ei suudaks sind mitte armastada, kuid ma tahan kindel olla, et kui mind enam ei ole, käiakse mu varaga õiglaselt ümber.”
Astara ei lausunud midagi ning mõne hetke pärast kostis mees:
“Sa tead sama hästi kui mina, et seadus annab mehele täieliku ja piiramatu võimu oma naise vara üle. Seetõttu peame leidma mehe, keda sa mitte ainult ei armasta, vaid ka austad ja usaldad.”
“Arvad sa, et see on raske?”
“Mitte juhul, kui sa lased mul endale soovitada kolme kandidaati, keda ma täielikult usaldan.”
Astara vaikis hetke ning lausus siis:
“Sa ei sunniks mind ometi… abielluma kellegagi… keda ma ei … armasta?”
“Ma tahan, et sa leiaksid samasuguse õnne, kui su emale ja isale osaks langes,” vastas Sir Roderick, “ning sinu ema oli võimatu mitte armastada.”
Mehe hääles oli noot, mida Astara mõistis, ning neiu sõnas hellalt:
“Sa armastasid ema väga, onu Roderick, kas pole?”
“Ma ei ole kunagi kedagi teist armastanud,” vastas Sir Roderick, “ja seetõttu, vaatamata sellele, milline tüdruk sa olnud oleks, oled sa oma ema tütar ning ma olin valmis sulle kogu oma elu pühendama.”
Ta pani käe Astara kuldsetele juustele, enne kui jätkas:
“Kuid sa tead ometi, et armastan sind sinu enda pärast ning ma püüan leida sulle mehe, kes armastaks ja hoiaks sind sama palju kui mina.”
“Keda sa… soovitad?” küsis Astara vaikselt.
“Oma kolme vennapoega,” vastas Sir Roderick.
“Oma kolme vennapoega?” kordas Astara. “Ma usun, et minust on väga rumal ja vahest ehk ebaviisakaski, kuid ma ei ole kunagi sinu perekonna kohta küsimusi esitanud. Millegipärast olen alati arvanud, et sa oled üksik.”
“Just seda ma alati olnud olengi,” vastas Sir Roderick. “Ma armastan oma iseseisvust. Ma olen nautinud võimalust ilma igasuguste ahelateta mööda maailma ringi rännata ning ärile pühenduda. Ning viimast, nagu sa tead, ka väga edukalt.”
Mees naeratas, justkui iseenda edu üle rõõmu tundes, ning jätkas siis:
“Kuid sugulasi mul siiski on ning nende hulka kuulub kolm noort meest, kes samuti Worfieldi nime kannavad ning kelle hoolde ma seetõttu võin julge südamega usaldada oma kõige kallima aarde – kelleks oled sina!”
Astara pani pea onu põlvele.
“Sa ajad mind masendusse,” protesteeris ta, “ kuna räägid alatasa sellest, et me peame lahku minema. Ma olen koos sinuga nii õnnelik, onu Roderick, et mul pole vähimatki tahtmist abielluda.”
“Sa oled üheksateistkümneaastane,” vastas Sir Roderick, “ning ma ei saa lasta sul coiffer Sainte Catherine’iks jääda.”
Astara teadis, et see tähendas prantsuse keeles vanatüdrukut, ning puhkes naerma.
“Ma ei usu, et see kuigi tõenäoline oleks,” jätkas Sir Roderick, enne kui neiu midagi lausuda jõudis, “kuid ettevaatusabinõude tarvituselevõtt ei tee kunagi halba. Niisiis, enne kui ma su Londonisse viin, kus sind kahtlemata niisama kiire edu saadab kui Pariisis ja Roomas, tahan ma, et sa kohtuksid mu kolme vennapojaga.”
“Loomulikult teen ma seda,” nõustus Astara, “kuid pean ma tingimata ühele neist õuna ulatama, pealegi veel kuldse?”
