olnud väga töökas ja kokkuhoidlik inimene. Oma lastele, tütrele ja kahele pojale, oli ta võimaldanud gümnaasiumihariduse ning oli väga rõõmus, kui noorem poeg Paul oma venna eeskujul sõjaväelaseks pürgis.
Ja siis see nimemuutmine, õigupoolest eestistamine. Georg muigas, mõeldes sellele, kuidas nad olid hädas eestipärase nime leidmisega.
See oli Meeri, kes ütles, et Richt on ju tõlkes peaaegu „õigus”, et miks siis mitte võttagi see uueks perekonnanimeks. Nii otsustatigi Õiguse kasuks. Ent vormistamisel tekkis äkki mingi segadus ja Õiguse asemel sai paberile Õikus. Kaks nädalat kulutas Georg asutuste uksi, kuni ta lõpuks ühel päeval koju tulles näpu vahel suurt tunnistust viibutas.
„Palun, siin see on!” hüüdis ta juba ukselt ja ulatas tunnistuse isale.
Isa sättis näpitsprille ninal.
„Mis see siis on? Aa…” Ta hakkas valjusti lugema: „Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium… köide üheksakümmend kaheksa, lehekülg üheksakümmend neli…” Isa tõstis silmad. „Tähendab, korras?”
„Korras!” muigas Georg. „Enam pole perekond Richti, pole Õikust. On perekond Õigus!”
„Kuidas?” vaidles vanahärra Richt vastu. „Ära unusta, et Richt oli, on ja jääb, kuni meie emaga elame.”
Tõsi küll, isa ei nõustunud vanas eas enam muutma nime, mida ta oli kaua ja ausalt kandnud, ega tahtnud uue nimega hauda minna. Et aga mõlemad pojad ühesuguse uue perekonnanime said, selle vastu polnud tal midagi.
Georg kohanes uue nimega ruttu. Algul oli küll väeosas väike segadus, sest tema ei olnud ainus nimemuutja. See aktsioon kutsus esile palju elevust ja nalja, ent peagi harjuti uute perekonnanimedega üksteise poole pöörduma.
Ainult Georgi ema, Nelli Richt, sattus vahel segadusse, kui telefoni teel kapten Õigust küsiti. Ent ka tema harjus sellega lõpuks.
Nelli Richt oli kogu pere hing. Ta nägi oma ea kohta küllaltki noor välja ja võõrastele tundus lausa uskumatuna, et nii väike naine on ilmale toonud kaks nii pikakasvulist poega. Küllap olid pojad kasvult oma samuti sihvakasse isasse. Tütar Silvia, lastest keskmine, oli seevastu väike ja habras nagu emagi. Ent näo poolest sarnanesid kõik kolm last isaga.
Georgi lapsepõlvekodu, väike madal puumaja Kadriorus, asus nende praeguse kodu läheduses.
Juba siis, kui Georg ja Meeri alles abieluplaane pidasid, viisid jalutuskäigud neid mitmel korral Wiedemanni tänavale, kus nende tähelepanu köitis aia sees olev ilus valge maja. Georg sai teada, et selle maja olid ehitanud pärast mõisate kaotamist sakslased. Korterid olid seal väga esinduslikud, neis oli palju valgust ja palju panipaiku. Ainsaks puuduseks pidas Georg seda, et peremehed ei olnud miskipärast tahtnud majja keskkütet. See-eest olid nad ehitanud tubadesse kõrged kunstipärased kahhelkividest ahjud.
Selle kõik välja uurinud, võeti nõuks sinna majja korter hankida. Esialgu tundus see küll ainult unistusena, sest üürid olid seal kallimad kui tavalistes elamutes ja üleliigsed kulutused oleksid jätnud augu pere majapidamisrahadesse. Ent kui tolles majas üks korter ootamatult vabanes, pandi mängu kõik, et seda endale saada.
Saatuse tahtel suri samal ajal Georgi isa vend, põline poissmees, jättes oma pärandiosa majast vennale. Peale selle oli kadunul mitme tuhande krooni eest Tallinna Ühispanga osatähti, mis samuti vennale jäid.
See oli suur varandus. Nii otsustaski isa teha rõõmu oma lastele, kes ammugi paremaid elamistingimusi igatsesid. Ning kui saadaoleva korteri omanikega oli kokkuleppele jõutud, müüdi oma lagunemisohus olev maja maha, misjärel kogu pere uude korterisse kolis.
