oli endal kah silma naiste ilule. Gretat see aga kiivaks ei teinud, sest ta teadis, et mees pidas teda siiski kõikidest kaunimaks. Oli see ikka nii? Küllap oli, päris kindlasti kohe! Kui Greta ja Anton alles kurameerisid, siis ütles Anton: „Olete kõik neli õde paganama ilusad tüdrukud. Kõik olete ahvatlevad, ja kui ma juba sind ei armastaks, siis oleksin dilemma ees, keda võtta või keda jätta! Olli on ainult liiga külm.” Seda märkas Antoni terav silm kohe. Ja see oli õige, seda oli Bernhardki vindise peaga kurtnud.
„Minu Gretchen on nendest Läte tüdrukutest ikka kõige ilusam!” kiitis Anton nüüdki veel, kui juhtus, et kõik õed koos olid.
Kuid see ei ole päris õige, mõtles Greta, kõige ilusam on ikkagi Meeri. See oli nüüd küll kindel. Nad olid küll väga sarnased, kuid Meeril oli juures veel mingi salapärane sära. Neile, kes neid vähe tundsid, paistsid õed eriti sarnased, kuna kõigil olid tumedad lokkis juuksed ja sügavpruunid silmad. Tuli isegi ette, et neid mõnikord ära vahetati – Gretat Meeri või Allaga. Alles mõne aasta eest, kui Greta oli veel niisama sale kui õed. Nüüd oli ta aga juurde võtnud. Ei, ega ta veel paks olnud. Ent veidi täidlane siiski. Greta katsetas juba dieetigi. Kuid Anton naeris ta lihtsalt välja. Talle meeldis selline Greta väga, Anton ütles, et naisel peab ikka pehmeid kohti ka olema, et oleks kuskilt kinni võtta. Teised õed olid oma saleduse säilitanud.
Meeri on isegi liiga sale, arvas Anton. Ei, mõtles Greta, Meeri on kõige ilusama kehaga ja üldse kõige ilusam. Et nad Pärnus kõik pilkupüüdvad tüdrukud olid, seda teadsid ja tundsid nad juba plikapõlves. Nende tõmmus ilus oli midagi lõunamaist. Samasugune oli nende emagi, nüüd muidugi juba halli peaga. Ja sama tõmmu oli ka emaema olnud. Meremehest emapoolne vanaisa oli oma naise kuskilt lõunamaalt kaasa toonud – Argentiinast või Brasiiliast. Kes seda täpselt mäletas või uurinudki oli.
Greta võttis piimakannu ja läks trepile tagasi.
„Ma mõtlesin juba, et läksite savivabrikusse,” ütles mees ja ta silmad vaatasid naerdes perenaist.
„Miks te niimoodi arvasite?” ei mõiganud Greta, ehkki ta ei olnud muidu just pika taipamisega.
„Noh, kannu tellima!”
„Aa… Nojah, mul läks veidike aega, kann ei olnud pestud,” vabandas Greta ja punastas juba kolmandat korda tolle võõra noore mehe ees.
Päris lollakas kohe, sisistas naine omas mõttes ning kummardas kannu hoides oma pea hästi alla, et piimamees võiks arvata, nagu oleks sellise asendimuutuse pärast veri talle pähe valgunud. Mees võttis suure piimanõu nagu mänguasja sülle ning kallutas sealt piima Greta kannu.
On ikka jõudu, justkui karul, mõtles Greta.
„Palju me panime?” küsis mees, kui kannul oli peaaegu kuhigi peal.
„See on mul kolmeliitrine kann ja kolm liitrit saame ülepäeviti,” ütles Greta. „See on meil ette makstud.”
„Jajaa, isa ütles,” teadis mees isegi ning vajutas oma piimanõule kaane peale. „Mis siis ikka, tuleb edasi minna! Head tervist, ilus proua!” Ja hakkas ilmse vastumeelsusega trepist alla minema.
Sealt vaatas ta veel kord tagasi.
„Head aega!” vastas Greta ning lükkas ukse kinni. Siis raputas ta pead. „Uh,” ütles ta iseendale kõvasti, „häda nende meestega!”
