lahti!”
Alla sattus hoogu. Ta seletas, et eesriide langedes rebitakse nagu kogu ta sisemus puruks ning et ta vihkab siis tulesära saalis, mis ei lase tal mängu jätkata.
Kogu see südamepuistamine lõppes aga Allal jällegi vana murega:
„Ega sul raha ei ole? Õige vähe, mul polegi palju vaja!”
Meeri ei tihanud kunagi küsida, milleks Alla raha vajab. Ta andis oma viimase krooni ja sendid õele, ise veel süüdlaslikult naeratades, et tal rohkem anda pole.
Alla võttis raha tänuga vastu, kinnitas, et saab õige varsti ka ise raha, ja muutus kuidagi elavaks.
„Sa pole veel midagi öelnud meie uue raadio kohta!”
„Ostsite uue raadio?”
„Jah. Rondo 38,” ütles Alla uhkelt.
Meeri laskis pilgul ringi käia, kuni see peatus kummutil, mille nurgal asetses keskmise suurusega tumepruun moodsajooneline raadiokast.
„Ilus.”
„Eks ole! Automaatse helitasakaalustuse ja punaste Miniwatt-lampidega, kulutab vähe elektrit! Kõige moodsam, Eugen ütles!”
Alla eputamine häiris veidi Meerit.
„Philipsi oma pidi parem olema,” kordas ta kusagilt kuuldut.
„See ongi Philips!”
„Aa… ma ei tunne ju seda tehnikavärki. Mis te ta eest maksite?”
„Kakssada üheksakümmend viis krooni.”
„Kakssada üheksakümmend viis krooni!” hüüatas Meeri kohkunult. „Nii palju! Oleks võinud mõne odavama osta!”
„Ei, Eugen tahab ainult kõige paremat!” Alla jäi hetkeks vait. Siis vaatas ta kõhklevalt Meeri poole.
„Tahad, ma ütlen sulle midagi?”
„Noh?”
„Anna ausõna, et sa seda kellelegi ei räägi!”
„Ole rahulik, olen ma enne midagi rääkinud?”
„Ega ei ole jah,” sõnas Alla tõtakalt ja tasandas häält: „Ma ütlen siis… Tead, Eugen tegi võlgu. Sellepärast meil polegi raha. Muudkui maksame iga kuu.”
„Ostsite siis järelmaksuga?”
„Ei!” See kõlas nagu süüdistus mittemõistmise pärast. „Eugen ei taha järelmaksust kuuldagi. Ta ütles, et sõpradele on kergem maksta. Õnneks on tema sugulasel, tead küll, sellel vanapoisil, kolonel Siineril, raha küll, tema laenas.” Siis muutus Alla hääl muretsevaks: „Ma ei tea kohe, kuhu see Eugen oma raha kõik paneb!
Vahel ma lausa kardan, et…” Alla jäi vait ja ohkas.
„Kas sa kahtlustad, et tal on keegi?”
„Ma ei tea kohe…” tunnistas Alla nõutult, „aga vahel olen ma seda tõepoolest mõelnud…”
„Sa küsi talt otse, vaata mis ta vastab!”
„Hull oled! Ja või ta mulle vastakski, kinnitab aina, et ma olevat parim naine maailmas!”
„No mis sa siis muretsed,” arvas Meeri.
„Ma mõtlesin korra, et kui Georg õige uuriks seda asja, et ehk keegi käib Eugeni juures kantseleis või küsib telefoniga. Ta näeb ju Eugenit iga päev.”
„Georg pole mulle küll midagi rääkinud. Ja temast poleks nuhkijat ka.”
„Ah, ma niisama…” muutis Alla meelt. „Ära siis parem räägigi talle midagi! Teen ehk Eugenile viimati karuteene, mõni ohvitser hakkab veel talle viltu vaatama, kui kuuleb, et naine kahtlustab.”
„Eks sa ise tea.”
„Muidugi.” Alla hakkas korraga kiirustama: „Kuule, mul tuli meelde… oleksingi peaaegu unustanud… ma lubasin korra haiglast läbi minna.”
„Keegi on haige või?”
„Ei, aga see Diakonissi haigla õde, tead küll, see, kellega ma koos palvemajas käisin, ma rääkisin sulle…”
Meeri raputas pead.
„Ei, temast ei rääkinud sa mulle midagi.”
„Eks ma teine kord siis räägi… Ta ütles, et tal on üks hea ja odav korter Kalamaja kandis… tema vanemate oma, seisab juba mitu kuud tühjalt… Siin ongi juba ära tüüdanud.”
„Alles te ju kolisite!” imestas Meeri.
„Ei ole see nii alles ühtigi! Siin saab juba varsti kaks aastat täis, pealegi on siin kallis üür!” Alla muutus närviliseks. „Sa anna andeks, aga ma pean nüüd minema!”
Meeri noogutas mõistvalt.
Nad väljusid koos.
Kodus aga pahandati Meeriga. Mitte rahalaenamise pärast, sellest ei rääkinud Meeri Georgile esialgu sõnakestki. Ta oli juba pikkamööda harjunud üht-teist Georgi eest varjama. Georgile lihtsalt ei meeldinud, et Meeri viibis sageli liiga kaua Alla juures.
„Aga ta rääkis mulle teatrist ja usust ja… igatahes igav meil polnud!”
„Usust?! Mis ajast sa oled religiooni vastu huvi tundma hakanud? Ja Alla on narr!”
Ilmselt oleks Georg rahulikum olnud, kui Meeri oleks tema väitega nõustunud. Meeri aga raputas energiliselt pead.
„Igaühel on õigus teha oma eluga, mis tahab! Miks ta ei võiks uskuda, kui see talle meeldib? Ise sa ütlesid kord, et usk tasakaalustab inimest. Allal on seda vaja.”
„Alla ei tea isegi, mis tal vaja on.”
„Hakkan ka usklikuks, vaatame, mis sa siis ütled!”
Georg silmitses oma naist imestunult.
„Miks sa teda nii ägedalt kaitsed? Kuule… kas sa ikka olid Alla juures?”
„Sa ei usu või?” hakkas Meeri naerma ja lisas kogemata: „Eks küsi järele, ma laenasin talle isegi raha!”
Georg tõmbus tõsiseks.
„Sa laenasid talle jälle raha?”
„Nojah. Tal oli väga vaja. Tegelikult – ega ma talle rohkem ei andnudki kui veidi üle krooni, see pole nimetamisväärtki.”
„Arvad? Aga vana võlg?”
„Kuule, sa oleksid nagu pahane? Kui see sulle ei meeldi, siis ma ütlen talle, et sa ei luba laenata ja kõik!” nähvas Meeri.
Georg haaras naise embusesse.
„Mis sa nüüd… Ma ei ole ju väiklane, aga kui sa laenamise süsteemiks võtad, siis vaata, et ma saan tõesti pahaseks! Ei, ei, ära seda sõna-sõnalt võta,
