style="font-size:15px;"> “Tema on oma auahnuse küll rahuldada suutnud!” hüüatas Astara. “Ma usun, et üheski valitsuses ei ole kõrgemat kohta peale peaministri.”
“Ma olen üsna kindel, et Mark kummardab ainult kuninga enda ees,” vastas Sir Roderick. “Ta oli noorena alati väga õpihimuline, kuid teda oli õnnistatud ka kõneoskusega, mis tal kahtlemata kõrgele aitas tõusta.”
“Ja tema poeg?”
“Tema poeg Lionel on sõjamees ning, nagu ma aru olen saanud, väga tubli ja vapper sõjamees. Ta peaks praegu umbes kahekümne kuue aastane olema, niisiis oli ta veel väga noor, kui tal end lahinguväljal tõestada tuli, ning Wellingtoni hertsog ise pani teda tähele!”
“Ja ka tema on nägus?” küsis Astara.
“Mulle on räägitud, et kui ta vormis on, paneb see iga naise südame kiiremini tuksuma, ning et praegune kuningas, kui ta veel prints-valitseja oli, olevat eelistanud alati kõige ilusamate ja silmapaistvamate kavaleride seltskonda ning kutsunud Lioneli ja Williamit tihti Carltoni majja.”
“Sa maalid mu silme ette väga ahvatleva pildi,” lausus Astara. “Kui kahju, et see on ainult sõnades, mitte õlivärvidega talletatud.”
“Portreed on tavaliselt ülimalt petlikud,” sõnas Sir Roderick, “ja see tuletab mulle meelde, et soovin lasta sind maalida. Raskusi on ainult otsustamisega, kes Inglismaa kunstnikest sind vääriliselt jäädvustada suudaks.”
“Mul pole mingit tahtmist tundide viisi ühe koha peal istuda, kui mul on võimalik väljas koos sinuga ratsutada või ilusa Williamiga tantsida!”
Ta hüüatas vaikselt.
“Onu Roderick, ma peame balli korraldama! Mõtle, kui lõbus see oleks! Ja sa tead ju isegi, et Pariisis tantsisid sa palju paremini kui ükski neist noortest meestest, kes mu partnerid olid!”
“Jälle sa meelitad!” naeratas Sir Roderick, “ehkki ball on kindlasti hea mõte. Tegelikult oligi mul kavas korraldada ball mitte ainult siin, vaid ka Londonis.”
Ta nägi rõõmu Astara silmades ning lisas:
“Kuid ma tahaksin, et “otsus” enne seda langetataks.”
Tekkis lühike vaikus. Siis lausus Astara:
“Sa oled… mu Londonisse mineku pärast hirmul! Miks?”
“Sa oled piisavalt nutikas, et ise sellest aru saada,” vastas Sir Roderick, “aga tõsi ta on, ma olen natuke hirmul.”
“Ütle mulle, miks sa seda olema peaksid?” palus Astara.
“Ma ei tea, kas sa oled kursis moraali allakäiguga tänases Londoni seltskonnas,” vastas Sir Roderick, “kuid see on midagi, millest kontinendil alatasa räägitakse.”
“Nad rääkisid kindlasti prints-valitsejast!” nõustus Astara.
“Siis sa mõistad,” lausus Sir Roderick, “et kuna endine kuningas, vaene mees, oli täiesti hull, lasi ta nii kõrgseltskonna kui ka lihtrahva väärtushinnangud iseenda omade järgi kujuneda.”
Ta tegi pausi, enne kui jätkas:
“Tema armulood kogu ta Walesi printsiks oldud aja vältel on olnud halvaks eeskujuks, tema hukatuslik abielu ning asjaolu, et ta on hetkel hull leedi Conynghami järele, ei tee Beau Monde’st hetkel just parimat paika, kus kedagi sinusugust esitleda.”
“Miks just minusugust?” küsis Astara.
