doktor, kuidas on?”
„Richt on teie isa?”
„Minu äi,” pomises Meeri, mõeldes samas, et mis tähtsust sel on ning noogutas kiiresti.
„Kahjuks…” Arst tõmbas sügavalt hinge ja pani käe Meeri õlale. „Teie isal ei vedanud. Pimesool oli lõhkenud ilmselt juba eile…”
„Kas ta on surnud?” sosistas Meeri.
„Ei. Aga olukord, see tähendab, tema tervislik seisukord, on tõsine.”
Meeri ohkas kergendatult.
„Ta elab siis… jääb elama?”
„Raske öelda… kahjuks pole midagi head loota. Ta on teadvuseta. Kui hästi läheb, siis peaks veel teadvusele tulema, aga olukord on kriitiline.”
„Kas… kas ma tohin tema juurde palatisse minna?”
Arst mõtles viivu.
„Hea küll, aga ainult korraks.”
„Jah, jah… Missuguses palatis ta on?” läks Meeri ähmi täis.
„Kolmandas. Paremat kätt. Aga ainult viivuks!”
Äi lamas aknaäärses voodis. Ta hingas häälekalt ja kiiresti, suu lahti, lõug allapoole vajunud.
„Vaeseke!” tundis Meeri talle kaasa.
Äi pööras pilgu ära, näis, et ta on teadvusel. Meerile tuli lapsepõlvest meelde juhtum nende haige koeraga, kes ei tahtnud kuidagi tema poole vaadata, otsekui kartes oma kannatusi temale näidata…
Meeri kummardus haige kohale ja pani oma käe ta otsaesisele. See oli külmhigine.
„Tähendab, et… olen minemas,” pomises äi võõra häälega ja hakkas siis sosistades ja hingeldades midagi rääkima. Meeril oli raske teda mõista, ent peagi taipas ta pobinast siiski, et jutt on Paulist.
„…Võlad… ära maksta… et… ta… et… ta… enam…” Edasi läksid sõnad täiesti arusaamatuks. Varsti hakkas äi sonima. Hingamine muutus pahisevaks.
Meeril hakkas hirm. Ta otsis voodi kohalt kella, et abi kutsuda, aga kell oli vajunud kusagile öökapi ja voodi vahele ning Meeri ei saanud seda kuidagi kätte. Lõpuks läks see siiski korda.
Õde tuli silmapilk. Ta heitis haigele kiire pilgu ja jooksis uuesti toast välja. Tagasi tuli ta koos arstiga.
Ent oli juba hilja.
„Sepsis,” ütles arst üheainsa sõna. Meeri puhkes nutma.
Ta kartis koju minna. Niisugust missiooni tuli tal täita esmakordselt. Teatada surmast on raske, liiatigi kui see puudutab valusalt ka sind ennast. Ja peale selle ei suutnud Meeri endale andeks anda, et polnud hommikul siiski dr. Tiiki üles otsinud. Ehk oleks äi sel juhul sattunud teise haiglasse ja võib-olla nüüd veel elus olnud. Meeri oli vihane ja kurb.
Õhtusöögile Nelli Richt ei ilmunud, surmateadet kuuldes sulges ta ennast oma tuppa ega väljunud sealt enne järgmist hommikut. Ta ei kurtnud ega halisenud. Pärast matust palus ta Meerilt ja Georgilt luba, et lapsed asuksid nüüd tema juurde, ja oli rahul, kui see teoks sai.
Nii jäi lastetuba Pauli päralt, teenijatuba aga pidi saama Helvele õppimisruumiks, kui ta kooli läheb.
Sellest kõigest tingituna juhtus ühel laupäevasel õhtul rumal eksitus. Unustanud, et lapsed magavad nüüd koos vanaemaga, läks Meeri kogemata laste endisesse tuppa, et enne öö tulekut veel korraks nende tekke kohendada.
Oma eksitust märkas Meeri kohe. Ent veel enne, kui ta jõudis ümber pöörata, oli Paul tema juures ja tõmbas ta sisse.
„Hull!” sosistas Meeri, rapsas ennast lahti ja haaras uuesti ukselingist.
Samas tundis ta oma juustel sooja hingust ja kuklal iharate huulte puudutust.
