tuli.Aga kui ma kuueaastaseks sain, siis saatis ta mu omaette kambrisse magama, hoolimata minu ägedatest vastuväidetest. Ja pärast seda polnud me tõesti enam iial sängi jaganud, ei minu ega tema toas!
„Uskumatu,” sosistas Wieshofen mulle kõrva. „Ma ei kujuta ette, kuidas ta sai oma käsi teist eemale hoida! Mina küll ei suudaks.”
Ja oma sõnade kinnituseks pistis ta käe mu reite vahele.
Ma kangestusin ja surusin jalad kokku. Issand jumal, mida ta tegi?! Tema kätel ei olnud mingil juhul minu jalgade vahele asja!
Kiskusin ta käe ära ja tõukasin vihaselt eemale. „Mu härra, teil ei ole mingit õigust mind sel kombel puutuda!”
„Ahaa, te siiski teate, mida sel kombel puutumine tähendab?”Wieshofen pani käe vanale kohale tagasi. „Siis ei peaks te pirtsutama. Ma olen vähemalt niisama hea mees kui Karl, kui mitte paremgi.”
„Karl ei ole minuga mitte iialgi nii lugupidamatult käitunud!” käratasin ma ja tirisin tema käe eemale. „Kui te mind rahule ei jäta, siis ma…”
„Noh, mida siis?” irvitas krahv ja surus pihu mu kõhu vastu. See oli nii ebameeldiv, et mul tõusis iiveldus kurku.
Krahmasin ta käe pihku ja lõin sinna nii kõvasti hambad sisse, et soolast verd mulle suhu valgus.
Mees röögatas, rebis käe ära ja vaatas jahmunult sügavaid hambajälgi käeseljal. Siis võttis ta hoogu, et mind lüüa, aga ma jõudsin hoobi käsivarrega tõrjuda. Me rüselesime veel mõne hetke hobuse seljas, kuni krahv taipas, et targem on ratsu kinni pidada, enne kui me mõlemad maha prantsatame. Ma nägin soodsat hetke, lipsasin ta haardest välja ja kukkusin käpuli teetolmu.Tegin nii kiiresti, kui sain, aga Wieshofen oli minust kiirem, krabas mul riietest kinni ja paiskas mu pikali.
Selle aja peale oli ka tema kaaskond sadulast maas. Nad tormasid mulle kõik seitsmekesi kallale – ja mina tegin kõik, mida suutsin ja oskasin, et nende käest pääseda. Hetkeks sattus minu kätte isegi ühe mehe pistoda, mis tema vööl rippudes mulle parajasti pihku jäi.
Püüdsin sellega Wieshofenit tabada, aga see ei õnnestunud. Ikka jäi kellegi teise keha ette. Ma ei tapnud küll kedagi, aga haavasin päris mitut vastast, enne kui nad terariista minu käest välja väänasid ja mulle põlve kõrile surusid.
Nojah, lõpuks ma ikkagi kaotasin. Nad sidusid mu käsist-jalust kinni, venitasid veel jalad selja taha ja sidusid needki nöörijupiga käte külge, nii et ma lebasin maas nagu krõnksus vagel. Ühe karvase nöörikeeru tõmbasid nad mul suust läbi, et ma karjuda ja hammustada ei saaks. Ja kui see kõik tehtud oli, kükitas hingeldav Wieshofen minu juurde maha, kergitas mu kleidisaba üles ja käskis mul põlved laiali tõmmata.
„Kui te juba niikuinii pikali maas olete, siis võime ju kohe järele vaadata, kas te valetasite mulle või mitte,” susistas ta, süljates katkiste hammaste vahelt verd.
Ma püüdsin põlvi kokku suruda, aga mehed tirisid neid jõuga lahku, väänates mind ebamugavasse asendisse. Lõpuks sai Wieshofen oma tahtmise.Ta uuris mind mõne hetke, sõrmedega mu pehmeid kohti laiali vajutades. Ma ei teadnud, mida ta seal nägi – mida säärases kohas üldse näha võis? –, aga igatahes pahvatas ta naerma ning raputas pead, justkui ei usuks oma silmi.
„Ja ongi terve!” irvitas ta, kutsudes käeviipega teisi asjaosalisi endale tunnistajaks. „Nojah. Ma olen alati öelnud, et Karl on üks vana kohikukk!”
See tegi meestele nalja. Nad naersid ja vahtisid mind, nagu oleksin ma lihuniku aknale kundede meelitamiseks välja pandud mahlakas suitsukoot. Ma panin silmad kinni, et mitte nende nägusid näha. Puresin hammastega suunurkadest läbi tõmmatud nööri ning üritasin köidikuid lahti venitada, aga sellest polnud abi. Sõlmeni ei ulatunud, nöörikeerud soonisid veel kõvemini sisse ja mul oli liiga valus.
