Minu nimi on Maryte. Alvydas Slepikas

      Ta ütleb: Kõik see kerkib minevikust kui hämust. Tuulest kantud lumest või vaikuses heljuvast udust ümbritsetud inimesed ja sündmused. Kõik on kaugeks jäänud, kuid mitte ununenud. Mõned detailid on eredamad, teised juba kaotsi läinud otsekui tuhmuval fotol. Aeg ja unustus kattis kõik lume ja liiva, vere ja sogase veega.

      Inimesed ilmuvad otsekui udust, pakasest, sombusest talvest, saavad mustaks koguks, heidavad sõjast sõtkutud, verest läbi imbunud maale varje ja kaovad. Ilmuvad vaid episoodiks, üheks lühikeseks mälusähvatuseks või mõneks ajaloopunktiiri täpikeseks, mis ei ole ilmtingimata kronoloogiliselt laiali pillatud:

      siin, vaevalt ületanud Nemunase, kiri plakatil: „Воин Красной Армии! Перед тобой логово фашистского зверя“ („Punaarmee Sõdur! Sinu ees on fašistliku kiskja koobas“);

      siin vene sõdurid, täis riputatud sõjasaaki – seinakellu, kardinaid, hõbetaldrikuid;

      siin seinale naelutatud peata naisekeha;

      siin nälginud inimmass rebimas veevedaja kõngenud setukat;

      siin ema lastega, läheb otse jääminekus kõmisevasse Nemunasse, vajudes voolu ilma mingi ilmeta, mõtteta, otsekui oleks enese uputamine lihtne ja igapäevane;

      siin jõgede väljaheidetud laibad – mustaks tõmbunud ja tursunud, ilma ees- ja perenimeta;

      siin lahti kraabitud hauad;

      siin õhku lastud kirikute varemed;

      siin nõukogude sõdurile jagatavad brošüürid, mis vene keeles õhutavad: „Tapa kõik sakslased, ka nende lapsed. Ei ole süütuid sakslasi. Võta nende varandus, võta nende naised. See on sinu õigus, see on sinu saak“;

      siin emad, kes leedu talunikele oma lapsi müüvad või pakuvad vahetuskaubaks kartulite, jahu, toidu eest, et teised lapsed ellu jääksid;

      siin sõdurid, purjus ja naervad, tulistavad oma lõbuks linde, hiljem juba inimesi – samamoodi rõõmsalt ja mõttetult, kõhklemata – sõja-aastad kivistasid nad justkui kõrgahju savi;

      siin kaevikuid kaevavad naised, kes surevad nälja ja väsimuse kätte;

      siin lapsed, kes lõhkavad sõjast jäänud mürske;

      siin hundid, kes harjunud sööma inimliha;

      siin koer, must inimkämmal hambus;

      siin näljane pilk, siin nälg, nälg ja nälg;

      siin laibad – surm ja laibad;

      siin sisserändajad, kolonistid, kes hävitavad kõik, mis on veel alles: kirikud, lossid, surnuaiad, kuivendussüsteemid, karjaaiad;

      siin tühjad ja sünged põllud, kus eksib isegi tuul, leidmata omale teed varemete ja tühermaa vahel;

      siin sõjajärgne Preisimaa, jalge alla tallatud, vägistatud, maha lastud.