olid tähtsamad kui teised, kuid Luke valis ühe päris pisikese siinsamas lähedal ning abiellus juba enne, kui ta ametisse pühitseti.”
“Kas su isa pahandas?”
“Loomulikult,” vastas Sir Roderick. “Ta leidis, et Luke on liiga noor, et teada, mida ta tahab, ning peale selle osutus ta väljavalituks neiu, kellel peale äärmiselt kena välimuse midagi pakkuda ei olnud.”
Astara ootas.
“Isa otsustas siiski, et kui tahes sobimatu Luke’i käitumine ka ei olnud, ei tohi ta perekonnale pettumust valmistada. Kui temast saaks piiskop, võiks ta koos vendadega pea püsti hoida ning tema rutakas ja läbimõtlematu abielu vajuks unustusse.”
“Ma võin loo lõpu peaaegu ära arvata,” naeratas Astara.
Sir Roderick raputas pead.
“Luke valmistas tõelise pettumuse. Ta keeldus igast võimalusest karjääri teha, ehkki neid oli üksjagu palju. Ta keeldus lahkumast Little Mildenist ning jäi sinna oma elupäevade lõpuni.”
Sir Roderick hääl oli salvav, kui ta jätkas:
“Räägiti, et ta olevat ümbruskonnas jumaldatud olnud, kuid see ei vaigistanud sugugi mu isa, kes soovinuks näha poja tegevust tunduvalt suuremas ulatuses, kui Little Milden seda pakkuda suutis.”
“Ja mis tema pojast sai?” küsis Astara.
“Vulcan on, kurb on seda tõdeda, sama raske iseloomuga kui ta isa.”
“Vulcan? Kui kummaline nimi!”
“Eriti kummaline, nagu sa arvata võid, pastori poja jaoks,” vastas Sir Roderick. “Tegelikult ristiti poiss, mu isa esimene lapselaps, enne kui ta jõudis sekkuda. Ta muutus täiesti kaameks, kui kuulis, mis lapsele nimeks pandi.”
“Vulcanus oli piksejumal,” lausus Astara mõtisklevalt, “tule- ja perekonnajumalana hakati teda pidama eluandva soojuse toojaks.”
“Sul on kahtlemata hea mälu,” sõnas Sir Roderick kuivalt, “kuid ma ei ole sugugi kindel, et mu vennapoeg Vulcanil on ükski neist omadustest.”
“Millega ta tegeleb?” küsis Astara.
“Ta on praegu peaaegu kolmekümneaastane ning on enamiku neist aastatest veetnud mägedes ronides, mööda maailma ringi rännates, peamiselt, ma usun, jalgsi või muula seljas.”
“Isa oleks leidnud selle väga kiiduväärse ja põneva olevat!” hüüatas Astara.
“Sinu isa oli teistsugune!” vastas Sir Roderick kiiresti. “Kõigest, mida kuulnud olen, on Vulcan lihtsalt rändaja, kes naudib elu võõrastes paikades, kavatsemata oma teadmisi kuidagi kasulikult rakendada.”
“Vaatamata sellele on ta su trio kolmas liige, ehkki ma oletan, et temaga ei ole võimalik ühendust saada?”
“Põhimõtteliselt olen Barnesi kaudu kursis, et pärast minu venna surma kujundas ta mahajäetud veski Little Mildenis oma koduks. Kui ta on Inglismaal, peatub ta seal.”
“Ja sa arvad, et ta on praegu seal?”
“Barnes ütles mulle, et ta on kindlasti seal, nii et võime ta koos Williami ja Lioneliga siia kutsuda.”
“Mul on tunne, et sa eelistad Williamit.”
“Ma püüan olla erapooletu,” vastas Sir Roderick, “ja jätta autasu üleandmine täiesti sinu hooleks.”
“Kuid sa ei suuda jätta oma lemmikut esile tõstmata!” naeratas Astara.
