jalgu pildistati täies pikkuses, nii et igaüks taipaks, kui ilusad need siidsukkades on.”
„Või nii…”
„Taevakene, sa ütled seda niisuguse häälega, nagu ei meeldiks see sulle! Alla on ju näitleja! Ja ega siis ainult jalgu ei pildistatud, teda ennast ikka ka. Ta istub toolil ja… noh, saad isegi aru. Pildi alla aga tuleb kiri, nagu vastaks ta vabrikandi kirjale, kus kiidab seal valmistatud sukki, ja allkirigi on all. Alla on kena naine, tema võib seda!”
„Kas ta ise ütles, et on kena või?”
„On ju! Ega teda muidu näitlejaks oleks võetud. Pealegi ütlesid sa seda ükskord ka ise.”
„Ilu, mu armas, on suhteline. See on välise kesta ja sisu harmoonia. Oluline on aga nimelt sisu! Sinu kohta näiteks võin ma julgesti ütelda, et sa oled ilus!”
Meeri sulas. Nagu igale naisele, meeldis ka temale, kui teda ülistati. Ta surus põse vastu Georgi põske.
„Aga võlgu ära enam anna ega ära ka ise tee!” sosistas Georg talle kõrva.
IV
Veebruaris sõitis Georg taas ametisõidule, seekord Prantsusmaale.
Meeri kartis algul, et Georg ei jõua õigeks ajaks tagasi, see tähendab ajaks, mil pidi toimuma vabariigi kahekümnendale aastapäevale pühendatud ball. Viimasel ajal olid nad nii vähe väljas käinud, Meeri polnud enam kaua tantsida saanud ja ootas nüüd igatsusega ballile pääsemist. Ta oli juba oma eelmisel aastal tehtud ballikleidigi vastavalt kohendada ja ära triikida jõudnud ning see seisis nüüd ootevalmina kapis.
Aeg möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta ja jõudis kätte Georgi kojusaabumise päev.
Täpselt samal päeval ilmus ka Paul koju. Tal oli aga linnaluba ainult õhtuni ja ta tahtis seekord õigeks ajaks Tondile tagasi jõuda, sest viimase hilinemise eest oli teda karistatud linnaloakeeluga kaheks nädalaks. Pealegi kartis Paul, et äkki ei lubata tal hilinemise korral osa võtta Vabariigi aastapäeva tähistamise suurparaadist. Talle meeldis olla paraadvormis, istuda pruuni ruuna seljas sadulas, nikeldatud mõõk vööl ja helkivad kannused säärsaabastel, ning ratsutada pealinna kaunimate neidude pilkude saatel üle Vabaduse väljaku.
Nii ei jõudnudki Paul venna rongilt tulekut ära oodata ja lahkus aegsasti.
Georg oli saabudes puruväsinud, õhetas palavikust ja heitis kohe voodisse.
Georg oli hea haige, nagu Meeri tavatses öelda. Ja tõepoolest, mees ei virisenud ega nõudnud kunagi liigset tähelepanu, vaid neelas rahulikult doktor Tiigi määratud ravimeid ning püsis voodis. Nii oli see kestnud juba kaks päeva.
Selle aja jooksul oli Georg jõudnud Meerile rääkida nii ühte kui teist Pariisi vaatamisväärsustest. Eriti sügava mulje oli Georgile jätnud Pariisi eeslinn Versailles oma paljude arhitektuuri- ja kunstimälestistega.
„Kui sa ainult oleksid näinud, milline see Versailles’ loss tegelikult on!” ohkas Georg. „Ma ei unusta seda vist surmatunnini! Anna korraks need postkaardid siia!”
„Millised?”
„Need, mis ma tõin.” Georg tõusis voodis istukile. „Ava ülemine sahtel… jah, needsamad! Aitäh! Vaata… näe, see on see kuulus seitsmekümne kahe meetrine Peegligalerii, sa kujuta ette – seitsekümmend kaks meetrit! Ja see siin on Napoleoni magamistuba. See on vaade aiafassaadile, üle poole kilomeetri pikk!”