“Kui sa tõtt kuulda tahad,” vastas Sir Roderick, “siis seetõttu, et sa pole mitte ainult kaunis, mu kullake, vaid ka puhas, ning ma arvan, et mis mehi puudutab, ka süütu.”
Mees nägi, kuidas neiu põsed õhetama lõid.
“Ma võin vahest jultunud olla,” jätkas ta, “ning sa pead mulle andestama, kui see nii on, kuid ma tahaksin teada, kas sind on kunagi suudeldud?”
“Ei, muidugi mitte!” ütles Astara kiiresti.
Siis, mõistes, et onu ootab selgitust, lisas ta:
“Kui aus olla, onu Roderick, ei ole ma kunagi kohanud kedagi, kellel oleksin tahtnud lasta end suudelda. Üsna paljud mehed on küll üritanud, kuid ma olen alati tundud, et suudlus on midagi nii… intiimset… et annaksin oma huuled ainult mehele… keda armastan.”
Astara malbes hääles oli midagi nii liigutavat, et Sir Roderick võidunoodiga hääles lausus:
“Ma arvasingi, et sa nii tunned, ning seetõttu tahaksin, et sa oleksid abielus või vähemalt kihlatud, enne kui sind Londonisse viin.”
“Kas sa kardad tõepoolest… et minuga võiks midagi juhtuda?”
“Tugev tuul võib lilleõielt kroonlehed viia,” vastas Sir Roderick, “ning ühtlasi tunnen ma tugevat vastumeelsust mõtte juures, et sinust kui “võrratust”, mida sa muidugi oled, võiks kõnelda St. Jamesi klubidesse kogunevad purjus keigarid.”
“Sa võid olla Londonist teisi asju kuulnud kui mina,” lausus Astara mõne hetke pärast, “kuid ma ei tahaks olla teadmatuses omaenda kodumaa pealinna osas, samal ajal kui sa oled mulle tutvustanud Roomat ja Pariisi.”
Ta plaksutas käsi, enne kui jätkas:
“Ma olen inglanna ning ka sina oled inglane, me ei pruugi kõike heaks kiita, mida kuuleme või näeme, kuid see on paratamatult osa meist endist.”
“Sul on õigus,” nõustus Sir Roderick. “Muidugi on sul õigus! Kuid ma palun sul siiski mu soov täita ning enne Londonisse sõitu mu vennapoegadega kohtuda.”
“Sa tead, et ma teen kõike, mida sa minult palud,” vastas Astara. “Kuidas võiksingi ma keelduda, kui sa oled mu vastu nii lahke olnud ja ma sind armastan?”
“Sel juhul oleme kokku leppinud,” lausus Sir Roderick, “ja homme, et mu vanu silmi säästa, lasen sul kirjutada kolm kirja, mis, ma luban sulle, toovad mu vennapojad siia nii kiiresti, kui hobused neid kanda jõuavad!”
“Sa rääkisid mulle kahest vennapojast,” lausus Astara, justkui oleks ta ootamatult sellele mõttele tulnud, “kolmandast ei maininud sa midagi. Paris pidi valima kolme jumalanna vahel.”
“Mul on kolm vennapoega, kuna mul oli kolm venda,” lausus Sir Roderick, “kuid kolmas ei puuduta meid eriti.”
“Miks mitte?”
“Kuna mu noorim vend Luke oli äbarik.”
“Ma sain aru, et te kõik olite edukad.”
“Kõik peale ühe,” sõnas Sir Roderick, “ning ta oli mu isale suureks pettumuseks.”
“Mida ta tegi?” küsis Astara uudishimulikult.
“Nagu suurtes perekondades ikka,” vastas Sir Roderick, “oli kombeks, et vanim poeg pühendas end riigile, teine asus tegevusse poliitika alal, kolmas sõjanduses ning neljas kiriku rüpes.”
“Ning kas su noorim vend keeldus?”
“Ei, Luke oli nõus,” vastas