“Sinu otsuse lõpptulemuse jätame saatuse hooleks,” vastas Sir Roderick, “kuid ma ootan huviga vastust kirjale, mis ma oma vennapoegadele saata kavatsen.”
“Räägi mulle kõigepealt neist,” palus Astara. “Sa ajad mind ärevusse.”
“Selleks ei ole mingit põhjust,” vastas Sir Roderick. “Sa pead vana mehe tujudele lihtsalt vastu tulema, ehkki võib juhtuda, et me ses osas päriselt ühel meelel ei ole.”
“Ma pean veel kord paluma sul endale lubada,” anus Astara, “et ma ei pea… abielluma… ühegi mehega… kellele ma ei suuda … oma südant anda.”
“Seda ma sulle luban,” lausus Sir Roderick, “kuigi ma olen vahest ennatlikult kindel, et leiad endale saatusest määratud kaaslase ühes mu vennapoegadest, kes kõik, muide, on äärmiselt kauni välimusega.”
Astara vaikis ning kuna mees teadis, et neiu veel midagi kuulda loodab, lausus ta:
“Sa oled portreede järgi kindlasti täheldanud, et mu isa oli äärmiselt ilus mees.”
“Nagu sa isegi!” ütles Astara kiiresti.
“Ma olin noorena küllalt hea välimusega,” nõustus Sir Roderick, “ning jätkus hulgaliselt kenasid daame, kes seda mulle ütlesid. Kuid mu kolm nooremat venda olid niisama ilusad. Ausalt öeldes äratasime kõikjal, kuhu läksime, üksjagu tähelepanu.”
“Ma soovin, et oleksin sind siis tundud,” lausus Astara. “Siis oleksid sa võinud ema asemel minuga abielluda!”
Sir Roderick puudutas hellalt neiu põske, enne kui jätkas:
“Ilmselt täitis mõni meie esivanemaist meid peaaegu rahuldamatu kihu ja auahnusega edu saavutada.”
“Oli see auahnus, mis pani sind nii tugevalt tööd tegema, et sa sellise tohutu varanduse omandasid?” küsis Astara.
“Aga muidugi!” vastas Sir Roderick. “Ma olin piisavalt auahne tõestamaks endale, et minu mõistus on teiste meeste omast üle.”
Ta kihistas kergelt naerda, kui lausus:
“Iga kord, kui mind suur rahaline edu saatis, tundsin ma end tõelise paabulinnuna, kes oma saba uhkelt laiali ajab, näidates sellega oma nutikust.”
Astara vaatas üles tema poole ning naeris.
“Ma saan suurepäraselt aru, mida sa tundsid. See oli kindlasti lõbus. Väga lõbus!”
“Mu vennad tundsid samasugust inspiratsiooni,” rääkis Sir Roderick neiule. “George, kes on minust vaid aasta noorem, leidis rakendust poliitikas. Ta liikus Alamkojast Lordidekotta ning sai Yeldhami krahviks, kui ta Iirimaa asehalduriks määrati.”
“Teda saatis tõepoolest edu!” hüüatas Astara.
“Tema poeg William,” lausus Sir Roderick, “on Yelvertoni vikont ja St. Jamesi kavaleride seas juba selgelt esile tõusnud.”
Astara ootas, silmad Sir Roderick näole kinnitunud.
“William,” lausus mees aeglaselt, “on korintlane ning silmapaistev igal spordialal. Mul ei ole vaja sulle öelda, et ta on äärmiselt ilus, ning ma usun, et ei ole ühtki poissmeest, kelle vastu suursugused viigi perenaised rohkem huvi tunneksid.”
Ta vaatas kiindunult Astarat ning lisas:
“Williami naisena asuksid sa seltskonnas kuninganna kohale ning ma ei suuda ette kujutada kahte inimest, kes vähemalt väliselt näiksid rohkem teineteise jaoks loodud olevat.”
Astara
