oli tähtis ainult see, et nemad ise oma rahaga välja tuleksid ning saaksid korteri ostmiseks midagi ka panka viia.
„Meid on ju ikkagi viis,” ütles Greta, „ja ega see elu nii väga odav olegi. Lapsed käivad nüüd kõik koolis ja õppemaks tuleb kah tasuda.”
„Ilmaaegu pingutate üle!” muutus Olli hääl paari tooni võrra. Sellise tämbri sai see alati, kui ta veidike erutus. Suure erutuse puhul ilmusid ta kaelale punased plekid. „Poleks maksnud kõiki kolme last Prantsuse Lütseumi panna. Liiga kalli kooli valisite.”
„Aga see asus ju meile kõige lähemal.”
„Pelgulinna algkool asub veel lähemal, otse käe-jala juures!”
„Aga sealt oleks pidanud tüdrukud pärast teise kooli panema. On ju hea, kui ei tule kooli vahetada, saavad oma koolis käia esimesest klassist üheteistkümnendani välja.”
„Ja pole see Prantsuse Lütseum kah enam lähedal,” torises Olli edasi. Tal oli juba niisugune komme, et kui ühe mõtte sai, siis keerutas selle ümber hulk aega.
„Nojah, kes seda siis enne teadis. Aga ega Hariduse tänavgi nii väga kaugel ole. Saab bussiga. Mõnikord jala ka.”
„Ja uue kooli ehitamise kuludeks pidite teiegi midagi andma?”
„Loomulikult. Kõik lapsevanemad andsid. Ja meil käib seal ju kolm tüdrukut.”
„See summa oleks teil endale jäänud, kui lapsed poleks sinna kooli läinud,” ei jätnud vanem õde ikka veel järele.
„Sa ise ju toetasid kah uue koolimaja ehitamist!”
„Noh, mina, see on ju hoopis teine asi. Muide, meie toetasime päris soliidse summaga,” rääkis Olli vägagi enesekindlalt.
„Nojah, eks teil ole see võimalik kah.”
„Seda ma ju räägingi. See on hoopis teine asi. Berni on siiski äriomanik. Ja meil oli väga hea meel, et Prantsuse Lütseum lõpuks oma koolimaja saab. Nii soliidne kool ja on allüürnikuks tööstuskoolis! Räägitakse, et Prantsuse riik olevat ka toetanud. Ega sa ole kuulnud, kui paljuga?”
„Ma ei tea rohkem kui sina. Me oleme sellest juba mitu korda rääkinud,” muutus Greta veidi kärsituks.
„Aga ma arvasin, et oled ehk kuulnud, sul ju kolm last koolis. Ära seepärast kohe ninna karga!” Olli hääl muutus taas kõrgemaks.
„Ah…”
„Mida sa ahhitad! Oled täpselt samasugune nagu plikapõlves, midagi ei tohtinud sulle öelda ega nõu anda, kohe turritama!” noomis vanem õde.
Greta neelas vastuse alla, kuigi oleks kohe väga tahtnud öelda, et õde ise on lapsepõlvest peale mitu korda kõrgimaks muutunud.
„Miks sa ei vasta midagi?”
„Sinu oma Bernhard soovitas kangesti, et paneksime tüdrukud Prantsuse Lütseumi,” mängis Greta siiski oma trumbi välja.
„Miis? Ma pole sellest kunagi midagi kuulnud!” Olli ilusad tumedad silmad muutusid päris mustjaks. „Või Berni soovitas? Ei tea, mispärast siis?”
„Ta tahtis, et ka meie tüdrukud saaksid hea hariduse. Ja ütles veel, et siis on neil imetore Dorritiga prantsuse keelt rääkida.”
„Imelik, et ma pole sellest varem midagi kuulnud! Miks siis mulle pole sellest räägitud? Berni ka ei ole!” Nüüd oli Olli kael juba plekiline.
„Ju pole lihtsalt jutuks tulnud,” vastas Greta. Ta mõtles, et kui õde tahab seda teemat jätkata, siis olgu, tema räägib ka, ning lisas: „Ja on ju tore, kui tüdrukud kooli lõpetavad ning siis Pariisi sõidavad!”
