noogutas.
„Laps saab vähemalt keeled suhu, ütles Georg.”
„Eks ta räägib ju ise ka mitut keelt.”
„Nojah. Ja ta arvas, et lapsed peaksid samuti oskama. Ma mõtlesin korra, et paneks õige Helve Prantsuse Lütseumi, kus sinu lapsedki käivad, aga see jääb liiga kaugele. Inglise Kolledž on ikka lähemal.”
„Seda küll.”
„Pealegi – ma olen sulle vist rääkinud, et kui Hillar sündis, oli kindral Tõrvand Georgile öelnud, et pangu poiss tulevikus tingimata tema naise kooli, et see olevat maailma parim erakool.
Nüüd siis otsustas Georg, et paneb Helve ka sinna.”
„Ta tunneb siis kindral Tõrvandit?”
Meeri noogutas.
„Neid on isegi koos üles võetud!” kiitles ta.
„Ega sellega eriti uhkustada maksaks, Tõrvand oli ju vaps ja istub kinni.”
„Ei istu enam, see afäär on juba möödas. Ta sai eelmisel aastal vabaks,” teadis Meeri. „Aga Hillari sündimise ajal polnud neid asju veel, ja ega teise inimese sisse ju ei näe.”
„Palju ta saigi?”
„Ma ei mäleta täpselt… Vist viisteist aastat.”
„Õudne,” ohkas Greta. „Ise kindral, aga pidas päevikut nagu kooliplika! Mul on see lugu veel hästi meeles, päevik oli ju peamine süütõend tema vastu.”
„Mis sest enam rääkida!” oli Meeri millegipärast pisut häiritud. „Ma ütlesin ju, et ta sai vabaks.”
Greta vaikis hetke ja sõnas siis:
„Igatahes seda ta liialdab, et see on maailma parim kool.”
Meeri ei vaielnud vastu.
Ta lõunatas õe peres ega oleks hilise kojumineku pärast südant valutanud, kui mitte… Jah, tõepoolest, kõik oleks korras olnud, kui ta poleks Greta juurest lahkudes otsa tormanud Paulile, kes teda külmast lõdisedes tänaval ootas.
Poiss on aru kaotanud, mõtles Meeri pahaselt ja hakkas sõnagi lausumata kiiresti kodu poole astuma. Nagu truu koer püsis Paul ta kannul. Nii nad kõndisid, kuni jõudsid Bi-Ba-Bo-ni. Seal jäid nad nagu kokku räägitult afiššide ette seisma ja lugesid reklaami, millel seisis rasvaste tähtedega: Nelson Eddy ja Jeanette MacDonald filmis Maipäevad. Nad vaatasid teineteisele otsa ja pahvatasid äkki naerma.
„Lähme!”
Meeri armastas pööraselt kinos käia ega mõelnud praegu üldse sellele, et oli Georgile lubanud Pauliga mitte enam kinno minna. See meenus talle alles siis, kui Paul filmi ajal vargsi ta kätt otsis…
Pärast seanssi ruttasid nad vaikides kodu poole. Kumbki mõtles omi mõtteid, ent mõlemad tundsid üht: neil oli hea koos olla.
Enne kojujõudmist Paul otsekui ärkas.
„Ma lähen Tondile,” vabandas ta kohmakalt ja jättis Meeri kodulähedasele tänavanurgale üksi. Segaste tunnetega astus naine edasi.
Ja oligi kõik.
Kas oli? mõtles Meeri nüüd. Kuid kinnitas endale kohe: oli, oli, oli!.. Aga siiski, kui Georg küsib, kus ma käisin, siis vastan, et Greta juures. Ja seal ma ju olingi. Jah, täpselt nii… Misasja ma ometi närveerin, mõtles ta edasi, Georg ei saa nagunii teada, ta oli ju tööl.
Proua Richt, Georgi ema, nägi küll Meeri hilist tulekut, aga ta ise oligi pojanaisele nõu andnud, et too ennast rohkem tuulutaks. Tema vaatavat meelsasti laste järele, nii et Meeri võivat vabalt veidi kauem kodunt ära olla…
Meeri seadis sammud köögi poole.
