ootamatuid väljaminekuid nõuab… Eriti veel, kui kolm tütart kasvamas on.
Greta läks tüdrukute magamistuppa. Voodid olid üles tehtud, kattetekid kõigil peal. Lehti oma ehk veidi hooletult visatud. Oli see kõige noorem veel tuulepea! Greta kohendas päevateki paremaks. Siis võttis ta põranda märja lapiga üle. Seda tegi ta iga päev. Ja ka aknad särasid fileekardinate taga. Kardinad olid tema oma näputöö.
„Kuidas sa küll jõuad seda kõike ja veel laste kõrvalt?” imestas õde Alla. Alla oli – neljast õest ainsana – sündinud kinniste kätega. Tema ei jõudnud kunagi kraamida, ehkki nad mehega elasid vaid kahetoalises korteris. Kuid nad olid ju ainult kahekesi. Kahjuks.
„Heegeldamine on mulle nagu puhkus,” ütles Greta õele, „samal ajal saan ju mõelda. Ma armastan kangesti mõtelda.”
„Mul ei ole kunagi puhkust ja mõtlemiseks pole mul ka aega. Päris hea, muidu tulevad kurvad mõtted,” ütles Alla. „Kui ma teatris ei ole, siis õpin kodus osa ja päev ongi kadunud. Olen ju hirmus aeglane ja saamatu, eks sa ise näed! Võib-olla sellepärast pole mulle lapsigi antud,” ohkas ta.
„Küll sa jõuad veel saada,” lohutas Greta nagu alati. „Meie mammal sündis ju Olli kah alles neljandal abieluaastal.”
„Aga meie oleme juba kaheksa aastat abielus. Teeme aga tühja tööd, ütleb Eugen.”
„Inetult ütleb,” arvas Greta.
„Oh, Gretake, kui sa teaksid, ma annaksin kõik ära, kui ainult käima peale saaksin!” ohkas õde teatraalselt. See teatraalsus oli tal veres. Alla oligi näitleja.
Alla õige nimi oli Alma, kuid kuna see ei sobinud näitlejannale, võttis ta endale lavanimeks Alla. Alla Avik – nii seisis kavalehtedel, kui ta operettides subretiosa täitis. Laval oli Alla hoopis teine inimene, temas oli kergust ja liikuvust – ta lausa sädeles.
Teda vaadeldes imestas Greta alati: nagu polekski laval tema õde, vaid hoopis keegi võõras. Tähendab – Alla suudab end täiesti ümber kehastada. Jah, Alla on andekas! Niimoodi mõtles Greta.
Greta lõpetas ülemise korruse kraamimise. Ka vannituba lausa kiiskas vastu suurt peeglit. Greta naeratas oma peegelpildile. Siis seisatas ta korraks veel trepimademel. Ta oli oma kodusse lausa armunud. Korraga tundis ta kerget pööritust ja pidi koguni uksest kinni võtma, et mitte tasakaalu kaotada.
Mis see küll on? mõtles ta. Ega ometi mitte…? Jah, see võis siiski niiviisi olla. Pööritus tundus liigagi tuttav. Ja Anton oli ju viimasel ajal uuesti tormiks muutunud. Greta muigas sellele mõeldes. Oh, kuidas ta oma meest armastas! Ja kui hästi nad sobisid!
Pööritus oligi juba möödas ja Greta sammus kergelt trepist alla. All esikus riidenagi kõrval oli samuti hästi suur peegel ja iga trepist allatulija nägi end sealt pealaest kuni jalatallani. „See on meil selleks, et Greta saaks oma figuuri kontrollida,” ütles Anton naljatamisi, kui peegli suurust imetleti. Anton armastas oma kodus peegleid. Ka magamistoa tualettpeegel oli neil suurem kui tavaliselt, Anton oli selle ekstra sinna laua juurde tellinud. „Milleks teil nii suur peegel on?” küsis Olli, kui esimest korda nende tualettlauda nägi. „Muidugi sellepärast, et saaksime end terve perega koos vaadata,” vastas Anton. „Veidrus,” arvas seepeale Olli ning kehitas õlgu. Mõne aja pärast aga vahetas ta omagi tualettpeegli suurema vastu.
Järsku olen siiski rase, mõtles Greta. Ehk tuleb nüüd poeg? See oleks ju tore! Aga emal oli samuti neli tütart ja iga kord lootis ta sünnitada poega. Ei tea, ehk siiski aitab kolmest lapsest? Olli ütles nüüdki: üksnes töölistel on palju lapsi. Kultuursetel inimestel on ainult üks, kõige rohkem kaks järeltulijat, kuid üle selle pole enam sünnis. Kultuursel inimesel on muidki meelelahutusi. Tööline aga lõbutseb voodis. Niimoodi rääkis Olli. Greta arvas teisiti. Tema tahtis lapsi. Talle meeldis isegi rase olla. Nii äraseletatud olukord. Ja pärast see õnn ja kergus, nagu oleks ise ka koos lapsega uuesti sündinud. Lapsed noorendavad naist, selles oli Greta kindel, ta oli seda iseenda kehaga tundnud.