Seoses äsjase vahejuhtumiga pidi ta kohe Meeri peale mõtlema. Süda valutas lemmikõe pärast, nagu aimaks midagi halba. Ja tihti olid Greta eelaimdused täppi läinud. Peaks Meeril ikka hästi minema! Ega ohvitseri naine ole kerge olla. Omal ajal meeldisid neile kõigile mundrimehed. Eks munder anna mehele veerandi juurde, kui mitte enam. Ja nüüd ongi Meeri ja Alla abielus mundrimeestega. Alla mees on küll Georgi kõrval väike tegelane, aga kannab ikkagi mundrit… Aga mida ta mõtleski, mille pärast see süda valutama hakkas? Ah jaa, Georg on üsna sageli ametisõitudel ja Meeri peab üksinda olema. Ja nendega koos elab Georgi vend, noor kena meesterahvas. Viimane kord, kui Greta Meerit kohtas, siis oli Meeri nii elevil ja tundus veelgi ilusam. Pärast hakkas Greta õesüda valutama: järsku on Meeri armunud! Ja ta otsustas Meeriga väga avameelselt kõnelda, niipea kui selleks võimalus avaneb. Nende kahe vahel ei olnud siiani saladusi olnud, nad rääkisid omavahel rohkem kui teiste õdedega. Isegi kõige intiimsematest asjadest. Ehkki Allaga oli neil ainult kaks aastat vahet, ei saanud Greta temaga sellist kontakti. Alla ei kõnelnud endast just palju. Meeriga seevastu puistasid nad ikka teineteisele oma südant, kui said hetkegi omavahel olla. Seda aga juhtus viimasel ajal kahjuks üpris harva. Ikka olid mehed seal juures, või lapsed või teised õed.
Aga ma ise? hurjutas Greta end mõttes. Praegu alles avastasin, et olen käima peal, kuid ikkagi lähen elevile, kui võõras noor mees mind korraks vaatab. Ei! Sellistest asjadest ei tohi üks korralik abielunaine ennast mõjutada lasta!
Greta asus uhinal alumise korruse tube koristama. Vaipa ei jõudnud üksinda välja viia, selle töö lükkas ta edasi selleks korraks, kui Anton kodus on. Ent ta pühkis riideharjaga vaiba pealt ja sai nii viimase kui prügi kühvlile.
Oleks mul tolmuimeja, siis kraamiks tube nagu nalja, unistas Greta. Kuid need olid veel liiga kallid. Ollil oli tolmuimeja. Ehkki Olli ise vist kunagi tube ei koristanud. Kuid seisus nõudis, et oleks tolmuimeja. Teenijal oli nüüd palju kergem. Ollil oli isegi jääkapp, kuigi kelder võis seda suurepäraselt asendada. Greta kelder oli suur nagu terve korrus. Ja üleliia niiske polnud see ka, keedised seisavad seal kõik ületalvegi.
Järelmaksuga võiks ju tolmuimeja osta, unistas Greta edasi. Ei, pole vaja! Milleks end järelmaksuga siduda. Alla elas üle oma jõu. Ilmast ilma ostis midagi, pärast ei suutnud maksta ja tegi uued laenud. Eugen polnud temast sugugi targem, laenas ka. Nemad Antoniga olid aga teist masti. Nad ei ostnud midagi ette, noh, korter välja arvatud. Nad panid raha tallele, ja kui vastav summa lõpuks koos, siis alles ostsid vajaliku eseme. Ei, tolmuimejale polnud veel aeg mõelda. Üldse ei olnud praegu tarvis suuremaid kulutusi teha. Mööblit polnud ka juurde vaja. Söögitoa mööbel oma punutud toolide ja suure kandilise lauaga oli küll veidi vanaaegne, nüüd olid hoopis ümmargused lauad moes. Ent see laud oli siiski stiilne, samuti puhvetkapp, mille vitriinis veiklesid klaasid ja kena Langebrauni serviis, nende pulmakink. Saali mööbel seevastu oli neil alles üle-eelmisel aastal muretsetud. Sellele õmbles Greta katteriided peale. Ainult pühade ajal, või kui oli külalisi loota, võttis ta katteriided ära. Siis tundus mööbel nii uus, nagu oleks just samal päeval alles kauplusest toodud. Ja iga kord, kui Greta saali uksest möödus, peatus ta korraks, et oma ilusat võõrastetuba vaadata.
Jah, Greta oli õnnelik. Tal oli kena perekond ja ilus kodu.
Ta oli kraamimise lõpetanud. Viis harja ning kühvli esikus asuvasse hoiuruumi. Siis läks ta kööki, et hakata pliidi alla tuld tegema ning perele lõunat valmistama.
III
Niipalju kui Georg mäletas, olid sõbrad juba kooliajal temasse hästi suhtunud, tema arvamusi kuulda võtnud ning tema poolehoidu võita püüdnud.
Kusagil alateadvuses oli Georgil alati kindel teadmine, et tema tegusid hinnatakse. Ta tegi kõike kaalutult ning suure põhjalikkusega, oli õiglane ja siiras. Ning nüüd, oma parimas meheeas, ei tulnud talle pähegi neid ettekujutusi kummutama hakata, sest ta oli märganud, et ka ohvitserkonna hulgas on tal korrektse ja eeskujuliku sõjaväelase maine. Arvatavasti oli selles oma osa ka Georgi kodusel elul, mis vähemalt abielu algaastail oli ideaalne. „Kas te ei leia,” armastas Georg ise sõpradele naljatamisi öelda, „et maailmas pole midagi raskemat, kui leida õige elukaaslane!”
Georgi enda arvates oli see tal õnnestunud. Saatus oli talle kinkinud täiuslikke
