tõsta.
Äkki haarab keegi Eval käest, eided, eided, naerab ja karjub purjus sõdur, tema silmad on nagu hullumeelsel. Eva karjatab ehmunult, lükkab sõdurit, aga see on kõvasti külge klammerdunud, mõlemad kukuvad maha, Eva tunneb sõduri suust levivat piiritusehaisu, ta lükkab, lööb, tõuseb, sõdur on ta varrukasse klammerdunud, aga Marta aitab, rebib mehe Eva küljest lahti. Aga ümber nende on kogunenud juba rohkem naervaid, mõnitavaid suid, sõdurid viskuvad lähemale, nad ilmuvad välja otse lumekeerisest. Kõik karjuvad midagi, naeravad, õrritavad üksteist, kuuldub ka saksakeelne fraas: prouad, ärge kartke, me oleme väga õrnad. Seejärel naer.
Marta pääseb veel ühest ründajast, Eval haarab keegi jalast, üks ründaja kukub, kuid ka kukkudes ihkab naist.
Lõpuks õnnestub mõlemal põgenema saada, nad jooksevad, kuidas aga suudavad, aga ründajad ei kavatsegi nii lihtsalt alla anda, nad järgnevad, keegi tulistab õhku. Eva surub vastu rinda lastele varutud toitu, ta ei anna mitte mingi hinna eest oma saaki käest. Naised pööravad teelt ära, nad sukelduvad hoonetevahelisse pimedusse, nad tunnevad siin kõike või vähemalt varem tundsid igat jalatäit maad sellest väikelinnast. Nüüd kooli taha, seejärel läbi mahapõlenud politseimaja, läbi selle varemete, läbi hoovide, läbi aedade. Praegu on kõige tähtsam ründajad maha raputada, nad tuisus eksitada, muidu tulevad koduni järele, neid ei peata lihtne puukuuri riiv, leidis ju Eva pere ulualuse puukuuris, seal, kuhu ajasid nad uued sisserändajad – mürsušokis sõjaväelane ja tema naine. Puukuur on nüüd nende kodu.
Eval pole enam jõudu joosta, ta liibub hoone seina vastu, kükitab, surub end nurka ja ootab. Kus on Marta? Kuhu kadus Marta, tundus, et nad jooksid koos, tundus, et koos hakkasid vastu, kaklesid purjus ründajatega, aga kus ta nüüd on? Korraga kuuleb Eva hüüdeid, paari lasku. Kõigevägevam, kaitse mind ja mu sõbratari Martat, kaitse tema peret, tema lapsi ja minu lapsi, vii meid ära sellest surmakõrbest, anna meile tagasi elu.
Eva tõuseb, üritab astuda, aga jääb mingi oksa taha kinni.
Ei, see pole oks, see on käsi.
See on külmunud laip, neid on nüüd teede ääres nii palju, et räägitakse, et hundid on harjunud inimliha sööma. Aga kus nüüd neid hunte on, kui inimesed ümberringi on hundid…
Äkki mõistab Eva, et teda isegi ei ehmata see surnukeha, ta ainult imestab.
Naine kuulatab veel ööd ja tuult, veendub, et läheduses pole kedagi, ja liigub kodu poole. Tema siluett kaob öösse.
Aga laip jääbki sedasi ettesirutatud, paluva käega.
Temal pole enam külm.
Külm. See tungib läbi iga prao, eriti kui elad puukuuris, mis pole üleüldse elamiseks kohandatud, siia kostuvad nii selgelt õhukeste seinte taga puhuva tuule ja tuiskava lume oiged. Küünal kastil, mis täidab laua aset, vahaküünal sulab – õnn, et neid oli piisavalt kogunud tädi Lotta, kes kunagi ei uskunud ei võitu, ei ülestõstetud kätega inimmassi, kes kiljus ekstaasis, oodates armast füürerit, trampides sütitavate marsihelide saatel maad – mäletad, kui Berliinis kõik võlutult skandeerisid: Saksamaa, Saksamaa, Saksamaa, kui nii vanamutikesed kui noored daamid olid juba valmis avama oma üsa juhi seemnele. Ainult tädi Lotta mitte, ta oli kirjanik, kunagi kirjutas raamatuid, kus nüüd on need raamatud, kellele neid vaja on, kellele neid kunagi vaja peaks minema, kui on ainult tuul ja külm, surm ja nälg. Küünlaleek värahtab tuules, mühiseb puidust ulualuse seinu nooliv tuisulaine. Sees on alati külm, ainult raudahi päästab veidi, seda peab kogu aeg kütma, kuid küttepuid peab tooma väljast, korjama linna pealt – seda lapsed teevadki, kuid kõik on näljast nii nõrgad, et iga linnaminek on ränk katsumus, seda enam, et linnas on sõdurid ja uuskolonistid: sageli haavatud, vigastatud, mürsušokis sõjaväelased, kes jäävad siia elama. Neile määrati hooned, öeldi võtke, mis meeldib, aga sellest, et seal keegi elab, et igal hoonel, majal, igal õuel on pererahvas, ei mõelnud keegi – võta kõik, see on sinu õigus, see on sinu saak. Nüüd elavad nende kodus sõjaväelane ja tema kisakõrist naine; kui paremat kätt raskelt valitsev mees peksis esimest korda oma täiest kõrist kriiskavat, Eva öösärki kleidina kandvat rasvast naist, ehmusid kõik, olid hirmul, tundus, et lööb maha, ja kuigi surnuid oli ümberringi rohkelt, kui mees peksab oma naist, on siiski üsna imelik, seda enam kui oled kuuene nagu Renate või viiene nagu Helmut. Kuid ei löönud maha, ei löönud ka teistel kordadel, alguses hirmutas vahel isegi öösel kostuv ebaharilikult vali – näis, et maailma õnnetuima inimese või ehk looma – itk, aga hiljem ei üllatanud see enam kedagi – lihtsalt üks omapärane armastuslaul.
