raputas pead. Nähtavasti oli see tõesti liiga rumal küsimus.Ta sulpsis tükk maad mööda kiviklibust jõepõhja edasi käia, Cunneware ratsmeid pidi järel ja pilk kivide vahelt teed otsimas. Ma arvasin juba, et peangi teadmatusega leppima. Ent viimaks kostis ta väga madalal häälel: „Vägistamine on see, kui keegi teile vastu teie tahtmist lapse teeb. Ja võrgutamine on see, kui keegi teile nii kaua kärbseid pähe ajab, kuni te ise sellega nõusse jääte.”
„Ah nii.”Tundsin, kuidas mulle puna näkku tõuseb. Nii et vahe oli siis minu nõusolekus.Või selle puudumises. „Ja kui ma olen kellegi laulatatud naine…”
„Siis on teie mehel õigus teiega kõike teha, mis tal pähe tuleb. Ja teil ei ole selle kohta mingit ütlemist. Sest teie olete oma jah-sõna juba altari ees andnud. Sellest ei saa enam taganeda.”
Ma jäin keset ojasängi seisma. Eichenbach nägi, et ma talle enam järele ei tule, ja peatus samuti.
„Kas see on väga valus?” küsisin ma sosinal.
„Esimene kord jah.”
„Esimene kord? Kas seda tehakse mitu korda?”
„Jah.”
Püha taevas. Mul hakkas pea ringi käima. Lõin käed näo ette ja seisin harkis jalu vooluvees, tundes, kuidas mu kõrvad sumisevad ja tasakaal tahab vägisi käest kaduda.
„Lähme edasi,” ütles mees vaikselt. „Siin hakkab külm.”
Ma kuuletusin käsule, teadmata õieti, mida ma teen.Tuimad jalad komberdasid mööda kive edasi ja peas tuikas üksainus mõte – mu isal oli õigus. Mu isal oli õigus. Mu isal oli õigus, kui ta keeldus mind mehele panemast.
EICHENBACH JUHTIS HOBUSE LAUGEST JÕEKALDAST ÜLES PUUDE ALLA, kus mingi vana ront oli maha varisenud. Pakkus mulle selle peal istet ning käskis märjad püksid jalast võtta.Tegin seda hajameelselt, samal ajal kui tema pambud Cunneware sadula küljest lahti sidus ning rõngasrüüde hulgast vahetusriided välja otsis. Sõdurite püksid olid hoopis paksemad kui meie omad – seestpoolt villaga polsterdatud, et turviserõngad nahka ei hammustaks – ning tõeliselt soojad. Lausa tulised, nagu mulle näis, kui ma oma külmast punetavad jalad sinna sisse pistsin.
Andreas hõõrus mu jalgu ja küsis, kas ma varbaid veel tunnen ja ega mul kurk ole kibedaks läinud. Ei, ma ei tundnud end halvasti. Ainult külm oli, jalad valutasid ja hakkasid tulitama, kui sooja said. Eichenbach lubas veel kord, et laseb mulle kuuma jalavanni teha, kui me sepa juurde jõuame, ning külmetuse vastu pärnaõieteed keeta. Külani ei pidavat enam palju maad olema, varsti oleme kohal.
Me sammusime mööda metsarada edasi, kahlates poole sääreni kuivades lehtedes.Ausalt öelda polnud ma väga kindel, kas lehtede all üldse mingit rada leidub, sest ma pidin kogu aeg hoiduma Andrease õlgade kohalt valla pääsevate okste eest, et need mulle vastu nägu ei lööks. Lõpuks jõudsime ühe vankriteeni, mis oli samuti lehtede all peidus, aga siiski selgesti märgatav, ning kõmpisime taas külg külje kõrval edasi.
Veidi aja pärast taandus mets meist eemale ja andis ruumi põldudele. Siin olid need tublisti avaramad kui Eichenbachi mõisa juures ning küla, mis peagi väljade tagant paistma hakkas, oli samuti hoopis suurem. Andreas hõikas hundi enda juurde, kui me esimestele majadele lähenesime. Seni oli too elukas meid rohkem omatahtsi saatnud, kord kaugele ette joostes, teisal tublisti maha jäädes, aga liikudes üldiselt samas sihis kuhu meiegi. Nüüd sörkis ta kõige ees külatanumale, pea uhkelt püsti ja kõrvad kikkis. Kõik endast lugu pidavad koerad pistsid tema peale haukuma. Mõni julgem tuli saba liputades nuuskima ka. Hunt nuusutas neid viisakusest vastu ja sörkis edasi, justkui tahaks öelda, et temal ja ta peremehel pole mahti nendega pikemalt juttu puhuda.
