sügavam ja mudase põhjaga. Ja nii kaugele ülesvoolu me ometigi ei jõudnud, et mõisatagused kivised leetseljakud meile vastu tuleksid. Kui ma Andreaselt küsisin, kus me oleme, vastas ta mulle, et järve idakaldal – tema isa kunagistel maadel. Nüüd olid need kuninga valduses. Mis tähendas, et temal polnud õigust siit kuusekäbigi tasku pista. Kalapüüdmisest rääkimata. See selgeks tehtud, vaatas Andreas mulle mureliku näoga otsa ja palus, et ma ei hingaks meie metsavahile sõnagi sellest, mida ma siin nägin.Tal on siin väga hea hõrnakoht, need tulevad just nüüd sügisel siia kudema. Ma lubasin, et ei räägi midagi – ja pakkusin, et võin talle siin küttimiseks loa anda, kui ta seda tahab. Andreas aga väitis, et minul pole voli siin mingeid lube jagada. See on kuninga maa, mitte minu oma. Ja vaevalt, et see kuningale meeldiks, kui mõni endine omanik tema maadel jahti peab.
Siis küsis ta, mida ma kavatsen edasi teha, kui me oleme hobusele raua alla saanud ja ennast üles soojendanud. Kas ma tahan ikka veel minna kuningat hoiatama?Või olen ma nüüd nõus temaga Eichenbachi juurde kaasa tulema?
Ma ei osanud talle vastata. See nõudis pikemat mõtlemist. Ühelt poolt oli mul kange kiusatus pärast eilseid üleelamisi tõepoolest Andreasega koos metsa kaduda, nii et keegi mind üles ei leiaks.Aga teiselt poolt, kui mu isa surma saab – mis temaga kindlasti juhtub, kui Wieshofen on juba nõuks võtnud teda hävitada –, siis olen mina pärast seda Habingen. See tähendab kohustusi.Vastutust. Ja hirmsat klaperjahti, mis minu peale lahti läheb. Kelle käes olen mina, selle käes on Habingen. Kes valitseb minu üle, see valitseb Habingeni üle. Ja kui mina tahan üksi iseenese ja Habingeni üle valitseda, siis peab mul väga palju jõudu olema.
Piilusin silmanurgast meest, kes mu kõrval kõndis. See oli niisiis kogu mu jõud. Minu ainuke kaitsja.
Kena vägi küll! Eile öösel oli sellest Wieshofeni vastu piisanud, aga ma kartsin, et edaspidi jääb ühemehelisest väest natuke väheks.
Seda oli liiga lihtne hävitada. Ja kui tema oli surnud, siis olin ma ihuüksi.
Mul hakkas kõhus keerama, kui ma selle peale mõtlesin. Mina üksi Wieshofeni,Wolfharti, Ulmi ja kõigi nende arvukate kosilaste vastu, kes Habingeni peale hammast ihusid. Hea küll, arvestame siis esialgu kolmega. Muidu läheb asi liiga jubedaks.Wolfhart – viis tuhat meest mägede taga.Wieshofen – kuninglikud palgasõdurid siinsamas. Ulm – ei tea vist praegu veel üldse, et tal tuleb varsti trooni pärast lahingut lüüa. Ulmi hertsog oli minu onu. Kuninga noorem vend.
Kes oli minu peale sellest saadik vimma kandnud, kui ma sündisin. Tema leidis nimelt, et troonijärglus peaks minema kuningalt tema vennale, juhul kui kuningal endal meessoost pärijaid pole. Ja kuna Karl nii kangekaelselt enda juurde jäi ja järjekindlalt mind troonipärijaks nimetas, siis vihkas onu Josef mind kogu südamest.
Ma olin tihtilugu mõelnud, miks Josef mind ei tapa. See oleks ju nii lihtne. Puistata mulle mingit maitsemeelega tabamatut mürki toidu sisse. Nii nagu Wieshofen seda eile õhtul tegi.Tõtt-öelda ma pelgasin seda väga – ja mida vanemaks ja kogenumaks ma sain, seda rohkem ma oma onu kartsin. Aga nüüd, kus ma teadsin neid tingimusi, mida Karl oli oma troonijärglasele seadnud – et tema ise peab surema loomulikku surma, vastasel korral tapetakse see, kes tema surmast kasu saab –, kas võis olla, et kuningas oli säärase mõrvalubaduse just nimelt oma venna pärast välja mõelnud? See oli tõenäoline.Veel enam, sellest oli kasu olnud. Karl oli elus. Mina niisamuti. Mul oli õnnestunud elada tervenisti kakskümmend üks aastat vanaks, ilma et onu Josef oleks söandanud mind tappa!
Aga see teine ähvardus? Lubadus tappa see, kes mind lapsesaamise abil abielluma sunnib? See pani mul kõhus veel hullemini keerama.
