te teete?!” karjatasin tema käsi eemale tõugates.
„Aloise, te ei mõista mind,” ütles mehike rahulikult ning jätkas oma toimetamist. „Ei minul ega kellelgi mu majalistest ole teie suhtes mingeid halbu kavatsusi. Ma tõin teid siia ainult sellepärast, et te viga ei saaks. See oleks ju täielik mõttetus, kui ma hakkaksin nüüd teie kallal vägivalda tarvitama. Aga teades, kui hästi teie ise oskate terariistadega ümber käia…”Ta sai pandla lahti, võttis mõõgavöö mu puusadelt ära, kahmas ka seina ääres seisva ammu oma kaenla alla ning hõikas läbi ukse eestuppa: „Tulge siia, poisid!”
Uks läks lahti ja söögituppa astusid kaks turjakat sulaspoissi, kes tegid mulle aukartliku kummarduse ning jäid kohmetult ootama, mis nüüd edasi saab.
„Saatke preili üles Magda juurde ja valvake ukse taga, kuni ta ümber riietub,” käskis majaisand ning lausus mulle oma mõtte lõpetuseks: „Mul oleks oma sulastest kahju, kui nad peaksid teie käe läbi haavata või koguni surma saama. Jumal näeb, et nad ei ole seda millegagi ära teeninud.”
SULASED VIISID MIND ÜLES KATUSEKORRUSELE VÄIKESESSE PUHTASSE kambrisse, kus mind ootas tuttav pesunaine voodile laotatud riietega. Virtin aitas mul riidest lahti võtta ning seejärel uuesti riietuda. Mulle tõmmati jalga mustad villased sukad, mis kirju sukapaelaga põlve kohalt kinni seoti, kerged nahkkingad ja rasked puukingad. Selga pandi linane alussärk, selle peale villane pikkade varrukatega kleit ja kõige otsa veel varrukateta pealiskleit. Kleidid olid harjumatult lühikesed, varjates vaevu mu pahkluid.Alumine kleit oli musta värvi, pealmine samblaroheline. Olin muidugi harjunud pikka sleppi ja kirkavärvilisemaid riideid kandma – aga küllap aitab selline värvivalik mul metsa vahel märkamatuks jääda, kui ma siit põgenen. Ja kleidisaba ei jää pealegi puujuurikate taha kinni.
Peakatte osas tekkis meil aga arusaamatus. Kuna Magdal oli kästud naisterahva riided välja otsida, siis oli tema asjast nii aru saanud, et mulle tuleb tuua abielunaise tanu: tihedasti istuv näoauguga peakott, mis kattis ka kaela ja õlgu, ning selle peale kinnitatav helevalge linik. Mina aga osutusin hoopis neiuks, kellele selline peakate vanapiiga arvates sugugi ei sobinud. Niisiis läks ta mulle oma varudest neiupärga otsima. Mina aga ei raisanud aega, tõmbasin tanu endale pähe, heitsin korraks pilgu peeglisse – päris armas! –, võtsin puukingad näppu ja hiilisin akna juurde.
Tegin vaikselt akna lahti ja vaatasin ringi. Allahüppamiseks oli teine korrus muidugi liiga kõrge. Üle katuseserva alumisele korrusele ronida ma ei usaldanud, sest ma ei võinud ju iial teada, kes parajasti seal toas on, kuhu ma aknast sisse hüppan. Seega pidin ma põgenema katuse kaudu. Astusin ettevaatlikult aknast välja ning ronisin üles katuseharja poole. Katusekambreid oli siin teisigi ning nende pisikesi aknaid mitu tükki rivis. Pidin hoidma akende ja katuseharja vahele, et mind juhtumisi ei nähtaks, ning samas püsima nii madalal, et ma alt õuest kellelegi silma ei hakkaks. Ja jumala eest, mitte kolistama!
Minu kambri aken oli õnneks viljapuuaia poole, kus ei paistnud praegu ühtegi hingelist.Teiselt poolt maja kostis endiselt pesunaiste jutuvada ning veskiratta pladinat. Sepp oli vist hobuse rautamisega valmis saanud, sest haamri kõlksumist polnud enam kuulda. Küll aga oli kuulda mingi nooremapoolse mehe häält ning hunt-koera rõõmsat klähvimist.
Kui ma katuseviiluni jõudsin, võttis mind seal vastu üks neist pärnadest, mille alt härra oli ennist lehti riisunud.Vana puu võimsad oksad ulatusid otsapidi katuse kohale ning mõningase vaevaga õnnestus mul ennast neljakäpuli ühe oksa peale nihutada. Lehekate oli paraku juba hõre ega varjanud mind eriti, seega pidin ma puu otsast kähku maha saama. Ronisin tüveni ja vaatasin sealt õue poole. Paisjärve kaldal seisis üks võik hobune ning keegi pikka kasvu meesterahvas võttis tal sadulat seljast, ajades samal ajal pesunaistega juttu. Ei tea, kas see oligi too salakütist kasupoeg, kes pidi mulle järele tulema? Ah, oli kes ta oli, minul polnud temaga asja. Mina ronisin mööda jämedat pärnatüve alla, panin puukingad jalga ja lippasin õunapuude vahele.
