pidas ta Meerit aga lausa naisterahva ideaaliks. Paul võttis taas maast ühe pulga ja hakkas Meeri kuju mullale joonistama. Tal oli joonistamiseks eeldusi, gümnaasiumis oli ta sellega silma paistnud. Ja ehkki modelli polnud praegu siin, seisis naise kuju ju alati tema silmade ees.
Paul joonistas otse ahnelt, nagu suudaks ta sellega oma kirge vaigistada. Vaadates ülisaledat naisekujutist, millel oli ahvatlev kõrge rinnapartii, jäi ta oma tööga rahule. Nägu ta ei joonistanud, sest teadis, et tabab ka näo sarnasuse.
„Oo, milline figuur!” ütles korraga üks Lenderi mütsiga piiga teisele. „Liiga volüümikas praeguse aja kohta,” laitis teine. Plikad ise olid poisilikult saledad, peaaegu lamedate rindadega. Naeru kihistades kõndisid nad edasi.
Paul vaatas neile üleolevalt järele. Tema meelest võis ahvatlev olla ainult niisugune sale naine, kellel on kõrge rind. Nagu Meeril. Iga kord, kui ta kuulis Meerit vannitoas dušši võtvat, ta lausa oigas naise alasti keha ette kujutades.
Eile oli ta pärast kasiinot läinud lõbumajja ehk „asutusse”, nagu tema korrektne vend seda elunautijate maja nimetas. Tema tuttavat, preili Lilyd, ei olnud majas. Lily oli haritud tüdruk, kes oskas huvitavalt vestelda ja veelgi huvitavamalt armumängu mängida. Ent kuna eile oli Lilyl vist puhkepäev, sokutas madam Paulile Gabi. Kuid Gabi ei suutnud teda rahuldada. Hoopis vastupidi, igatsus Meeri järele muutus veelgi piinavamaks. Paul ei tahtnud ühtki naist peale Meeri, ehkki teadis, et tarvitseb tal vaid korraks viibata ja nii mõnigi Tallinna peenike preili järgneb tema kutsele. Ema püüdis talle üht lugupeetud tütarlast juba naisekski sokutada. See oli pastoritütar. Nägus ja majanduslikult hästi kindlustatud. Hiljuti kutsus ema tüdruku koos vanematega külla, valmistus seks puhuks kaua ning korraldas väga ilusa vastuvõtu. Kuid Paul šokeeris kõiki.
Mitte et ta oleks halvasti käitunud, Paul lihtsalt ei tulnudki koju. Külalised läksid pettunult minema ning päris kindlasti ei korda nad enam oma külaskäiku. Ema noomis oma nooremat poega, oli tõsiselt pahane. Paul aga kaisutas teda ja ütles, et mis parata, kukkusime kasiinos pummeldama ja öö oligi käes. Ema andis andeks, mis tal üle jäi. Kõik emad on harjunud andestama. Aga Paul tegi ühe tähtsa tähelepaneku: kui ema teda noomis, siis märkas ta Meeri näos muiet. Tähendab, Meerile oli meeltmööda, et Paul pastoritütre ära põlgas!
Kui palju iha ja valu oli Paul vennanaise pärast tundnud! Tihti surus ta öösel ärgates pea patja ja kiristas hambaid, kui kujutles, et äkki on Meeri just praegu Georgi embuses. Sel hetkel vihkas ta oma venda, vihkas ja kadestas. Miks pidi Georg Meeri endale saama?! Ometi oleks tema, Paul, kirglikum ja parem armastaja.
Georg on liialt kaalutlev. Ei, tema ei suudagi naist vääriliselt armastada. Ta ei näidanud emalegi hellust, ehkki ema seda ootas. Paul seevastu suudles ikka ema põsele, enne kui välja läks. Kas Meeri ikka tõesti Georgi armastab? Või on see neil ainult harjumus?
Oma armastuse eest peab võitlema, otsustas Paul. Ma räägin Meeriga! Ma pean selgusele jõudma!
Paul jõudis koju alles õhtul ja leidis Meeri üksinda elutoast raamatuid korraldamast.
„Üksi?!” Pauli hääl otse hõiskas.
„Päriselt just mitte, Hillar mängib lastetoas. Ema läks Helvega tädi poole, Georg on arvatavasti varsti tulemas,” andis Meeri mehe vennale täieliku ülevaate ja pakkus lahkelt: „Kui sa süüa tahad, siis ma katan sulle laua.”