Sest nüüd ma kujutasin enam-vähem ette, mida see tähendada võiks.
Aulik krahv ise oli seda mulle näidanud.Vist. Midagi sinnapoole.
Sest ma ei mäletanud küll, et meie vahel mingit veresegamist oleks toimunud. See veri, mis meie võitlusest maanteetolmu maha jäi, ei olnud isegi mitte krahvi oma. Ja nagu Andreas ütles, ei olnud ta minu kehalt mingeid haavu leidnud – nii et küllap ei teinud Wieshofen seda isegi mitte siis, kui ma meelemärkuseta olin. Noh, ta pidi ju mind neitsina altari ette viima, nagu ta ise ütles.
Neitsina. Mida see siis tähendama pidi? Haavamatust?Võib-olla. Jah, see tundus isegi mõistlik. Sest kui ta mind uuris, kui ta ütles, et see on terve…Terve. Mitte katki. Siis pidi minus miski järelikult katki minema, kui ma abiellu astun.Või pigem katki tehtama. Sest kui minu ja mehe veri pidid omavahel ühinema, et sellest laps sünniks – siis pidi tema mind haavama.
Ma neelatasin ja vaatasin oma puretud rannet. Andreas oli sidet vahetanud. See oli puhas. Haav kirvendas endiselt. Mitte küll nii hullusti kui eile, aga siiski.
See teine haav… Kui see minusse tehtama pidi… Mu jumal, kas see valutab samamoodi?! Teist päeva tagantjärele? Oh, tule taevas appi!
Mu kõrval kõndiv mees märkas, et ma oma kätt uurin, ja võttis mu randme ettevaatlikult pihku.
„See ei olnud punane,” ütles ta. „Mitte eriti. Natukene. See läheb üle. Ma panin veel arnikaleotist peale.Te ei saanud isegi aru.Te magasite nii sügavasti.”
Noogutasin Andreasele tänulikult ja tõmbasin käe ta peost ära. Miskipärast… Mul ei olnud praegu tahtmist ühegi meesterahvaga suhelda. Isegi mitte selleks, et ta mu hammustatud kätt tohterdaks.
„Kuidas siis on?” küsis ta mõne sammu järel. „Kas läheme Maxi juurde?”
„Ei. Ma ei saa.”
„Miks?”
„Ma pean teadma, kas mu isa on elus. Ja kui ei ole, siis ma pean tegema kõik, mis minu võimuses, et ennast kaitsta. Sest kui tema sureb, siis olen mina Habingen. Ja siis ei aita sellest, et ma metsa kaon. Mind otsitakse üles. Elusalt või surnult. Ja neid on piisavalt, kes mind meelsamini surnuna näeksid.Veel rohkem on neid, kes tahaksid mind enda valdusse saada, selleks, et Habingeni enda valdusse saada.”
Eichenbach noogutas ja sulpsis jões kivide vahel edasi, pilk maas.
„Andreas…”
„Jah?”
„Ma tahtsin…”
„Mida siis?”
Tõmbasin hinge. Seda ei olnud lihtne öelda.Või õigemini ma ei teadnud isegi täpselt, mida ma öelda tahtsin. Ehk oleks parem kaugemalt pihta hakata.Talle kogu olukord ära seletada. Kõik, mis minu ja krahvi vahel seal maanteel juhtunud oli. Ei, mitte seda. Sellest ma ei tahtnud rääkida. Ma pidin rääkima Wieshofeni reetmisest. Surmaohust, mis kuningat valitses.Tingimustest, mille kuningas oli oma trooni nõudlejatele seadnud. Jah. Just nimelt sellest. Sest seda pidi Eichenbach teadma, kui ta tahtis mind aidata.
Ma tõmbasin veel kord hinge, kogusin end veel hetke ja küsisin siis: „Mis asi on vägistamine?”
See oli ootamatu. Nii talle kui ka mulle. Ma nägin seda mehe näost, kui ta pea kõrvale pööras ja pilguga kaldaäärseid kive uuris. Tema lõuapärad tõmbusid habemetüüka all pingule ja hambad püsisid risti.
„Vabandust,” ütlesin vaikselt. „See oli kindlasti rumal küsimus. Aga Wieshofen mainis seda eile, kui ta ütles, et see pidi olema üks tingimus. Kuningas on öelnud, et mina ei abiellu enne, kui tema surnud on. Ja kui keegi peaks mind vägistamise või võrgutamise abil abiellu sundima, siis ta tapetakse. Kuningal pidavat olema mingi salamõrtsukas, kes seda teeb.Wieshofen ka ei teadnud, kes see on.
Ja siis ta ütles, et ta ei taha endale pulmaööl nuga selga saada.
