s kiirustades kostüümi seljast ja vahetas selle koduse kleidi vastu. Õnneks ei olnud Georgi veel kodus, aga ta võis iga hetk tulla ja oli parem, kui ta ei märkaks täna Meeri hilisemat kojutulekut.
Mõni aeg tagasi ei oleks Meeri seda mingil juhul oma mehe eest varjata püüdnud, aga nüüd… Pealegi oli Georg oma tobeda armukadetsemisega ise süüdi.
„Kus sa nii kaua olid?”
See oli ämm, kes talle teise toa uksel vastu tuli ja teda sõbralikult silmitses.
„Kas jäid päevaga rahule?”
Meeri põikas otsesest vastusest kõrvale:
„Läks jah natuke kaua… Ma vaatan, mis lapsed teevad.”
Lapsed magasid. Kaheksa-aastase Helve heledad lopsakad juuksed ulatusid parajasti tekini, mille äär oli lapse õlgadelt alla libisenud.
Meeri kohendas tekki ja silitas tüdruku pead. Siis kükitas ta magava poja kohale, naeratas ja puudutas põgusalt huultega poisi põske.
„Jumal tänatud, et sa mul poiss oled!” sosistas ta ja mõtted pöördusid tahtmatult päevale, mil ta oli poisiga haiglast koju tulnud.
Pataljoniülem oli isiklikult Georgile selleks puhuks oma autot pakkunud. Autos säras noor isa üle kogu näo. Ta ei läbenud kuidagi oodata koju jõudmist, silmitses vahetpidamata uudishimu ja isaliku uhkusega tekilina pitsivahust paistvat väikest punetavat nägu, püüdes sellest leida midagi ühist iseendaga. See siin oli ju tema poeg, tema ammu igatsetud ja oodatud poeg. Nüüd võis tema, kapten Georg Richt, teiste ohvitseride ees uhkust tunda: tal oli ohvitserkonna prouade seas kõige ilusam naine, tal oli tütar ja tal oli poeg! Lõpuks ometi! Mida muud võis üks kolmekümne nelja aastane mees elult veel tahta.
Meeri istus oma vormirõivastuses mehe kõrval. Ka tema oli õnnelik. Meeri austas ja armastas Georgi, teadis, et sõbrannad kadestavad teda ta ohvitseriseisuses mehe pärast, nii mõnigi neist heitis vahel Georgi poole koketeeriva pilgu. Georgile aga polnud peale Meeri teisi naisi olemas.
Kui auto valge kolmekorruselise kivimaja ees peatus, ootasid uksel uut ilmakodanikku mehe vanemad ja vend Paul.
„Soovin õnne!” Paul ulatas Meerile roosiõie ja suudles galantse kummarduse saatel noore ema kätt.
Meeri vaatas Georgi poole ja tabas tema pilgus hämmelduse.
Küllap märkas ka Georg alles nüüd, et äsja veel poisikeseohtu vennast oli saanud tähelepanu vääriv noor mees, kes oli oma välisest külgetõmbejõust ka ise vaieldamatult teadlik.
„Lähme tuppa!” sõnas Georg heatujuliselt ja astus, poeg süles, esimesena üle toaläve.
Jah, see kõik oli nagu alles eile. Ometigi oli poeg Hillar nüüd juba neljane…
Köögiuks kolksatas. Küllap oli Georg koju jõudnud ja otsis Meerit.
Meeri väristas õlgu. Mingi hinna eest ei tahtnud ta täna Georgile otsa vaadata. „Mind on võimatu petta,” oli mees sageli naljatamisi kinnitanud. „Sa arvesta seda, et ma näen sind läbi, ma näen kõiki läbi!”
Meeri ruttas peegli ette ja vaatas ennast. Tumedad juuksed, õhetavad põsed, kaks ärevat silma… Kas Georg võib tõesti teda läbi näha?
Naine lükkas juuksed tahapoole. Noh, kinnitas ta endale, milleks närveerida, midagi pole ju juhtunud!
Ometigi tundis ta mehe armukadeduse ees hirmu. Meeri armastas oma meest. Igal õhtul ootas ta tema kojutulekut otse plikaliku ärevusega ega läinud magama enne, kui Georg oli koju jõudnud. Sageli käis Georg aga ametisõitudel, riigi eri paikades sõjalist väljaõpet kontrollimas. Need päevad olid noorel naisel täis ootamist, igatsust ja igavust. Kas võis siis talle pahaks panna, kui ta lõpuks Pauli kutset kuulda võttis ja noore gümnasistiga koos mõnel korral kinos käis? Ta oli küll juba märganud Pauli vaimustust enda suhtes, ent vastas omalt poolt vaid siira sõprusega.
