tõuseb auru. Teised lapsed jooksevad tagasi, püüdes põgeneda surma eest.
Plahvatuse raugedes saabunud täielikus vaikuses kostub kummaline heli, mis meenutab looma surmaeelset häält – see on kõrge ja otsatu: teine laps on raskelt haavatud, ta pöörleb kummaliselt selja peal, taob tõmblevate jalgadega jääd – temast tulebki see kisa. Haavatu pööreldes voolab tema alla veri, mis värvib üha laiemalt lund ja jääd – värviplekk mustvalges maailmas.
Haavatu ja teise, jääaugus sipleva lapse vahel seisab surmani ehmunud, vast nii umbes kuueaastane põngerjas. Ta on justkui kivistunud, jalad ei kuula sõna, teda lõikab nagu noaga haavatu kriiskamine. Silmis on õud.
Selle lapse tunneme hiljem ära, see on väike Hans.
Asiaat tõstab püssi, sihib ja laseb. Kisa vaikib, haavatu ei liiguta. Hans justkui ärkaks ja hakkab midagi karjudes jooksma, aga ta ei jookse kalda suunas, vaid mööda jõejääd kuhugi kaugusse. Tema tabamiseks kõlab veel paar lasku, aga Hans jookseb aina edasi.
Jooksjale pihta saamata vangutab asiaat pead.
Jääaugus sipleb viimast jõudu kokku võttes laps.
Vene sõdur sülitab ja vaatab väikest, allpool jões vaevalt liigutavat poisikest.
Lapse pea vajub vee alla, veel hoiab jääservast käsi, lõpuks kaob ka see jää ja vee suppi.
Vene sõduril õnnestub lõpuks suits süüdata.
Tuul ulub.
Jälle kostub kurb, ürgne laul.
Läheneb öö. Talvel tuleb ta nii kiiresti. Evale tundub, nagu oleks juba mitu kuud ainult öö ja öö. Ja talv. Lõputu talv, lõputud lumehanged, pakane, hämarus, külm, tuul, lõputu nälg. Külm tungib läbi ta riiete otse südamesse, luude ja ajuni välja. Eval hakkab pea jälle ringi käima – see on näljast, ta pole ammu midagi söönud. Kui ka tekib mingi palake – annab kõik lastele. Maailm kõigub, hetkeks ujub silme ees pimedus, kuid tema iialgi alistumatu sõbratar Marta haarab tal küünarnukist: püsi püsti, ütleb ta, püsi püsti, Eva, hoia lapsi meeles. Evale ei pea seda meenutama, ainult lastest ta mõtlebki – Monikast, Renatest, hellikust Helmutist, kes on nii õrn, ent nõrk, haiglane laps, hoopis teistsugune kui Heinz. Kus ta praegu on, mu Heinz, mu poiss, ta sõitis rongiga Leetu ja teda pole juba peaaegu nädal – kas ta on elus, kas ta on terve, mida ta sööb, kas tal on koht, kus peavarju saada.
Inimesed seisavad liikumatult, tuulest ja külmast kühmus, pressivad üksteisele lähemale nagu lambad – tumedad siluetid aina tumenevas õhtusinas, hääbuva päeva pihtide vahel. Eva toetub Marta vastu, tal on hea tunda, et keegi tema kõrval on tugevam ja vastupidavam – Marta teab alati väljapääsu mis tahes olukorrast. Eva mõtleb, et pole kordagi näinud sõbratari nutmas. Isegi praegu, kui kõik päevad on üks suur, lõputu päev täis kaotusi, üks suur avatud haud. Ei, Marta ei nutnud kunagi, ta usub elusse, ta on ka praegu tugi ja varjupaik kõike kartva, kergelt ehmuva Eva jaoks – oh Marta, Marta, kui hea, et sa oled kõrval, kui hea, et oled lähedal, ma ei saa sulle seda öelda, seda pole võimalik sõnadesse panna. Kui praegu kaoks ka Marta, kaotaks maailm igasugused koordinaadid, kuigi juba praegu on ta rohkem vormitu mass kui maailm, tundub Evale.
Lõpuks ilmuvad sõdurid – kaks noorukit, küllap kaheksateistaastased, kuid karmid –, tõsiselt pingutades veavad nad suurt toidujäätmete katelt: kõige rohkem on seal kartulikoori, nii pikisilmi oodatud koori. Inimesed – vanurid, lapsed, naised, nende hulgas ka Eva ja Marta – ärkavad otsekui uuesti ellu, silmad löövad särama, kõik lähenevad, kõik on nälginud, ootamisest väsinud, külmunud, mingitesse räbalatesse mässitud, kõik tulevad lähemale, aga nad teavad, et tuleb oodata käsklust, tuleb oodata luba. Sõdurpoisid hõikavad midagi vene keeles, aga Eva ei oska seda keelt, ta teab vaid aitäh ja head aega, nüüd õppis veel ütlema leib ja kartulid. Aga sõdurpoisid ei ütle leib ega ütle aitäh, nad karjuvad, kus te ronite, värdjad, kus te ronite, fašistid, kaduge minema, saate vastu vahtimist, ärge ronige selga, ärge ronige selga. Kuigi keegi ei ronigi selga, kõik roomavad vaid tahtmatult lähemale, igaüks on valmis haarama oma osa, aga see osa on täpselt selline, millise suudad krabada. Eva läheneb koos teistega sõduritele ja katlale täis söögijäätmeid ja koori. Hetkeks näib, et ruum kõverdub, inimeste käed ja näod kaotavad piirjooned, kõik valgub laiali ja tõmbub siis kokku, kõik venib imelikult nagu aegluubis. Sõdurid valavad katla sisu otse maha, otse siia, sõdurisöökla tagahoovi, varem oli siin kõrts, aga nüüd söökla. Täna viskavad nad palju ära, niimoodi ei vea mitte iga kord, eriti veel õhtul.