Kui ilmusid esimesed vene sõdurid, siis inimesed palvetasid, kartsid, kuid uskusid, et Tolstoi ja Dostojevski järeltulijad ei ole halastamatud metsikud vallutajad – naabrimees tuli ikka nende õuele piipu popsutama ja aina kordas vanaisale, et venelased on haritud, et karta pole midagi, et nad on samasugused inimesed, aga seejärel ilmusid venelased, mõned olid millegipärast väikesed, lausa pisikesed, pikad püssid peksid neil vastu kandu ja oli raske mõista, kuidas nad ei takerdu oma liiga pikkadesse sinelitesse. Üsna pea veendus naabrimees, et Tolstoid polnud need sõjast kortsuliste nägudega noorukid lugenud, nad lugesid muud, kogesid muud, neile – mitme jõhkra sõja-aasta jooksul kivikõvaks põlenutele – ei lugenud, kas üks surm rohkem või vähem, lisaks juhtis neid kättemaks; naabrimees, kes oskas ühtteist vene keeles purssida, üritas rääkida, kuid peagi rippus ta juba omaenese hoovis maad puudutamata õunapuu oksa küljes, aga vanaisa, kes ei nõustunud, et nende pere aetakse kodust, nii armastatud talust välja tänavale, õue ja jäetakse vaid puukuur, kus nüüd nelja pojalapse, tütre ja laste emaga peab elama, läks otsima õiglust võitjate ülemuste juurest – ei tulnudki tagasi. Tema tütar tädi Lotta ütles, ära mine, isa, ära mine, see ei muuda midagi, ei muuda midagi, isa, kuid esimeses sõjas teeninu, kuigi vanaks jäänud, kuigi haige, siiski väärikas, pistis taskusse tubakakoti, võttis kaasa väärtasju – kullast ja hõbedast lusikaid, graveeritud kotkaga portsigari, veel mõne pisiasja, mis võiks päästa nende pere, nende elupaiga, nende kodu, nende lastele on ju vaja sooja ja peavarju, anname kõik ära, ainult päästkem kodu, ütles vanaisa, kuid nii ta tagasi ei tulnudki. Puukuurist sai nende kodu.
Tõsi, neid ei aetud mitte kohe välja.
Esimesed vallutajad olid nagu paremad. Evale meeldis klaverit mängida, ta oli käinud muusikaklassis, õppinud konservatooriumis, kuid ei lõpetanud seda, sest armus pikakasvulisse, alati naerusuisesse, tedretähnilisse talunikku Rudolfisse. Mees tõi ta oma majapidamisse, Preisimaale, alguses oli Berliini preilil raske, aga armastus võidab kõik – riburada sündisid lapsed. Rudolf ostis talle suurepärase pianiino, kuigi naine tahtis klaverit, kuid see oli kallis, liiga kallis taluniku perele. Siis algas sõda ja Rudolf jättis jumalaga. Eva mängis Mozartit ja Rahmaninovi, mängis seda, mis meeldis lastele – laulukesi, mida nad koos ka laulsid, oh, see püha õnneaeg, see, mida tõenäoliselt polnudki, mis pigem külmas puukuuris näljase und magajale unenägudes ilmub.
Esimesed tulijad olid kultuursemad: üks vene kapten, saanud teada, et nende kodus on pianiino, tuli õhtuti, vabandas, palus Evalt luba ja istus muusikariista taha. Ta mängis suurepäraselt, tõenäoliselt oli enne sõda muusik olnud. Tema nimi oli Andrei.
Kõige sagedamini mängis ta Beethovenit, eriti armastas tema „Kuupaistesonaati“, sonaadi lõpp kõlas eriti dramaatiliselt, Evale tundus, et ei kõla mitte nende pianiino, vaid õilis kontsertklaver. Ükskord avas kapten Andrei muusikariista kõrvale jäetud ema noodivihiku – see oli mehele senini tundmatu muusika. Eva ei öelnud, kust ta selle vihiku saanud oli – see oli Satie. Rudolf teenis okupeeritud Pariisis ja saatis talle need noodid, mis tundusid nii lihtsad, samas nõiduslikud, sellest sai Eva lemmikmuusika – ei tea, kas talle meeldis nii väga Erik Satie või see muusika, mille saatis tema armastatud Rudolf. Ehk nii üht kui teist. Andrei mängis ka Satied, talle meeldis eriti „Gnossienne nr 5“. Seda meloodiat armastas väga ka väike Renate,