„Kust te selle reisiraha võtate?” Olli hääl oli väga kahtlev. Ja Greta muigas omaette, sest ta teadis täpselt, mida õde kartis – et tema jõukas Bernhard neid viimati toetab.
„Pole palju raha vajagi. Kas sa siis seda ei tea, oma laps juba üheksa aastat seal käinud, et kes lõpetab cum laude, see saab ka tasuta reisi.”
„Ära ole nii kindel oma tütarde andekusele!”
„Olen küll! Oma lastele ja mehele olen küll kindel!”
Seda ütles Greta juba vihuti, sest Ollil, kellel ei puudunud majanduslikult midagi, oli abielu ajal oma mehega küllalt muret olnud. Tema mees armastas palju restoranides käia, armastas vaheldust ja ilusaid naisi.
Olli ei vastanud. Ta nägu aga muutus mõtlikuks. Nii oli see palju ilusam kui oma võimuka ilmega.
Greta juba kahetses öeldut. Kõigele vaatamata oli ta oma õesse kiindunud. Ehk küll kahte nooremat õde, kellega oli vanusevahe suurem, armastas ta vist rohkem.
„Tead, Olli, ma saadaksin oma tütred Prantsusmaale kas või majateenijaks, peaasi et nad keele selgeks saaksid,” ütles Greta kindlalt.
„Seda teevad jah paljud,” kinnitas Olli leplikult. „Eriti Inglismaa on praegu moes. Aga mina Dorritit küll ei laseks.”
„Teil pole seda ju vajagi! Saate niigi palju reisida. Sinu Dorrit on juba mitu korda välismaal käinud, mina aga pole veel eluilmaski kuskile pääsenud, ise juba kolmkümmend seitse aastat vana,” ütles Greta kadeduseta. Siis küsis ta: „Kuhu teil tuleval suvel on plaanis sõita?”
„Kindel ei ole, aga vist lähemegi Pariisi,” vastas vanem õde, kes oli oma endise oleku tagasi saanud. „Seda aga ei maksa veel laialt kuulutada.”
Ah sinna see koer siis maetud oligi, mõtles Greta, seepärast ei meeldinud talle, et Prantsusmaa-sõit liiga madalaks tehakse…
„Millal ma enne olen latatara olnud,” ütles ta ainult.
Imelik, et tollane kõnelus oli Gretal kohe sõna-sõnalt meeles. See oli vist viimane kord, kui Olli tema vanas korteris käis. Nüüd aga oli neil uus kodu ja samuti oli ka Prantsuse Lütseumi uus maja valmis. Kõige uhkem koolimaja üle linna.
Meie uus kodu ei ole üle linna kõige uhkem, aga kõige armsam küll – meile, mõtles Greta. Ilus kodu, kahel korrusel, nelja suure toaga. Aed ka.
Selle kõige korrashoidmine võttis küll omajagu aega, kuid Greta tegi seda rõõmuga. Tüdrukutele ei meeldinud eriti aias askeldada. Ju on nad selleks veel liiga noored, mõtles Greta ega sundinud neid. Neil oli oma asjadegagi küllalt tegemist: õppimine, klaverimäng… ja eks vaba aega olnud lastel samuti tarvis. Omavahel said nad hästi läbi. Tuli muidugi ette, et Lehti, see kõige noorem, tüütas Luulet ja Lainet. Eks suurematel oli omakeskis rohkem sosistamisi. Lehti oli ju alles kümnene, Luule juba kuusteist ja Laine varsti viieteistkümneseks saamas. Kuid need arusaamatused olid tühised. Samuti nagu tema endagi lapsepõlves. Siis oli nii, et Olli, kõige vanem, hoidis end teistest veidi kõrgemal ja armastas tihti kamandada, teised kolm õde aga suhtlesid omavahel suurepäraselt. Ja kõik on jäänud tänapäevani nii, mõtles Greta muheldes.
Nagu korteris, nii mässas Greta ka aias, et seegi kaunis oleks. Anton oleks kindlasti teda aidanud. Talle meeldis aiatöö, ta ütles, et aiatöö rahustab inimese närve. Võib-olla oligi see nii, Greta ei teadnud, ta ei olnud enda arust närviline. Kuid Antonil ei olnud aia jaoks aega, tal oli väga palju tööd. Nüüd oli ta ühe teise äri raamatupidamise ka veel oma õlule võtnud ja tegi
