sa segad, Alla! Palun too kohe mu kleit siia, mul ükskõik, kustkohast! Aga kus ta siis on?”
„Pandimajas.”
„Hull oled?!”
„Võib-olla tõesti. Aga usu, mul ei olnud teist teed.”
„Minu uue kleidi viisid pandimajja! Kuidas sa tohtisid! Ma sain teda ainult korra kanda! Pandimajja!” See tõik lihtsalt ei mahtunud Greta hinge. Tema ise polnud veel kordagi pandimaja ust kulutanud. Alla seevastu üsnagi tihti.
„Võib-olla sa ei mõista mind. Aga olukord oli niisugune, et mu laulatussõrmuse tähtaeg sai juba täis ja ma pidi ju ta välja lunastama, muidu oleks sõrmus maha müüdud. Ja see oleks midagi halba tähendanud. Lahtist raha meil ei olnud ja laenata polnud kah kuskilt.”
„Küsinud minult parem raha!”
„Mul oli piinlik, eelmine võlg veel osaliselt maksmata. Ja et laulatussõrmust välja lunastada, siis viisingi su kleidi sinna. Ma saan järgmisel nädalal palka, siis ostan ta välja, ausõna, ja toon sulle ära!”
„Ma ei tahagi enam seda kleiti! Mismoodi ma niisuguse kleidi selga panen, mis on pandimajas rippunud! Huh!” Greta oli vihane.
„Kes seda siis teab! Ega seal väljamüüki ole. Ja sa põlastad seda kohta ilmaaegu. Paljud inimesed viivad oma talveriided sinna hoiule, kuna seal hoitakse koide eest, endal pole muret.”
„Mina pole küll seda kuulnud. Minu tutvusringkond seda asutust ei külasta!”
„Minu omad aga küll. Näitlejad on vaene rahvas.”
„Elavad üle oma jõu. Just nagu sinagi!” Greta näitas käega toa sisustusele.
„Võib-olla, aga ma lihtsalt ei oska teisiti,” lausus Alla alandlikult.
„Jäta see kleit endale!” ütles Greta tigedalt. „Ja mina jätan laste koolipeole minemata, sest mul pole midagi selga panna!” Ta hakkas ukse poole astuma. Aga vaatas siis veel kord vilksamisi õde, ja nähes teise õnnetut nägu, kahetses samas oma käitumist. „Ah, Alla, ma olen ärritatud, sest… Tead, ma tahtsin nii väga selle lilla kleidiga peole minna, see sobis mulle nii hästi. Aga olgu peale, panen midagi muud. Kuule, Alla, kas sul pole praegu üldsegi raha?”
„Ei ole.”
Greta tuhnis oma kotis ja leidis sealt kaks krooni.
„Võta!” ulatas ta raha õele. Greta teadis, et päris ilma rahata on võimatu elada.
„Aitäh, Gretake! Ega sa mulle pahane ole?”
„Ah, mis, enam ei ole,” ütles Greta, sest kõigest hoolimata armastas ta oma õde.
VI
Ootamatult tuli majja õnnetus. See tabas valusalt kogu peret.
Hommikul veel täie tervise juures olnud pereisa Juhan Richt hakkas äkki kurtma valude üle kõhus. Need muutusid aina teravamaks.
„Tuleb arst kutsuda,” ütles Nelli Richt kindlalt.
„Küll see läheb üle,” puikles pereisa, kes kartis nagu väike laps arste ja haiglat.
Isa vastumeelsusest hoolimata helistas Georg doktor Tiigile, kellega tal olid aastate vältel sõbralikud suhted tekkinud. Arst ruttaski hilisele õhtutunnile vaatamata kohale.
Teinud kindlaks, et haigel on palavik, noogutas dr. Tiik mõistvalt. „Arvatavasti gripp,” seletas ta, „sellega kaasneb sageli valu.”
Ta soovitas anda haigele aspiriini. „Ja muidugi ka palju juua, kas mahla või mustsõstrateed. Küll see üle läheb!” Siis istus ta veel veidi Georgiga elutoas, soovis Georgile õnne ülenduse puhul ning päris ääri-veeri, kuidas tema perekonnaelu laabub.