„Ära mine, Meeri…” kostis Pauli ärev sosin. Meeri ei saanud midagi parata, see oli meeldiv tunne. Kogu ta keha läbis imelik erutus. Ta sulges hetkeks silmad, lükkas siis kiiresti Pauli käed oma õlgadelt ja põgenes toast. Meerile tundus, nagu kuuleks ta iseenda südame lööke. Ta tormas vannituppa, lükkas riivi ette ja keeras kraani lahti. Külm vesi näole mõjus rahustavalt.
Oh, kuidas oleks nüüd tahtnud Lolale, oma kadunud sõbrannale, südant puistada! Lola oleks teda rahustanud, oleks Meeri meeletud mõtted oma mõistlike nõuannetega jälle tasakaalu viinud ja naernud oma heledat naeru, nii et Meerigi oleks kaasa naernud. Lolat aga polnud enam. Ainult hauaplaat Pärnu kalmistul andis tunnistust sellest, et kunagi elas tütarlaps, kes oli surres alles kahekümne kahe aastane.
„Kahekümne kahe aastane…” sosistas Meeri ja talle meenus, et Paul on sama vana. Sellele peab lõpp tulema, otsustas ta, tuleb midagi ette võtta… Võib-olla siiski rääkida kõigest Georgile? Kohe taipas ta selle mõttetust. Ta kujutas juba ette skandaali vendade vahel ja süüdistusi, mis võiksid seejuures temale osaks saada…
Georgi juurde ei tohtinud ta praegu veel minna, ta oleks ennast kohe reetnud, tarvis oli rahuneda.
Georg pani Meeri muutunud oleku peret tabanud õnnetuse arvele ja oli liigutatud, et Meeri seda nii üle elas.
VII
Paul istus Kadriorus pingil ja sirgeldas nagu poisike kepiga liivale Meeri nime. Siis aga, kartes mõne juhusliku möödamineja ees ennast reeta, kustutas selle kiiresti ära.
Paul armastas tiigiäärset parki. Siin oli ta esmakordselt Meerit näinud. Georg ja Meeri istusid sellelsamal pingil, ja kui Georg Meerile oma venda tutvustas, ei saanud Paul teisiti, kui pidi Meerit lausa üksisilmi vaatama. Talle meeldis venna väljavalitu kohe esimesel silmapilgul. „Poiss, poiss, nii kaua ei tohi noort daami vaadata!” noomis Georg naljatamisi ja Meeri puhkes heledalt naerma.
Siis oli Paul alles kaheteistkümneaastane ega osanud aimata, et sellest meeldimisest puhkeb kord tuli, mille lõõm muutub päevpäevalt piinavamaks. Viimasel ajal ei suutnud ta palju muule mõeldagi – iga hetk oli Meeri tal mõtetes.
Paul ei muretsenud enam oma teenistuskoha pärast, õigemini selle pärast, et tal teenistuskoht puudus. See kõik oli teisejärguline.
Ta oli sõjakooli juba lõpetanud. Enam ei olnud ta kadett, vaid lipnik. Jah, sõjaväelise auastme oli Paul küll saanud, aga teenistuskohale ei olnud teda määratud, ta oli arvatud reservi. Ja Paul mõtles kadedusega Georgile, kes oli sõjakoolis oma ülalpidamisega eeskujuliku kadeti nimetuse teeninud ja pärast lõpetamist kohe kohale määratud. Georg tõusis ametiredelil küllaltki ruttu, kuulu järgi pidi ta saama isegi pataljoniülemaks – kuigi see viibis veel millegipärast. Kuidas nad, kaks venda, küll nii erinevad olid?
Paul muigas. Ta oli oma sõjakooliaegsed kartserisistumised kokku arvanud, neid sai kahe aasta peale viiskümmend kolm. Aga mis sellest, nüüd oli ta ikkagi ohvitser, kuigi teenistuskohata. Taevale tänu, et isa seda ei tea, mõtles Paul. Isa ei kaotanud elupäevade lõpuni lootust oma noorema poja suhtes, tahtis näha Pauli võrdväärse mehena Georgi kõrval.
Õnneks ei olnud Paulil muret elatise pärast. „Kuni sa korraliku teenistuse leiad, pean ma sind üleval,” oli ema kinnitanud, ja Paul ei muretsenudki. Rakverre, kusagile relvastusosakonda,