Algul ei teinud Georg neist käimistest mingit numbrit. Siis aga korraga ei meeldinud see talle enam.
„Su vend on ju päris kavaler,” oli Meeri tookord öelnud, „ta viis mind oma raha eest Dianasse. Luise Ullrich mängis.”
„Sa käisid jälle Pauliga kinos! Millal?.. Selge, selge, muidugi, täna,” oli Georg ärritunud. „Sa oleksid võinud mulle öelda, ma oleksin ise tulnud!”
„Aga sa olid ju tööl!” õigustas Meeri ennast, „Seda küll. Aga sa pead arvesse võtma, et võõrad ei tunne Pauli, ei tea, et ta on minu vend. Teid koos nähes võidakse mõelda teab mida. Et sa kurameerid poisikesega! Ei, see ei sobi. Ära unusta, et sa oled ohvitseri naine!”
Lõpuks muutus Georg päris resoluutseks ja nõudis:
„Sa pead mulle lubama, et seda enam ei juhtu!”
Ja Meeri lubas.
Lubas, kuid ei suutnud oma lubadust pidada. Tõsi, nüüd, kus Paul oli juba sõjakooli kadett, nägi Meeri teda harvem, kinoski polnud nad teab mis ajast käinud. Laupäevaõhtuti ja pühapäevadel, kui Paulile linnaluba anti ning ta koju tuli, viibis tavaliselt kodus ka Georg.
Sel talvisel päeval oli Meeri tõsiselt üllatunud, kui ta, koogikarp näpu vahel, Kultasest välja astudes märkas Pauli kohviku ees närviliselt edasi-tagasi kõndimas. Kuigi mehevend oli parajasti tema poole seljaga, tundis Meeri ta kohe ära.
Samas pööras Paul ümber, nägi Meerit ja oli kahe sammuga tema juures. Ta tervitas sõjaväelaslikult, võib-olla liigagi demonstratiivselt, nii et kannused kõlisesid.
„Palun ära mine ära!” ütles ta erutatult.
„Paul! Kust sina siia said?”
„Palun ära mine ära!” kordas noormees ning haaras Meeril käest.
Läbi kinnaste tundis Meeri Pauli sõrmede tukslemist.
„Ma ei lähe ju,” vastas ta eneselegi ootamatu leebusega nagu lapsele ja tõmbas oma käe ära. „Kas midagi on juhtunud?”
„Tähendab, me riskime?” Pauli silmad lõid lõõmama.
Meeril tekkis hetkeks tunne, nagu hauks Paul mingit riskantset plaani, mida tuleks takistada.
„Riskime? Millega?”
„Noh… Georg ju… sa tead küll! Aga mina… ma kutsuksin sind meelsasti praegu tassile kohvile!.. Viimasel ajal ei saa sinuga kodus enam sõnagi rääkida…”
Paul tundus täna kuidagi kohmetu ja armsana ning Meeri pistis heledalt naerma. Ehmus samas ise oma naeru üle ja vakatas; aga lõi siis pea edevalt kuklasse, ja tahtes näidata, et ta on iseseisev naine, kes ei sõltu mingil määral oma mehest, ütles:
„Milles küsimus!” Ning kuigi ta teadis, et see Georgile kindlasti ei meeldiks, lisas otsustavalt: „Lähme!”
„Tore!” rõõmustas Paul ja haaras Meeril küünarnukist.
Nad sisenesid kohvikusse ja võtsid ühe kõrvalise laua ääres istet.
„Ma olen tüdinenud sõjakoolist,” tunnistas Paul, vaadates naise kohvitassi hoidvaid sõrmi. Meeri väike nägu, mille otsaesist varjasid kooliplikalikult lõigatud tukad, ei sarnanenud sugugi tüüpilise eestlase näoga. Tema tumedad hirvesilmad piidlesid meest ebalevalt ja valgete hammaste rida välkus, kui ta naeratades vastas:
„Tule siis ära! Hakka pangaametnikuks nagu isagi.”
„Mina?