„Hästi, ikka hästi!” kiitis Georg. Ta tõusis, võttis raadio kõrvalt laualt suure raamitud perekonnapildi, kus ta kandis käistel veel kapteniauastme tunnuseid – nelja kardpaela – ning lisas: „Mida muud peaksin ma veel tahtma!” Ta ulatas pildi dr. Tiigile.
„Armsad lapsed,” ütles arst. „Mitu aastat sa nüüd kompaniiülem oled olnud?” Ta andis pildi tagasi.
„Ei mäletagi täpselt. Vist viis… Aga lapsed on mu tõesti toredad!” Georgi hääles kõlas uhkus.
Doktor Tiik noogutas nõustuvalt.
„Ja naine on sul ka kenakene. Aga ütle, kas sa pole kunagi mõelnud, et su noor naine on liiga palju üksi? Mina näiteks sinu asemel…”
Georg lõikas ta sõnad hoobilt pooleks, talle ei mahtunud pähegi, et tema naisest taheti rääkida midagi ebameeldivat:
„Sina oled arst, mina ohvitser, meie elukutsed on erinevad. Ja ega ma olegi nii väga tihti ära. Sinul tuleb seda võib-olla veel rohkemgi ette, nagu näiteks täna. Muide, mida Ervin nüüd teeb?” viis Georg jutu mujale.
„Ervin… Ära parem küsi!” Dr. Tiik ei rääkinud meelsasti oma pojast. Ta oleks tahtnud sõbrale mainida, et tolle naist ja venda oli nähtud koos kohvikus, aga taipas, et see jutt oleks praegu tundunud naeruväärsena, seepärast pöördus ta tagasi pereisa haiguse juurde, soovitades veel kord haigele palju juua anda ning kinnitas lahkudes: „Ma usun, et erilist ohtu ei tohiks olla. Kui aga vaevused peaks kestma ja valud hommikuks ei kao, helistage tingimata!”
Haigele anti sooja juua ja muidugi ka aspiriini. Kui aga kõhuvalud veelgi tugevamaks muutusid, tõi pereema välja mustikahoidise ja keetis talle mustikasuppi, mis pidi vanarahva tarkuse järgi kõhuvalule hästi mõjuma.
Söönud supi ära, jäi haige rahulikult magama. Ent hommikul algasid valud taas. Proua Richt oli ahastuses. Sellises olukorras polnud ta oma meest varem näinud. Abikaasa oli öö jooksul tundmatuseni muutunud. Ta silmad olid auku vajunud ning ta näkku oli tekkinud kollakas jume.
Georg ja Paul olid juba kodunt lahkunud ning proua Richt oli oma mehe pärast tõsiselt hirmul.
„Helistame ambulantsi,” tegi Meeri ettepaneku. „Doktor Tiiki on piinlik tülitada, ta kinnitas ju eile, et ohtu pole, pahandab veel…”
Põhjus, miks Meeri doktor Tiiki kutsuda ei tahtnud, seisnes aga hoopis muus. Nimelt oli arst eelmisel õhtul haige juurde tulles silmitsenud Meerit kuidagi eriliselt ja küsinud:
„Kuidas Paul elab?”
„Juhan, tahtsite te öelda,” parandas Meeri. „Kas siis Georg ei öelnud teile, et haige on isa?” Samas ilmus ka Georg ning Meeri läks teise tuppa. Häirituna hakkas ta kahtlustama, kas arst ei eksinud nimega mitte tahtlikult. Ja seepärast ei meeldinud talle mõte dr. Tiigiga taaskohtumisest.
Ambulantsiauto saabus enne lubatud aega. Nagu vahel juhtub, vaibusid haigel valud just enne arsti tulekut. Ent sellele vaatamata uuris doktor ta põhjalikult läbi, konstateeris ägedat pimesoolepõletikku ja ütles, et haige tuleb viivitamatult hospitaliseerida.
Isa avaldas tõsist protesti ning rahunes alles siis, kui naine tõotas temaga haiglasse kaasa tulla. Arst aga keeldus seda lubamast. Lõpuks tegi ta ettepaneku: „Tütar võib tulla.” Ilmselt pidas ta Meerit tütreks.
Ja Meeri läks.
Operatsioon