Korteri sisustamisel oli isa andnud Georgile vabad käed. Vana mööbel müüdi enamalt jaolt maha, uus kodu muudeti hubaseks ja kauniks. Sealjuures oskas Georg hästi kasutada selleks puhuks mõeldud raha. Elutuppa muretses ta tumepunasest sametist kattega stiilse rokokoomööbli. Seinal rippus massiivses kullatud raamis endisest kodust kaasatoooud Karl Jürgensi maateemaline maal 1913. aastast. See teos otse kutsus esile igatsuse vanavanemate maakodu järele. Oma vabadel hetkedel istuski proua Richt sageli elutoas tugitoolis ja meenutas pilti silmitsedes oma lapsepõlve.
Selle toa peamiseks uhkuseks olid aga ehtsast hõbedast küünlajalad pildi kõrval seinal.
Ka söögituppa muretseti uus tammepuust söögilaud ja toolid. „Vana puhvet käib veel küll,” arvas isa ja sellega oli Georg nõus.
Noorpaari magamistoa sisustas Georg täielikult oma maitse järgi. Ja kuigi nad ei olnud sel ajal veel abielus, oli Meeri valikutegemise juures. Ent tarvitses vaid Georgil öelda: „Võtame selle, mis sa arvad?”, kui Meeri jalamaid nõustus.
Uues kodus oli ruumi külluses, keegi ei pidanud muret tundma, et tal pole omaette olemist. Korteris oli viis tuba, peale selle väike teenijatuba, mis jäi esialgu Paulile. Ehk küll tilluke, oli see ikkagi ainult tema päralt ja tal ei tulnud enam magada elutoas nagu vanas majas.
Samal ajal toimusid kahed pulmad. Georgi õde Silvia abiellus noore insenerist diplomaadiga ning sõitis kohe pärast pulmi mehega Austraaliasse.
Georg aga tõi majja nooriku.
Vanematele meeldis Meeri. Eriti hästi suhtus temasse Georgi isa, kes tütre lahkumist raskelt üle elades lootis Meeris leida uut tütart. Sageli tegi ta oma naisele etteheiteid, et see veeretab liiga palju toimetusi Meeri kaela. Isale näis nii, sest ta nägi Meerit alatasa tegevuses.
Georgi ema ei pannud neid etteheiteid pahaks, otse vastupidi, ta võttis meelsasti üha rohkem koduseid töid enda peale, püüdes igati Meerile hea ämm olla.
Nii juhtuski, et Meeri tõmbus nagu iseenesest kõigist kodustest askeldustest tagasi ning kulutas oma aega vaid lastega jalutades ja õdede pool käies. Laste eest hoolitsemise oli ämm samuti rõõmuga enda mureks võtnud.
Georg aga kuulas koju tulles meeleldi kõike, mida Meeri talle oma päevasest tegevusest jutustas. Meeri hääl oli talle nagu muusika, sealt helises talle iga päev uus kiitus nende armastusele, sest Meeri lõpetas oma jutustused alati pihtimusega sellest, kuidas ta oli Georgi järele igatsenud ja kuidas teda koju oodanud.
Georgi ei häirinud Meeris miski. Isegi seda, et Meeri palju raha kulutas, ei pannud ta pahaks. Tema noor naine pidi kõike saama ja kõigiti rahul olema. Pikkamööda aga sulas onult saadud päranduseosa kokku ja neil tuli hakata elama ainult palgast. Õnneks oli Georgil küllaltki korralik palk, peale selle sai ta kummagi lapse pealt viisteist krooni lisa.
Sageli saatis ämm Meeri poodi toidu järele. Nad ostsid nüüd raamatu peale ja see ei meeldinud hästi Meerile. Jäi sel moel ju lahtist raha vähem kätte, see aga tähendas seda, et ka isiklikke väljaminekuid tuli piirata. Ta armastas väga maiustusi süüa ja poetas neid ka lastele pihku, salaja, sest Georg oli lastel liigse magusasöömise ära keelanud. Isiklik taskuraha aga otse sulas näppude vahelt ja Georgi käest nii sageli ta seda küsida ei tihanud. Kord kuus maksid nad vürtspoodnikule ostude eest ning kokkuvõtete tegemisel ahhetas ämm alati. Ja kuigi ta sealjuures midagi halba ei mõelnud, tundis Meeri ennast süüdlasena.
Isikliku taskuraha kulutas Meeri peamiselt oma garderoobi täiendamiseks, sageli aga laenas õde Allale, kes oli üpris kehv laenu tagasimaksja.
Kui Georg sellest esimest korda kuulis, andis ta mõista, et talle laenamised ei meeldi.
Paar päeva tagasi aga juhtus see jälle. Kohanud tänaval Allat, läks Meeri õe kutse peale tema poole koju. Ta läks meeleldi, lootes kuulda midagi huvitavat õe näitlejaelust.