Pauli arust käitus Meeri nii, nagu poleks nende vahel midagi olnud. Ometi pidi ühine saladus neid pisutki teineteisele lähendama. Meeri ükskõiksus solvas Pauli. Erutus röövis talt mõistuse, oma tunnetele voli andes lähenes ta Meerile ning tõmbas naise kärsitult enda ligi.
Paulile ootamatult tõrjus aga Meeri ta eemale, hüüatades:
„Mis sul arus on?!”
Pettumusest ei suutnud Paul talitseda ägedat liigutust.
„Miks sa minust eemale hoiad?”
„See ei sobi, saad aru!”
„On see siis sinu meelest nii suur patt?”
„Patt…! Oh, issand küll… Palun mine ära!”
Paul vaatas kõheldes Meerit, surus siis hambad kokku ja lahkus toast.
Uksel põrkas ta kokku oma vennaga.
Pauli ilmest taipas Georg, ei midagi on juhtunud. Silmapilk tegi ta omad järeldused ning esitas kalgil häälel küsimuse:
„Mis teie vahel jälle juhtus?”
Paul tahtis sõna lausumata mööduda, aga Georg ei lasknud.
Haarates Paulil rinnust, tõmbas ta venna tuppa tagasi, ja kaotanud enesevalitsemise, kisendas:
„Sina, poisike, lubad endale liiga palju!”
Meeri tormas Pauli kaitsma:
„Jäta, Georg, midagi pole ju juhtunud!”
„Ära sega vahele!” käratas Georg. „Või pean ma nägijatelt täpsemalt küsima, kuidas te kohvi juues teineteisel kätt hoidsite?” Georgi iga sõna ja liigutus olid tulvil raevu, näis, et see aina kasvas temas.
„Rahulikumalt, vennas, rahulikumalt!” surus Paul läbi hammaste.
„Või rahulikumalt!” Georg võttis hoogu ja lõi täiest jõust Paulile vastu nägu.
Paul taarus, tõmbus näost tumepunaseks, vaatas Georgi metsiku pilguga ja tormas toast välja. Välisuks paukus.
„Mida sa ometi tegid!” hädaldas Meeri Pauli alandusele kaasa elades ja jooksis talle koridori järele. Siis hakkas tal millegipärast hirm ja ta pöördus tuppa tagasi.
Georg hoidis kahe krampis käega toolileenist kinni. Meeri sisenedes võttis ta aga kohe pedagoogihoiaku ja hakkas naist noomima. Ta valas oma sõnadesse kogu meelepaha, mida oli pidanud ebameeldivat uudist kuuldes seni tagasi hoidma.
„Kas sul tõesti eneseväärikust pole? Ma ei uskunud oma kõrvu, kui sellest täna kuulda sain! Kui mitu korda olen ma sind hoiatanud, et sa mind ei kompromiteeriks! Ja veel kellega! Ütle, mis vägi sind selle poisikese poole tõmbab? Sa pole ju veel nii vana, et peaksid noori poisse vahtima! Kui sa nii kangesti tahad kohvikusse minna, tee seda siis mõne sõbranna seltsis, või kutsu nad siia! Jooksed oma õdede vahet, aga kas nemad sinu juures ka nii tihti käivad? Nende jooksmiste pärast oled sa oma emakohustused peaaegu unustanud! Kui minu ema poleks, ma ei tea, mis siis juhtuks!” Ta haaras Meeril õlast ja jätkas naisele silma vaadates: „Mis sa arvad, kuidas ma oma ülemustele veel otsa vaatan, kui nad peaksid sellest teada saama? Kompromiteeritud ohvitseril pole perspektiivi ülenduse saamiseks ega midagi… Ah, ega ma siis sellepärast…” tõmbus ta pisut tagasi. „Saa aru, poiss on noor ja loll, pea on tal pulki täis ja paistab, et ta on sinusse armunud. Aga sina oled ometigi täie aruga naine, temast palju vanem, ära puhu tuld suuremaks!”
„Taevake!” rebis Meeri end Georgi haardest lahti. „See oli ju nii ammu, vist jaanuaris. Ja pealegi on Paul sinu vend!” Ta läks ägedaks ja kordas kangekaelselt: „Juhtunud pole ju midagi!”
„Ja mina peaksin sinu arust senikaua ootama, kuni tõepoolest midagi rohkemat juhtub? Kas nii või? Tänan väga! Pealegi ei ole Paulile otsaette kirjutatud, et ta minu vend on. Igaüks, kes teid koos näeb, mõtleb halvasti sinust, mitte temast, pea seda meeles!”
„Mis ma siis halba olen