„Nonii,” ütles Wieshofen üles tõustes, „nüüd me peame teid senikauaks luku taha panema, kuni me pulmad teeme. Muidu lähete veel enne raisku.”
Nad tõstsid mu taas tema ette hobuse selga. Kõhuli, sest kinniseotuna oli mind võimatu istuma panna. Krahv andis ratsule kannuseid ja ma tundsin, kuidas hobuse abaluunukid mu kõhu all liikuma hakkavad ning iga põrutus mul hinge kinni lüüa ähvardab.
Wieshofen hoidis mind ühe käega paigal ning triikis teise käega mu tuharaid, niipalju kui ta neile kinniseotud jalgade alt ligi pääses.
Ma ei tahtnud, et ta mind puutuks – see oli vastik! Üritasin tal eest ära vingerdada ja ennast hobuse seljast maha libistada, aga see ei õnnestunud. Krahv hoidis mind kõvasti kinni ja naeris mu pingutuste üle, justkui pakuks mu rabelemine talle suurt lõbu.
„Aloise, te peate lubama, et korraldate mulle meie pulmaööl samasuguse mürgli! See oli parim kaklus, mida ma viimasel ajal näinud olen. Ja te olete kindlasti kõige tulisem naisterahvas, keda ma tunnen.Teised annavad sulle ainult paar laksu vastu vahtimist ja hakkavad nutma, ja ongi kogu nende vastupanu. Aga teie! Ma ootan põnevusega, mida te siis teete, kui me kahekesi oleme ja ma teid kinni ei seo!”
Urisesin läbi nöörikeeru, et ta võib seda ootama jäädagi, sest meie pulmi ei tule mitte iialgi! Aga kogu mu mõmin kadus hobuse kõhu alla, ilma et Wieshofen oleks sellest aru saanud.Või kui saigi, siis ei pidanud ta seda vastuse vääriliseks. Selle asemel leidis ta, et nüüd aitab villase riide silitamisest küll, ning libistas käe mu kleidi alla. Ma võpatasin, kui tema pihku palja ihu vastas tundsin.Tegin veel ühe meeleheitliku katse ennast maha kukutada, aga mees ei lasknud mind kuhugi.
„Jah, särtsu on teil hoopis rohkem kui Gerlindel,” möönis ta. „Teie ema andis mulle peaaegu kohe alla. Ainult nuttis natuke ja üritas appi karjuda. Aga et ta oleks mul jalaga hambad kurku löönud… Ei, seda ta ei teinud.”
Ma tardusin paigale. Minu ema?
„Ärge kartke, te ei ole minu tütar,” lausus Wieshofen, muie hääles. „Teie isa oli üks vana põikpäine rüütel siitsamast järve äärest. Ma ei tea, miks, aga millegipärast eelistas Gerlinde teda minule.”
Ma pööritasin silmi, kuigi mu röövija seda näha ei võinud, ning sisistasin põlglikult. Mõni ime! Mina oleksin iga kell Andreast Wieshofenile eelistanud.Või õigemini Andrease isa, kui ma oleksin oma ema asemel olnud.
Krahv tõmbas käe mu kleidi alt välja, haaras mu tanu koos kuklajuustega pihku ja rebis mul pea kuklasse, nii et ma valust karjatasin.
„See teeb teile nalja?”
Wieshofenile endale see ilmselt nalja ei teinud, sest ta tiris mu pead veel rohkem tagasi, ähvardades mul kaela murda.
„Kas teate, mida ma teie emaga tegin? Mh?”
Kust võisin mina seda teada? Aga kui ta juba küsis, siis pidi see olema midagi kohutavat.
„Ma lasin tal tolle Steinbrücki vanaga mehkeldada, et ta ennast korralikult sisse mässiks. Ja kui poja tegemiseks sobilik aeg kätte jõudis, aga Gerlinde mind ikka jutule ei võtnud, siis tegin ma tema armuseiklused avalikuks. Leidsin Steinbrücki mõisast ühe lõuapoolikust tallimehe, kes oli nõus mõõduka tasu eest teie ema kohta kõikvõimalikke jälkusi kokku valetama. Ja viisin selle mehe õukonda.
See oli teie ema surm, nagu te võite isegi aru saada.”
Mees lasi mu juuksed lahti ja tõukas mu pea alla tagasi.
„Nii et ma soovitaksin teil emast õppust võtta ja minu vastu pisut