Georg istus taburetil, vormimüts põlvedel, ja vaatas sisenevat naist heatujuliselt. Mehe kõrge laup ja õige pisut ettepoole ulatuv lõug kõnelesid eneseväärikusest. Georgi muidu nii tõsistes sinistes silmades oli täna erilise rahulolu helk. Proua Richt seisis pliidi ääres ja naeratas.
„Su mees sai ülendust,” ütles ta emauhkusega ja Meerile tundus, nagu tahtnuks ämm lisada: „Vaat millise mehe sa endale said!”
„See tähendab iga kuu oma kuus-seitsekümmend krooni majapidamisele lisa,” noogutas Georg ja jätkas rõõmsalt: „Major Õigus tahab nüüd teada, kuidas elavad tema lapsed!”
„Taevake!” tundis Meeri head meelt. „Siis ikkagi!” Ta langes mehele kaela ja soovis talle õnne.
Koos sisenesid nad lastetuppa.
Karikas oli seekord mööda läinud. Ei maksa, ei maksa endale niisugust murekoormat südamele võtta, vasardas naisel peas. Jäägu see kinoskäik viimaseks ja olgu see varjamine viimane!
Kumbki ei teadnud, et see oli alles algus, ühe suure tragöödia väike algus…
II
Greta Jaari armastas argipäeva hommikupoolikuid. Siis sai ta täiesti üksinda oma korteris olla. Mees oli tööl, lapsed koolis. Ja naine tundis, et need hommikused tunnid kuuluvad ainult talle endale. Greta armastas oma peret, isegi väga, kuid sellegipoolest vajas ta mõnikord üksindust. Iga inimene vajab, armastagu või vihaku ta nii palju kui kulub.
Greta rebis kalendrilt lehe. Jah, juba oli kahekümnes jaanuar, kuid ta polnud veel harjunud aastanumbriga tuhat üheksasada kolmkümmend kaheksa.
Ta oli üksinda omas kodus. Jah, see oli nüüd küll õige sõna. Ometi kord oli neil oma korter, mis kuulus täiesti nendele endile. Muidugi oli korter ostetud järelmaksuga ja tasuda tuli veel mitu head aastat, kuid see ei muutnud sisuliselt midagi. Kodu oli nende oma. Ja tänava nimigi oli hästi sobiv – Oma Kolde tänav.
Sellisest korterist unistasid nad kümme aastat, ei, rohkemgi, nad olid juba seitseteist aastat abielus. Peaaegu viisteist aastat elasid nad viiekesi kahetoalises korteris. Ei, algul elasid nad ju kahekesi, siis kolmekesi, siis neljakesi ja lõpuks alles viiekesi. Ja igal aastal lubas Anton oma naisele: „Järgmisel aastal saame endale uue ja avarama korteri! Saame kodu, mis on päris meie oma!” Kuid aastad läksid ja suur korter jäi ikka ainult unistuseks. Mitte et kortereid poleks saada olnud. Oh ei, vabu kortereid oli Eesti Wabariigis üleliiagi. Linnas ning linna ääres jalutades tabas pilk üsnagi tihti mõne maja aknaruudule kleebitud valge paberi, mis andis teada, et selles majas ja selle akna taga ootab tühi korter elanikku.
„Mulle paistab, et te jääte elu lõpuni siia väiksesse pugerikku,” ütles vanem õde Olli. „Minu arvates ei ole see teie vääriline. Anton on siiski ametnik, kuid elate nagu töölised.”
„Juba järgmisel aastal ostame endale suurema korteri,” vastas Greta. „Anton lubas seda mulle.”
„Minu arvates on sinu Anton lihtsalt üks suur lubaja. Sa peaksid talle rohkem peale käima, Greta!”
„Minu Anton täidab oma lubadused!” kaitses Greta alati oma meest „Aga meil ei ole ikka veel nii palju raha kokku korjatud.”
„Imelik, kuhu teie raha küll kaob,” imestas Olli. „Minu teada teenib Anton ju üle kolmesaja krooni kuus, niisuguse palgaga meest annab