Inimesed tervitasid Andreast mingi kummalise seguga omamehelikkusest ja aupaklikkusest. Paistis, et nad tunnevad teda hästi, aga tema nimega oli neil mingi segadus – mitte keegi ei kutsunud teda Eichenbachiks. Enamiku jaoks oli ta hoopis Steinbrück, mõne jaoks ka lihtsalt Andreas. Kust nad selle Steinbrücki võtnud olid? Ma ei teadnud. Pidasin aru, kas küsida seda oma teekaaslase käest, aga jätsin selle siiski tegemata. Ma ei tahtnud mehe kõrva äärde kummardumisega liigset tähelepanu tõmmata. Nagunii olin ma täna küla suurim vaatamisväärsus. Kõik uurisid elava huviga minu nägu, minu riideid, minu hobust, hobuse sadulat. Kahte kahtlast pampu, mis sadula küljes rippusid. Ja tagatipuks veel Cunneware lombakaid jalgu. Ma nägin silmanurgast, kuidas külaelanikud meie selja taha kogunevad ning meile sündsa vahemaa tagant järgnevad, omavahel päid kokku pistes ja sosinal arvamusi vahetades.
Lapsed jooksid meist ette ja viisid kilgates teise küla otsa sõna, et Steinbrück tuleb. Kui me küla keskele jõudsime, siis ootas meid seal ees vähemalt niisama suur rahvasumm kui see, mis meid saatnud oli.
Andreas ütles rahumeeli tere, tegemata ootajate uudishimulikest pilkudest väljagi, ning juhatas minu ja mu hobuse sepikoja ette. Sepp oli samuti majast välja tulnud ja jälgis meie lähenemist uksepiita toetades, nagu peaks juba aru, mida tolle rappida saanud loomaga ette võtta. Andreas tervitas teda ning näitas talle Cunneware vasakut tagumist kapja, mis oli rauast ilma jäänud. Ja kui siis sepaemand samuti käsi kuivatades uksele ilmus, palus mu teekaaslane, et ta meie tarvis vett sooja paneks ja teed keedaks, kuna me oleme terve hommikupooliku jalgu pidi külmas vees käinud. Emand lubas seda kohe teha ning kadus tuppa tagasi.
Siis astus meie juurde üks turjakas kähara habemega mees, kel oli pikk puusepapõll ees ning habe, riided ja käekarvad peene saepuruga kaetud. Ma ei teadnud, kas tal oli külarahvaga mingi kokkulepe, et just tema tohib tolle nõndanimetatud Steinbrückiga kõnelema minna, või oli ta lihtsalt kõige julgem. Igatahes astus ta ette, mõõtis pika pilguga neid sinisesse palakasse mässitud raskeid puntraid, mida Andreas sepikoja ukse taha tõstis, ning küsis:
„Sa oled mõnel sinikuuel naha maha võtnud või?”
„Tuleb nii välja,” ühmas Andreas.
Vanem mees piidles teda kissis silmil – ei olnud nii napi seletusega rahul. „Mismoodi see õige juhtus?”
Mu teekaaslane nuuskas oma vesist nina ja asus Cunnewaret lahti saduldama, ilma et oleks küsija poole vaadanud. „Noh, sel vennikesel siin oli krahvi sõjasulastega ütlemist,” lausus ta pöidlaga minu suunas viibates. „Ma läksin talle appi ja asi läks natuke ülekäte.”
„Jah?”Vana puusepp astus mulle lähemale ja vaatas mind pealaest jalatallani üle. „Tead, kui see vennike siin on poiss, siis olen mina püha Peetrus!”
Ta sirutas käe minu poole, et mul kapuutsi silmilt lükata.Astusin sammu tagasi ja haarasin noapidemest, valmis kohe nuga haarama, kui ta mulle veel lähemale tuleb. Mees nägi mu liigutust ja peatus poolelt sammult, tõmmates käe tagasi.
„Ära karda, kulla laps, ma ei tee sulle midagi,” ütles ta rahustavalt. „Ma tahtsin ainult näha, milline sa välja näed.”
Lükkasin ise endal kapuutsi peast. See tekitas rahva hulgas elevust. Katsusin oma juukseid. Nendega oli kõik korras. Siledad ja ilusti patsi punutud. Mida siin naerda oli?
„Kuule, linalakk, kas sa kõnelda ka mõistad?” hõikas keegi noorem mees tagantpoolt. „Mis su nimi on?”
Vaatasin abi otsides Andrease poole. Kas ma tohtisin öelda, kes ma olen, või oli parem see saladuseks jätta?
„Pole sinu asi, Jochen!” uratas mu sõber üle õla.
„Jajaa, ää sa mette katsugi Steinbrücki pruuti üle lüüa,” irvitas keegi teine, ja selle peale pistis kogu rahvasumm üksmeelselt naerma.
Mina
