oli näinud luiki kui täispurjes laevu tuule toel esile purjetamas.
Kõik oli nii tüüne ning neiu tundis, et onul oli õigus olnud – ühel heal päeval tahaks ta just siin elada ja perekonna üles kasvatada.
Ja siiski sundis miski teda igatsema kaugete maade järele ning avastama laia maailma.
Ta teadis, et see tunne oli ajendanud ta isa rändama kaugetesse maadesse ning sealt oli neiu tegelikult ka oma nime saanud.
Astara oli linn kauge Kaspia mere rannikul.
Charles Beverley oli Pärsias rännanud, kui ta ühel päeval pilgu üle sinise veevälja heitis ning endamisi mõtles, et selle kummaline kütkestav võlu ümbritses teda moel, mida oli raske sõnadesse panna.
“Ma teadsin ainult,” oli ta Astarale öelnud, kui too oli selle mõistmiseks piisavalt vana, “et see äratas minus tunde, mida ma ei ole kunagi unustada suutnud.”
Mees tegi pausi, enne kui jätkas:
“Maailmas on paiku, mis lähevad hinge ja inspireerivad. Enamik neist, mis mind puudutab, on olnud kummalised ja ootamatud ja üldse mitte need, mida reisijuhtides välja pakutakse.”
Ta nägi, et Astara kuulas ja püüdis mõista, ning jätkas, peaaegu nagu oleks kõnelnud iseendaga:
“Just noil hetkil puudutab meie vaim, või oleks parem öelda hing, lõpmatust ning me eemaldume sellest maailmast, jõudes teise, mida me veel mõista ei suuda.”
“Kas me justkui satuksime taevasse, papa?” oli Astara küsinud.
“Inimesed nimetavad jumalikku mitmeti,” oli isa vastanud. “Nad kutsuvad seda taevaks või paradiisiks, nirvaanaks või Valhallaks, nimesid on veelgi. Tegelikult tähendab see aga ainult üht – inimesed teavad, et peale sellesinase eksisteerib veel teinegi maailm.”
“Ma… ma arvan… et ma saan aru,” oli Astara kostnud.
“Sa saad aru, kui koged tunnet, mida olen püüdnud sulle kirjeldada, kui sa kas või sekundi murdosaks astud maailma, mis meie oma taga peitub: ootamatu ilu maailma.”
Tema isa hääles oli olnud midagi peaaegu ekstaatilist ning Astara silmitses mõnda aega ilmet tema näol, enne kui lausus:
“Ma püüan, papa, ma püüan leida selle maailma, mida mulle kirjeldasid.”
“Sa leiad selle!” oli isa kindlalt öelnud. “Sa leiad selle ilmtingimata!”
Astara ei olnud seda kõnelust kunagi unustanud ning nüüd mõtles ta, et just kirg leida ilu oli tema isa ja ema nii pingsalt reisima kihutanud.
Ta soovis, et oleks olnud piisavalt vana, mäletamaks kõike, mis juhtus, kui ta nendega kaasas oli.
Nüüd mõtles ta, et kõik nende reisid olid olnud avastusreisid, ning selle tõttu, mida ta avastanud oli, pidi ta jätkama nende kombel reisimist, leidmaks maailma maailma taga.
Ei olnud oluline, kas see juhtus kauges mäeahelikus, kaardistamata jõel, siinsamas kodujärve kõrval aasal või pargis tammepuude all!
Astara teadis, et see ei sõltunud ajast ega kohast, vaid sellest, mida ta tundis iseenda salajases hingesopis.
Ta mõtles, et see oli miski, mida ta kunagi kellegagi arutada ei saanud, isegi mitte oma lähedasemate sõpradega koolis ega oma hooldajaga, keda ta “onu Roderickiks” kutsus.
Ta armastas teda, ta armastas tema mõistuse vahedust, kirge ja taiplikkust, mis igast tema tütarlapsele öeldud sõnast läbi kumas.