Georg sattus hoogu. Ta ladus piltpostkaarte Meeri ette ja muudkui jutustas.
„Seda kõike oleksid sa pidanud ise nägema!”
„Jah,” nõustus Meeri. „Kahju, et sa mind kaasa võtta ei saanud!”
„Teine kord kindlasti,” lohutas Georg. „Tead ju isegi, et seekord oli erakorraline ametisõit…” Ta vajus väsinult padjale.
Meeri korjas postkaardid kokku ja asetas need tagasi endisele kohale.
„Vaevalt seda teist korda tuleb… Puhka nüüd, saad rutem terveks!”
„Varsti olen jalul,” arvas Georg.
„Minu pärast sa nüüd küll tõusma ei pea,” noomis Meeri mehe tekki sättides. „Saa enne päris terveks! Ma olen juba arvestanud, et me ei lähe laupäeval kuhugi.”
„Oot-oot!” tõstis Georg pea. „Kuhu me siis pidime minema?”
„Ballile loomulikult.”
„Selle unustasin ma hoopis! Paistab, et sinna jääb meil tõepoolest minemata,” kahetses Georg.
„Täpselt nii ma kolonel Siinerile ütlesingi.”
„Kolonel Siinerile?” imestas Georg. „Mis tema sellesse puutub?”
„Kas ma ei rääkinud sulle?”
„Ei, sa pole mulle midagi rääkinud.”
„Tõesti või? Siis ma lihtsalt unustasin. Ma ei rääkinud sulle siis seda ka, et ta ütles, et tulgu ma üksinda, kui just sina ei saa.”
„Misasja?” Georgi kulmud tõmbusid ninajuurel pahaselt koomale.
„Jah. Tead, ta on lihtsalt… ausõna, lihtsalt ebanormaalne!”
„Mida ta siis õieti ütles?”
„Ütles, et kui sina nii haige oled, siis tulgu mina ikkagi. Et tema hoolitseb seal minu eest. Segane, eks?”
„Või nii!” ägestus Georg ja tõusis voodis uuesti istuli. „Kas ta mõtles tõesti, et ma lasen oma naise üksinda ballile! Ja veel kelle seltsis! Aga ma veel ütlen talle!”
„Seda sa nüüd küll ei tee!” ehmus Meeri. „Ega ta pahasti mõelnud, võib-olla tegi ainult nalja!”
„Ma tunnen juba tema nalju! Kuradi naistekütt niisugune!
Või minu naist…” Georgi armukadedus lõi üha enam lõkkele. „Tehku teistega, mis tahab, aga minu naine jätku rahule!”
„Ära siis kohe nii…” püüdis Meeri meest rahustada. „Ma ütlesin talle, et ilma sinuta ei lähe ma kuhugi. Rahune nüüd! Palavik võib jälle tõusta ja sa ei saa niipeagi voodist välja. Sul on aeg aspiriini võtta. Ma toon leiget vett.”
Kui Georg oli oma tableti alla neelanud, teatas Meeri:
„Ma lähen nüüd Helvega hambaarstile. Kui sul midagi vaja läheb, hüüa, ema on kodus.”
Georg jäi üksi.
Et see haigus ka just nüüd pidi tulema, mõtles ta pahuralt.
Ilmselt külmetas ta rongis Prantsusmaalt kodu poole sõites, ta oli juba vagunis külmavärinaid tundnud.
Georgi komandeering oli kestnud kaks nädalat. Kõigest kaks, kordas Georg mõttes ja mõistis, et see oli küllaltki pikk aeg kodunt eemalolemiseks.
Ettepanek Prantsusmaale sõita tuli Georgile üsna ootamatult. Kandidaate oli jäänud sõelale ainult kaks. Nendeks osutusid suurtükiväekapten Kase, keda Georg lähemalt
