kohad täis.”
See meenus Gretale ja ta mõtles, et tunnelit oleks tõepoolest vaja, nii võib ju igale poole hiljaks jääda. Kuid mis parata, kui riik pole nii rikas ja laenu isegi palju, mis sest mõelda! Peaasi, et tramm sõitma hakkaks ja ta oma uue kleidi kätte saaks. Viida siin nüüd aega. Ta oleks tahtnud täna juuksuri juurde minna, sest homme on lastel koolipidu ja temagi läheb sinna. Muidugi, võiks ju paluda, et Alla talle soengu teeks, kuid Greta oli Alla peale pahane ja otsustas seepärast mitte paluda.
Alla oskas kaht ametit. Ta õppis ju juuksuriks, ehk küll see ei meeldinud – see ei olevat sünnis amet naisterahvale. Kuid Alla, tol ajal veel Alma, oli kangekaelne ja viis oma tahtmise läbi. Ja saatuse tahtel sai ta tööle Estonia teatrisse. Sinna jäi ta juuksurina ametisse küll ainult paariks aastaks. Siis juhtus nii, et lavastaja kuulis, kuidas ta üksi olles laulis Adele aariat Nahkhiirest. See operett oli parajasti mängukavas ja nii sai Allagi sõnad ja viisi selgeks. Kuna Allal oli väga ilus hääl, siis kutsus peanäitejuht ta koori laulma ja üsna varsti anti talle operetis mõni väiksem osagi. Alla hakkas ka Tenno Vironi juures laulutunde võtma. Ja nüüd laulis ta juba mitu head aastat subretiosi, mis tema temperamendiga suurepäraselt sobisid. Ega keegi sugulastest imestanudki, et Almast Estonia laulja sai, sest Alma laulis ju lapsepõlvest saati. Ja ka täiskasvanult, kui juhtus kitarr käepärast olema, haaras Alma pilli ning laulis jupi mõnest tuntud operetist. Seda tegi ta alati teatraalselt: ta silmad välkusid ja õlad liikusid veidi kelmikalt kaasa. Jah, sugulased ei imestanud, et Almast operetitäht sai. See tundus neile koguni seaduspärane.
Ainult isale ei meeldinud see hoopiski. Ta leidis, et näitlejaamet on veelgi sündsusetum. Parem juba jääda juuksuriks – tema arvates oli näitlejast aste allapoole juba kõrtsilaulja. Jumal hoidku, et tütar nii sügavale ei langeks! „Ei uskunud küll, et tütardele selleks gümnaasiumihariduse andsime, et nad teatrilaval kergemeelseid naisi mängida saaksid,” ohkas ta iga kord oma valgesse habemesse. Veidike liialdas ta ka või ei mäletanud ta enam, et gümnaasiumi lõpetas ainult Meeri. Teised õed katkestasid õppimise poole pealt, sest isal oli oma pudupoes tihtipeale rahadega kitsas käes ja ega need tütred just eriti õpihimulised olnud. Pealegi elasid vanemad eemal Pärnu linnas ega saanud oma täiskasvanud tütardele enam igat asja sõrmega ette näidata, ehkki oleksid seda väga soovinud – nagu kõik lapsevanemad.
Gretale meeldis, et ta õde on lauljanna. Alla kuulsusesära kiiskas ka õdede peale. Ja tihti teretas mõni Alla austaja teda tänaval või vaatas niisama imetledes järele ja sosistas teisele: näe, Alla Avik. Või oli see Greta enda imetleja, kes seda täpselt teadis. Greta arvas siiski, et lugupidamine kuulus päriselt Allale. Hea oli ka minna teatrisse, eriti operetti vaatama, kui oma õde seal mängis. Piletite saamise pärast polnud samuti kunagi muret.
Lõpuks hakkas kaubarong edasi veerema, tõkkepuud tõmmati üles ning tee oli sõidukitele avatud. Greta väljus trammist järgmises peatuses.
Alla kodu asus ühekorruselises puust majas, mille aknad olid nii maa ligi, et iga uudishimulik mööduja võis sinna sisse vaadata.
Mõni vaataski, kuid sai pika nina, sest Allal olid hästi tiheda mustriga fileekardinad. Alla kahetoaline korter oli seestpoolt palju mugavam ja avaram, kui seda oleks väljast arvata võinud. Ja mööbel oli tal kaasaegne. Nad ostsid tihtipeale midagi uut ja müüsid vana siis võileivahinna eest ära.
