on tulemuseks midagi vahepealset, mis ei kõlba õieti kuhugi.”
„Mhmh.” Andreas noogutas rahulolevalt. Ilmselt olin ma seni õigel teel olnud. „Aga kui me vaatame näiteks seda lontrust siin,” ütles ta, nooksates lõuaga hundi poole, kes oli taas pea käppadele lasknud ja paadipõhja tukastama jäänud. „Mis te ütleksite, kes tema vanemad on?”
„Hunt ja mõni suurt kasvu koer ilmselt.Ta on tavalise hundi kohta liiga suur, liiga nõtke kehaehitusega. Hundid on jässakamad ja madalamate jalgadega. Ja heledamat karva. Aga tema on…”
Mulle jäid korraga sõnad kurku kinni.Vaatasin hunti ning jälle Andreast. Mul olid silmad nii pärani, et hakkasid vett jooksma.
Mees nägi mu pisaraid ja lõi pilgu maha.
„Andke andeks, ma ei tahtnud teile haiget teha,” ütles ta väga vaikselt. „Aga te küsisite, kuidas mu isa surma sai, ja ma ei tahtnud teile valetada ka.”
Tegin suu lahti, et talle midagi vastata, aga ma ei teadnud isegi, mida. Mõtted olid segi ja kõri oli lukus, justkui oleks see korraga paiste läinud. Hõõrusin terve käega oma kaela ja vaatasin abi otsides Eichenbachi otsa, aga ta ei öelnud mulle rohkem midagi. Ainult silmitses mind ja naeratas. See oli kurb naeratus, üldsegi mitte kahjurõõmus.Aitäh sellegi eest! Mul oli praegu uppumistunne, nii et kui ma oleksin tema näos parastavat ilmet näinud, siis oleksin siinsamas jõkke hüpanud.
Panin silmad kinni ja surusin pea käte vahele, suutmata talle kauem otsa vaadata.
Ma olin krants. Ma olin väärtusetu segavereline krants. Ja mu isa teadis seda.
Mu jumal, kui ta teadis, et ma olen pettusega siia ilma sündinud. Et ma ei ole tema puhtavereline järeltulija. Miks ta ei lasknud mind siis hukata?! Kõlbmatud kutsikad uputati ju ära. Neid ei jäetud elama. Miks ta mind siis elama jättis?!
Tõmbasin sügavalt hinge. Ei, ei, see ei saanud tõsi olla. See ei olnud võimalik, Karl ei olnud mind iial hävitada tahtnud!Vastupidi, ta oli mind väga hoidnud. Nagu oma silmatera.Või rohkemgi veel.Ta ei olnud mind iial kohelnud nagu kõlbmatut kutsikat.Ta ei olnud mulle iial mõista andnud… mitte millegagi, isegi mitte vihjamisi.Ta ei olnud mitte iialgi lasknud mul aimata, et ma ei ole tema veri!
See oli ilmne vale. See oli häbematu vale, mida too mees mulle siin paadis rääkis. Sest minu isa ei saanud ju mulle valetada. See ei olnud võimalik.Tema ei saanud mind petta! Hoida mind nagu oma kalleimat vara ja samas teada, et ma olen täiesti väärtusetu, et ma ei olegi Habingen, ma ei olegi tema veri.
Tema veri.
Oh, jumal küll! See ju karjus mulle näkku. Ma olin seda kogu elu vaadanud. Ja imeks pannud, miks see nii on. Miks ma oma isa moodi välja ei näe. Samas kui kogu meie suguvõsa…
Teised olid tõmmud.Vähe sellest. Nad olid mustad. Pigimustade juustega ja süsimustade silmadega. Alates minu vanaemast, kelle silmavalgedki paistsid pisut pruunikad ja kelle nahk nägi välja nagu pärgament.Tema lapsed olid pisut heledama nahaga kui ta ise, lapselapsed veelgi heledamad, üsna viisakat klaari jumet, ning lapselapselapsed juba päris kirju seltskond, kelle hulgast võis leida ka pruune ja pähklikarva silmapaare ning ruugeid juukseid. Aga mitte ühtegi linalakka peale minu.
Miks too kreeka veri minusse tilkagi värvi ei andnud? Ma olin selle üle imestanud. Ma olin seda küsinud. Ja mulle oli alati vastatud, et ma olen ema nägu. Minu ema oli samuti olnud heledapäine ja sinisilmne – ja mina olin väga ema moodi, nagu mulle kinnitati.
Aga miks siis kõik minu nõod tõmmud olid? Konrad täiteks.Täiesti isasse. Ei kübetki sarnasust emaga, kes ju samuti kaunite nisukarva patsidega uhkeldas ja kevaditi tedretähti ninale korjas. Miks see hele veri sugugi tema peale ei hakanud? Jah, must veri pidavat kangem olema, nagu mulle seletati – aga kuhu see kangus siis minu puhul järsku kadus?