“Ma usun, et olen tõesti üsna kade noorte meeste peale, kes on kuulutatud korintlasteks, kes suudavad juhtida kaarikut professionaalsusega, mida minul kunagi aega ei olnud omandada, ning kes on vilunud nii rusikavõitluses kui ka duelli pidamises.”
Astara naeris siiralt lõbustatuna.
“Onu Roderick, sa peaksid raamatu kirjutama! Sa kirjeldad asju palju elavamalt, kui seda on tehtud üheski neist igavatest väljaannetest, mida ma inglise keeles lugenud olen. Prantslased saavad sellega tunduvalt paremini hakkama.”
“Prantsuse kirjandus on muidugi asi, mida ma ei soovitaks nii noorele inimesele nagu sina,” lausus Sir Roderick kiiresti.
“Sa püüad mind liiga kiivalt kaitsta mitte teiste inimeste, vaid mu enda eest,” sõnas Astara. “Saa aru, mu armastatuim onu, et ma pean suureks saama. Ma pean õppima otsustama ning ka vigu tegema.”
Neiu nägi tõsiselt kõneldes nii armas välja, et Sir Roderick kummardus ettepoole ning pani käe ümber tema õlgade.
“Jumal teab, et ma tahan sind kaitsta,” lausus ta, “ning ma tean, vahest paremini kui enamik inimesi, et noorele üksikule naisele võib seesinane maailm olla keeruline ja vahel hirmutavgi.”
“Aga ma ei ole ju üksinda,” protesteeris Astara, “mul oled sina.”
“Sa tead, et ma olen üle seitsmekümne aasta vana,” vastas Sir Roderick, “ning pean mõtlema sinu tuleviku peale. Aita mul, mu kullake, teha seda mis õige, sest keegi ei tea, kauaks talle siin ilmas päevi on antud.”
Kõneldes teadis mees, et selline avaldus leiab Astara soojas südames otsekohe vastukaja.
Neiu võttis tema käe ning surus selle vastu oma põske.
“Sa ju tead, et teen kõik, mida sa minult palud,” lausus ta. “Me kirjutame su kolmele vennapojale ning ma loodan, et kui olen nendega kohtunud, saan täita su südamesoovi ning öelda, et üks neist, vahest on see William, on mees, kellega sooviksin abielluda.”
“Neil oleks võimatu sinusse mitte armuda,” lausus Sir Roderick, “ning Worfieldid, eriti mu vennad ja ma ise, on rahaga alati väga hoolikalt ja mõistlikult ümber käinud.”
Mees tegi pausi, enne kui jätkas:
“Meie isa oli rikas mees. Ta oli ka väga õiglane ning andis meile juba varajases nooruses nii palju raha, kui suutis. Ma mäletan, kuidas ta väga unelevalt lausus: “Te kõik teate seda piibli tähendamissõna annete kohta. Ma saan ainult soovitada teil kõigil seda lugeda ning meeles pidada, et teener, kes ühe oma ande maasse peitis, sai kavaluse ja laiskuse eest noomida!”
“Sina seda kindlasti ei teinud!”
“Ma olin arukas ning mõistsin, et mu anded tuhandekordistusid neid kasutades,” lausus Sir Roderick. “George, Yeldhami krahv, sai sellest tähendamissõnast kahtlemata palju kasu, samuti Mark, praegune Wordfieldi lord, ja selle tiitli pärib tema poeg Lionel.”
“Nad paistavad mõlemad väga võluvad,” märkis Astara. “Mul on kahju ainult Vulcanist. Mis tema päris?”
“Ainult rännukire ja vana veski!” lausus Sir Roderick dramaatiliselt ning mõlemad naersid.
Hiljem samal õhtul, kui Astara oli magamistoas, mille onu oli just tema jaoks välja valitud kui kõige viimistletuma ja kaunima kogu majas, seisis ta akna all ning vaatas kuupaistet.
Õhtupoolikul oli vihma sadanud ning kõik lõhnas värskuse järele, mille neiu kui osakese Inglismaast juba unustanud oli.
Kuuvalguses