Greta pööritus kordus. Vist on küll asjad niiviisi. Mida teha? Uus beebi tooks ju jälle kulutusi juurde. Algul küll mitte palju, kuid kulutused kasvavad koos lapsega. Siis tuleb küll välismaasõit mägede taha jätta! Anton lubas ju talle eeloleval sügisel ühe välismaareisi. Muidugi mitte Nizzasse, kus Olli nii tihti endale sügisekuud päikseliseks tegi. Aga Riiga või vähemalt Helsingissegi, need ei maksnud ju väga palju. Bernhard sõitis mõnikord oma nädalalõppugi Helsingisse veetma. Mine tea, mis või kes teda sinna tõmbas. See mees risti ette ei löönud. Oli juba loodud üks Pummel-Frits. Ja naisi armastas ta ka. „Mina võin seda endale lubada!” hooples ta, kui Ollit kuuldekaugusel polnud. „Naised ise kleebivad mulle külge nagu mesilased magusale!” – „Rohkem küll tema raha peale,” täiendas Anton, kui Bernhard oli eemaldunud.
Pööritus kordus ja Greta istus trepile. Kohe läheb üle, ta teadis seda. Kõigepealt tuleb Antoniga nõu pidada. See oli nende kahe asi, mitte kellegi teise. Ollile see korda ei läinud, ehkki ta võis vanema õe õigusega hulk aega tänitada. Greta ohkas. Küll ta ikka rasestus kergesti. Nagu Anton naljatades ütles: „Sinu lähedale ei või oma püksegi riputada.” Kaks korda, ei, kolm korda isegi pidi ta operatsioonile minema. Iga kord lubas ta, et seda ta enam ei tee ega suuda. Aga olukord oli jälle niisugune, et raske aeg, ja sünnitamine jäi ära. Jah, temale hakkas laps nii ruttu külge, aga Allale mitte. Ometi olid nad ühest ja samast perest. Vaene Alla! Ta muudkui lootis ja ootas seda ainust lapsukest. Kui tühi on lasteta elu!
Uksekell helises. Greta tõusis ning ruttas avama. Ukse taga seisis valge kitliga noor mees.
„Tere.”
„Tere.”
Kuna mees rohkem midagi ei öelnud, siis arvas Greta, et tema ees seisab kas arst või sanitar. Aga kes teda siia kutsus?
„Keda te soovite?” küsis Greta viimaks, kui nad olid tükk aega teineteist sõnatult vaadanud.
„Teid!”
Greta punastas. Ja kuna ta seda tundis, siis oli ta enese peale pahane. See nüüd veel puudus. Taevas hoia, mida võõras mees temast mõelda võis! Et tal see paha viga plikapõlvest saadik ikka veel küljes oli, ise juba ammu abielunaine!
„Mida te minust soovite?” küsis Greta nüüd veidi teistmoodi.
„Tõin teie piima ära.”
„Ah!” Alles nüüd märkas Greta, et mehe kõrval trepimademel seisab ka piimanõu. „Ah et piima tõite? Kus siis vana piimamees on?”
„Isa jäi haigeks.”
„Ah nii, teie olete siis meie piimamehe poeg?” Greta tundis kergendust. Talle tundus mõnusam suhelda lihtsamate inimestega. Olgu nad siis kas või noored ja kenad mehed. Oleks tema ees tõepoolest arst seisnud, siis oleks ta endaga hoopis kimpu jäänud. „Mis isal viga?”
„Tõmbas end ristluudest ära. Kuhu ma siis valan?” küsis noormees ning vaatas Gretat päris häbematult.
Greta punastas jälle.
„Ma toon kohe kannu,” ütles ta ning taganes esikusse. Seal vaatas ta end peeglist. Häbi kohe selle punastamise pärast, nagu kooliplika! Aga peegel näitas, et puna muutis teda kaunimaks. Greta läks kööki. Häbi, häbi! See mees vaatas teda ju lausa läbi, nagu poleks kleiti seljas olnudki. Greta kohendas oma kitlit. Nööbid olid kõik suletud. Kuid häbi oli ikkagi. Ta katsus oma palgeid, need lausa kuumasid. Oleks Anton teda nüüd näinud! Anton ütles ju alati, et Gretast ei saa mehed mööda vaadata, ja kui nad