Ma ohkasin, haarasin põlvede ümbert ja toetasin näo põlvedele. Hunt lebas mu jalge ees, koon käppadel, ning magas lainete loksumise saatel õndsa und.Ta oli tõesti ilus. Suur. Sihvakas.Tumeda pruunika karvaga, mis päikese käes läikis. Ma oleksin äärepealt käe välja sirutanud, et looma tihedat kasukat silitada – aga too verine side mu randme ümber tuletas meelde, millega see lõppeda võib.
Veri. See oli naljakas. Piilusin salamisi oma puretud kätt. Minu veri. Seesama, mis minu juuksed heledaks värvis. Seesama, mis tuli ilmselt siis minu emast. Ja minu isast – ükskõik, kes ta siis ka polnud. Seega segu nendest mõlemast. Mis tähendaski, et ma olin segavereline. Nagu see hunt-koer mu jalge ees. Segu hundi ja koera verest.
Aga mil kombel need siis… Need pidid puutuma kuidagi kokku, et mingi segunemine üldse võimalik oleks?
Ma painutasin rannet. See oli valus. Hambajäljed tuikasid ja nahk kirvendas valust.
Kas see tähendas, et mees ja naine, kui nad olid abiellu heitnud… Pidid nad siis ennast kuidagi katki tegema, et nende veri omavahel kokku puutuks?
See oli veider mõte. Ma ei olnud kunagi selle peale tulnud, et midagi niisugust võiks tarvis minna. Aga kui mõtlema hakata, siis polnud loomadel ju mingit preestrit, kes neid laulataks ja õnnistaks. Ja ometi said kõik linnud ja loomad ja pisimutukad väljal kuidagi Jumala armust järeltulijaid. Järelikult pidid nad sellega kuidagi omal käel toime tulema – ja päris edukalt, sest kogu too ääretu mets mu ümber kihas elust. Kullid huikasid puude vahel, kalade seljad vilksatasid meie paadi kõrval vees, kihulased lõid vee kohal tantsu, kusagil küngaste vahel haugatas hirvesokk.
Hea küll. Oletagem siis, et ka inimesed peavad mingil kombel omavahel kokku puutuma, et nende veri seguneks ja sellest lapsed tuleksid. Aga miks polnud siis minu kuninglikud vanemad seda teinud? Miks? Mis neid takistas? Miks pidin mina, nende ainuke järeltulija, pärinema kusagilt mujalt? Kusagilt metsast? Mingist teadmata soost, mis oli võrreldamatult madalam kui Habingeni sugu?!
Ma olin kohutavalt pettunud. Nördinud. Solvunud. Ja vihane oma isa peale, et ta polnud mulle poolt sõnagi öelnud! Miks ta siis ei öelnud? Ta oleks pidanud vähemalt… Ütlema mulle, et ma olen mingi sugupuuta krants? Et ma olen eksikombel kuningakotta sattunud? Et ta on mind lihtsalt kristlikust halastusest üles kasvatanud ja jätnud mulle kristlikust halastusest mainimata, kes ma tegelikult olen?
Oh, jah. Aga teiselt poolt oli see ju temast kena. Kui tõde oli nii alandav, nagu see oli, siis tundus usutav, et isa ei tahtnud mulle haiget teha. Sest see oli valus. See teadmine. Ja kui Karl oli tahtnud mind teadasaamise valust säästa, siis võisin ma talle selle eest ainult tänulik olla.
Seega pidin ma vihastama hoopis selle mehe peale, kes mulle tõtt rääkis. Ja kogu mu ilusa elu ära rikkus!
Ma põrnitsesin teda altkulmu.Ta vaatas mulle vastu, silmad päikese käes kissis.
„Kas käsi valutab?”
Ma ei oodanud seda küsimust. „Mm. Jah,” kohmasin mokaotsast.
„Küll see varsti üle läheb. See ei olnud sügav hammustus.Ta lihtsalt hoidis teie kätt kinni.”
Vaatasin tumedaplekilist sidet. Kui see oli kinnihoidmine – milline see sügav hammustus siis veel olema pidi?
„Andke mulle andeks, armuline kuningatütar! Ma ei mõelnud teda teile kallale ässitada.Ta lihtsalt hüppas enne, kui ma jõudsin teda hüüda. Mulle ei tulnud meelde, et ta on niimoodi õpetatud.
Et ta ründab. See ei olnud nii mõeldud, ausalt!”
„Hmh!” mühatasin ja torkasin käe kaenla alla tagasi. „Miks te siis õpetate