Alla oli üksinda kodus ja terve tema olek avaldas imestust, et Greta tema juurde tuli. Nad käisid harva teineteise pool. Ikka oli siis mõni sündmus, kas tähtpäev või igakuine kaardiõhtu. Viimast korraldasid enamasti Olli või Greta.
„Kas juhtus midagi?” Alla tumedad silmad muutusid veelgi sügavamaks. Kuna Greta kohe ei vastanud, päris Alla edasi: „Kas keegi jäi haigeks või?”
„Miks siis kohe haigeks?” Greta sülitas kolm korda üle vasaku õla.
„Noh, ma mõtlesin, et sa tulid nii ootamatult!”
„Aga mina ootasin, et sina tuleksid. Ootasin üle kahe nädala!” Greta hääl oli kategooriline.
„Miks siis?”
„Aga sa pidid mu lilla kleidi kohe järgmisel päeval ära tooma!”
„Ah, ainult sellepärast tulidki!”
Greta tajus, et Allal on piinlik. Ja tal endal oli veelgi piinlikum. Oli tal vaja tolle tühja kleidi pärast seda janti! Miks ta üldse tuli? Oleks võinud siiski kannatada, ega ta ilma riieteta ole. Greta oleks nüüd meeleldi õe käest vabandust palunud, et oli nii kärsik ja ise kleidi järele tuli.
„Ma keedan kohvi!”
„Oh ei, pole vaja, ega ma kauaks jää, mul on veel tegemist.”
„Miks sa nii närviline oled? Ega sa jälle rase ole?”
„Ei ole.”
„Tõsiselt?”
„Ausõna, ei ole. Vahepeal arvasin küll, peaaegu kuu aega jäi vahele,” tunnistas Greta.
„Sa jääd nii kergesti,” ütles Alla ning tema hääles oli nukrust ja kadedust. „Istu siis ometi!”
Greta istus.
„Kuidas tüdrukud elavad?”
„Kenasti.”
„Õpivad hästi?”
„Muidugi. Nad on ikka hästi õppinud!” Greta hääles kõlas emauhkus. Ta tabas seda ka ise ja kahetses kohemaid, kuid midagi ei olnud enam parata. Alla oli küll viimane, kelle ees tohtis oma emadusega uhkustada.
Üle Alla näo libiseski vari.
„Õnnelik naine,” ütles ta. Ja pärast väikest vaikust: „Tead, ma sain ühe Diakonissi õega tuttavaks ja rääkisin talle oma murest ja ta lubas mind aidata.”
„Kuidas see naine sind aidata saab?”
Ta lubas Jumalat paluda ja käskis mul ka paluda, hästi palju paluda. Ta ütles, et ma võin igal vabal minutil paluda. Jumal ei pane seda pahaks, et ma palvemajja ei lähe, sest mul ei ole aega, pean teatris käima. Ja tead, Greta, ma räägin ainult sulle: ma palvetan isegi siis, kui laval olen ja mul parajasti etteastet pole.”
„Nojah, eks sa ise tea. Aga minu meelest ei sobi teatris Jumalat paluda. Kodus on iseasi,” ütles Greta, ja tahtes teemat vahetada, küsis: „Kus Eugen siis on?”
„Läks staapi üht protokolli kirjutama,” vastas Alla veidi ebalevalt. Gretale tundus, et õde ei usu seda isegi.
„Ah soo. Kuule, Alla, ma hakkan pealegi minema. Mul on veel hulk tegemist. Homme on tüdrukutel koolipidu ja pean veel nende peokleitide kraesid tärgeldama. Anna palun mu kleit kätte!”
„Kas sul on seda tõesti vaja?” küsis Alla imeliku häälega.
„No muidugi, ma tulin ju ainult selle pärast siia!”
„Ma tahtsin seda ülehomme veel kasutada. Tead, meil on ühe näitleja tuluõhtu ja pärast väike ball.”
„Aga mul on seda kleiti endal juba homme vaja. Prantsuse Lütseumis on homme pidu, saad aru!” Greta oli ärritatud.
Alla ei vaadanud õe poole, tõusis hoopis üles ja kohendas kardinat. Alles mõne aja pärast ütles ta:
„Mul