KUNA MA EI TEADNUD, KUI RUTTU VÕIDAKSE MU KADUMINE AVASTADA, andsin jalgadele valu ning jooksin kõige otsemat teed jõe poole.
Ma jäin niimoodi küll inimestele silma, aga midagi polnud parata.
Pidin natukenegi edumaad saama, enne kui too põrgulik hunt mu jälje üles võtab ja Eichenbachi sulased mulle kannule juhib. Oh, jah, võib-olla oli kogu see põgenemine päris mõttetu asi, aga ma ei saanud ka Eichenbachi katusekambrisse istuma jääda ja oodata, millal Wolfhart mu isa piigi otsa torkab!
Päike paistis mulle otse selga ja jooksmine ajas mind higistama. Olin vist liigagi soojalt riides. Riskisin ja peatusin, et pealmine kleit ära võtta ja kaenla all hoidmiseks pusasse keerata – mine tea, võib-olla oli see kohaliku etiketi vastu, aga mul oli tõesti liiga palav.
Viimaks hakkasid põllud lõppema, maju jäi harvemaks ja mets tungis jälle jõe äärde välja. Nüüd oli mul viimane võimalus endale veidi varusid soetada. Ühes metsaäärses talus toimetas perenaine parajasti juurviljaaias, nina maas ja seelikud vöö vahele üles pandud, nii et hallides sukkades jalad põlveõnnaldeni näha olid.Teistest majalistest polnud mingit märki. Hiilisin lahtisest majauksest sisse ning astusin eeskoja kõrval toidukambrisse. Sealt leidsin ühe ümmarguse leivapätsi ja pooliku kera kitsejuustu. Sinnasamasse oli unustatud ka kööginuga, mille ma varrukasse pistsin. Mnjah.Vale oli endast märki maha jätta, aga varguse pattu ma ka oma hinge peale võtta ei tahtnud. Seepärast poetasin leivapätsi asemele riiulile ühe oma sõrmuse, pisike mäekristall lihtsa hõbevõru sees. See pidi toidukraami kaotuse kindlasti tasa tegema.
Mässisin moona oma pealiskleidi sisse, lipsasin uksest välja ning kadusin metsa.Veekohina järgi leidsin jõe peagi üles. Minu suureks rõõmuks oli külarahvas kaldale vankriroopad sisse sõitnud ning neid mööda oli mul üsna lihtne edasi astuda.
Jõudsin veel mõelda, kuhu see tee viima peaks või kui kaua tuleb mul seda mööda kõndida, enne kui jälle inimeste juurde välja jõuan, kui korraga ehmatas mind selja tagant kostev haugatus.
Mu esimene mõte oli jooksu pista, aga ma tuletasin endale meelde, et seda ei tohi teha. Muidu olen ma silmapilk jahiloom ning koer murrab mind maha, ükskõik, kas tal on kästud seda teha või mitte. Seepärast pöördusin ma üsna aeglaselt ümber, tegemata ühtki järsku liigutust, ning piidlesin silmanurgast oma tuttavat hunti.
„Jälle sina, jah?”
Loom tõstis koonu taeva poole ja ulgus.
„Sul on sõbrad ka kaasas?”
Ta sörkis sõbralikult sabaga vehkides minu juurde ning torkas nina mulle pihku, nagu poleks meie vahel iial mingit pahandust olnud. Kui õieti järele mõelda, siis ju ei olnudki.Tema polnud mulle midagi kurja teinud, mina talle samuti mitte.
„Kus su peremees on?”
Hunt läks tee pealt kõrvale, sulpsis kõrkjate vahelt vette ja ulvatas veel korra. Kuulsin jõelt aerude laksumist.Tõusin kikivarvule, et tulijat üle kõrkjatuttide piiluda. Mind jälitas toosama mees, kes oli ennist mõisa õues hobusel sadula seljast võtnud.Tagaajaja tüüris oma lootsiku meie juurde, pistis jalad madalasse vette ja lohistas paadi nina pidi kaldale, et vool seda minema ei viiks. Siis tuli ta meie juurde, paun üle õla ja kingad mudasel maapinnal lirtsumas, ning laskus aupaklikult minu ette ühele põlvele. Sealjuures tegi ta oma püksid poriseks.
„Andreas von Eichenbach, teie teenistuses.”
Andsin talle märku üles tõusta ja ütlesin: „Ma ei tule teiega kaasa.”
„Te peate tulema.”
„Ei tule.”
„Ma palun teid!”