Sõdurpoiss käratab saksa keeli, mõnitades, palun, laske hea maitsta, härrased fašistid. Saksa keeles ütleb ta ainult palun, kõik muu ütleb vene keeles, aga ükskõik mida ta ka ei ütleks, neile nälginud, näljastele ja külmunud inimestele see enam ei loe. Nad sööstavad koorte juurde, haaravad söögijäänuste järele ja topivad neid kaasavõetud riidest kottidesse, mingi vanaeit hakkab kriiskama, see on minu, see on minu, mina tahan ka elada, ta kukub, keegi komistab, astub ta käe peale, eit karjub. Eva satub segadusse, peatub hetkeks, ehk pooleks sekundiks, sest äkki näeb kõrvalt end nagu ussikest jäänustes tuhnimas, kuid selle pildi pühib kohe ära Marta hääl: hoia lapsi meeles. Aga vahest pole see üldse Marta, vahest on see ta ise – Eva, vahest ütleb seda tema enda hääl, hoia lapsi meeles, tema sisemine, ema hääl. Otsekui kiskja krabab, rebib, tirib ja topib ta riidekotti jäätunud kartulikoori. Küllap ka nutab. Aga ehk on need vaid mõned külmast ja tuulest välja pressitud maitsetud pisarad?
No on ikka sead, igasuguse inimlikkuse täielikult minetanud, ütleb sõdur vene keeles, kopsab siis naisterahva suitsupitsi hoone nurga vastu ja raputab sellest välja tubakajäänused.
Tuiskab. Tuisk lennutab lund, puistab silma. Eva ja Marta kiirustavad, aga minna on raske, nende ettepoole kumerasse vajunud siluetid vajuvad aina enam saabuvasse öösse. Lõpuks ometi endine meierei, selle järel kraasimiskoja õu, hoone nurk on suurtüki tabamusest varemetes. Hoone sisemus on avatud nagu tapetud looma külg, aga sees on vaid lõputu pimedus. Evat hirmutavad need elutud hooned, talle viirastuvad ikka mingid varjud, mis jälitavad teda ja Martat. Hetkega tekib higi, kuigi külm torkab ikka ihust läbi. Muidu nii tuttav kodulinn paistab nüüd selles tuisus võõras, õudne, tappev.
Kuskilt kostub lask. Seejärel teine. Naised kiirendavad veel sammu, läbi tuisu ulgumise ja lumekeeriste kandub kaugusest lainetena vene karmoška hääl. Kuigi võõras, rahustab see siiski, sest on nii uskumatu, justkui teisest maailmast. Evale isegi tundub, et ta ise, tema alateadvus loob seda mažoorset muusikat, lihtsat ürgset meloodiat. Eva surub sõdurite söökla juurest rabatud kartulikoored enda vastu. Kodus ootavad lapsed, näljased, tema elust kallimad lapsed. Ta tahaks hundi kombel ulguda, tahaks lõigata enese keha ja toita neid nälginud, mitte milleski süüdi olevaid, kuid ometi kannatavaid, oma nõnda jumalast karistatud lapsi. Ta kannab koju vene sõdurite äravisatud jääke, aga tema meheõde Lotta kuivatab metallist matkaahjul kartulikoored ära, hiljem jahvatab need vanas kohviveskis ja küpsetab saadud jahust pätsikesed. Eva ei tea, kuidas jääda ellu ilma Lottata. Ilma Lotta ja Martata.
Eva ja Marta kiirustavad koju, nad on kookus külmast ja hirmust, et keegi neid ei kõnetaks. Lumekeeristest ilmuvad hetketi valguselaigud, autod, sõdurid, mingid siluetid, keegi naerab, kuskil kajavad lasud. Nüüd üritavad nad läbi lipsata nokastanud vene sõdurite rühmast, neile hüütakse midagi, aga naised teevad näo, et ei kuule. Oluline on mitte seisma jääda, mitte ringi pöörata, rahulikult mööda minna. Eva astub edasi ning igal sammul lausub silphaaval palvet, mille Jeesus inimestele õpetas: Meie isa, kes sa oled taevas, sinu tahtmine sündigu… Ta ei olnud mitte kunagi usklik, pigem vabamõtleja, kuid nüüd aina kordab ja kordab seda palvet, mille on ka lastele selgeks õpetanud, talle tundub, et see palve aitab, et pühad, Jumala huultest puudutatud sõnad päästavad. Marta naerab ta üle