Kuid miski sellest, mida isa oli tema hinge istutanud, ei olnud sõnadesse pandav ega seletatav kellelegi teisele peale tema enda.
“Vahest leian ma,” mõtles ta endamisi, “kunagi mehe, kes seda mõistab.”
Siiski kartis ta, et on liiga optimistlik.
Mehed, keda ta oli Roomas ja Pariisis kohanud, olid olnud temasse armunud, aga kui tahes süütu ta ka ei olnud, mõistis ta, et neid ei huvitanud mitte tema vaim ega hing, vaid tema keha.
Ta oleks nendega selliseid asju arutades piinlikkust tundud, nagu ka nemad.
Nad tahtsid teda, kuna ta oli ilus.
“Ma armastan sind!”, “Sa ajad mu hulluks!”, “Kas sa ei suuda mõista, et ainus asi, mis mul üle jääb, kui sa minuga ei abiellu, on surm?”, “Ma tahan sind!”, “Ma tahan sind!”, “Ma tahan sind!”
Ta kuulis kõrvus nende hääli enam-vähem sarnaseid fraase kordavat – alati sama pingelise tundevärelusega.
Itaallased olid vahest kõige ilukõnelisemad ning ta oli leidnud, et nende tumedais silmades sähviv tuli on päris põnev, välja arvatud kordadel, mil nad ülidramaatiliseks muutusid ning seeläbi teda naerma ajasid.
Prantslased olid olnud peenemad.
Nad tegid talle komplimente, mida oli olnud võimatu jätta heaks kiitmata. Nende kombed olid väga väljapeetud ning paljud neist olid väga ilusad.
Kuid ehkki ta neid kõrvadega kuulas, ei leidnud ta oma südames midagi värelevat.
Kui nad tema käekesed suudlustega katsid, leidis ta end vaid mõtlevat, et nende huuled olid kuumad ja liiga pealetükkivad, ning ta tundis kerget vastumeelsust, kuna kõik see oli nii teatraalne ja ebatõeline.
“Vahest soovin ma liiga palju, kui ootan samasugust armastust, kui emale ja isale osaks langes,” mõtles ta nüüd.
Kuid ta teadis, et otsib armastust, mis oli kuidagi seotud tema ees laiuva iluga – hõbedaselt sillerdava järve, purpurpunaste varjudega puude all, salapärase aiaga, mis näis olevat tulvil nende vaimudest, kes siin varem elanud olid.
“Mis on armastus? On see osa ilust? Kas see on see, mida papa püüdis mulle kirjeldada kui “maailma taga peituvat maailma”?”
Ta küsis, kuid ei teadnud vastuseid. Siis taipas ta, et tal on külm.
“Ehk saan ma seda kunagi teada,” mõtles ta üles kuu poole vaadates.
Siis, kergelt värisedes, tõmbas ta kardinad ette ning ronis suure siidbaldahhiiniga voodi pimedusse.
2
Kuningas George IV tõusis püsti. Ta seisis hetke, oodates üheksateistkümne härrasmehe vaikimist, kes istusid söögitoa laua ümber.
Viimased nägid hõbedase tapeedi, punaste sammaste ja kollase graniidi taustal väga suursugused välja.
Pikk, sinise Hiina portselaniga kaetud hiigelsuure kuldornamentikaga laud oli omamoodi sensatsiooniline, kuna kuningas oli tarvitusele võtnud moejoone, kus valgest linasest laudlina ei kasutatud.
Selle asemel läikisid otsekui peeglil tema monogrammiga kaunistatud kristallpokaalid, kuldsed magustoidunoad ja – kahvlid ning Waterfordi klaaskarahvinid.
Kui kõik silmapaarid laua taga seisja poole olid pöördunud, tõstis Tema Majesteet klaasi.
“Härrased,” lausus ta, “ma tõstan toosti suurepärasele puhtatõulisele ratsule, kes pakkus meile täna võidusõitu,
