja lugupidamisele ei jäänud suuremat aega. «Suurmeister Bach Cuc on kadunud,» ütles ta. «See laev siin ütleb, et ta leidis tsitadelli jäljed.»
Oh.
«Sulgege uks,» ütles Mi Hiep väljaspool seisvaile valvureile. Ta ootas, kuni nad käsu täitsid, ja pööras seejärel pilgu ruumi tagasi. Ka tema oli äärmiselt keskendunud, sedamaid teadlik igast tagamõttest, mis tema sõnadele omistatakse. «Sa mõtled, et ta leidis üles mu tütre.» Ta ei pidanud nimetama Ereprintsess Ngoc Minhi – see oli niigi ilmselge.
«Ja tema tsitadelli.»
Suu Nuoc vaatas endiselt maha, kõik, mida keisrinna temast nägi, oli laitmatu juuksesõlm, milles polnud ainsatki halli karva. Kui noor ta oligi; vähemalt 35 täisaastat noorem kui ta ise – isegi noorem kui Ngoc Minh. Armuke, kes meenutas talle noorust ja seda elu, mille ta kaotas juba nii kaua aega tagasi; kapriis, magada kellegagi, kes ei kuulunud tema konkubiinide hulka – üks väheseid vabadusi, mida ta endale lubanud oli.
«Kas ta lahkus oma vabal tahtel?» küsis Mi Hiep.
Suu Nuoc ei lausunud mõnda aega midagi. «Ma … ma ei arva nii. Ajastus on väga sobiv. Liiga sobiv.»
«Sa arvad siis, et ta rööviti. Kes?» küsis Mi Hiep.
«Ma ei tea,» vastas Suu Nuoc. «Ma pidasin kohaseks informeerida teid enne mis tahes muu tegevuse alustamist.» Irooniavarjund vastuses polnud tõenäoliselt keisrinna ettekujutus – mees polnud kunagi kommetest hoolinud. Ilma keisrinna toetuseta poleks ta õukonnas kuigi kõrgele tõusnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
