otsustanud talle alanduse eest kätte maksta. „Te olete kindlasti kuninga metsas ka küttinud?”
„On ette tulnud.”
„Kas meie metsavaht teab, kust teid leida?”
Eichenbach lasi aerud alla ja pidas paadi keset voolusängi kinni, surudes aerudega vastu vett. „Kas te tahate jala edasi minna?”
Ma vaatasin ringi. Ümbrus oli endiselt tundmatu.Aga mulle näis, et me oleme siiski hulk maad edasi jõudnud. Kaldaid ääristasid juba kolletunud lehtedega tammed ja eespool hakkas mulle pikkate rippuvate okstega pajusid silma. Seega ei saanud järv enam väga kaugel olla. Loodetavasti.
„Jah,” ütlesin ma selga sirutades. „Ma lähen jala edasi.”
„Väga hea.”
Mees tüüris paadi kalda äärde, sidus otsa ühe vana rondi külge kinni ja hüppas vette, et mind kaldale aidata. Ma lasin tal end tõsta. Ma ei oleks pruukinud seda teha – kui ta käed minu poole sirutas, tekkis mul esimesel hetkel soov talle kähvata, et ma saan ise ka hakkama. Aga järgmisel hetkel sain aru, et mulle ei meeldiks lirtsuvate jalgadega edasi kõndida. Sestap usaldasin ma end mõneks hetkeks tema sülle. Ja noogutasin talle armulikult, kui ta mind teerajale maha pani.
Ka tõi ta mu toidumoona paadist ära ja andis minu kätte.
„Sinna jääb veel umbes tund aega astumist,” ütles ta allavoolu osutades. „Kui te ikka tõesti tahate jala minna.”
„Tahan küll!”
„Olgu siis peale.”
Ta kõhkles veel mõne hetke, seistes mul tee peal ees.
„Kas oli veel midagi?” küsisin ma, nähes, et ta ei kavatsegi rajalt kõrvale astuda.
„Ei,” ütles Eichenbach. „Ma tahtsin lihtsalt öelda, et olge siis ettevaatlik!”
„Küllap ma olen,” kostsin muiates. „Olge teie ka!”
Ta naeratas mulle laialt, silmitses mind veel hetke ja sammus siis kaldast alla paadi juurde tagasi. See oli kena, kuidas ta naeratas. Ja ma mõtlesin, et ma jätan vist siiski metsavahile mainimata, et ma siin tema vana tuttavat kohtasin.
SEE OLI TÜÜTU TEEKOND. JA MA KIRUSIN ENNAST JUBA VEERAND TUNNI pärast, et ma polnud mõistlikum olnud ja end paadiga kohale viia lasknud. Kallas aina venis ja rada aina käänles jõega kaasa. Ja isegi see, et ma hakkasin lõpuks oma vanu ujumiskohti ära tundma ja teadsin juba, kui kaua mul veel minna on, ei teinud mu kõmpimist kergemaks. Puukingad soonisid taldu. Ja tuletasid mulle meelde, et ma ei ole tegelikult üldse kõndimisega harjunud. Ratsutamine, palun väga.
Aga nii pikad jalgsimatkad – see oli rohkem palveränduritele!
Viimaks – oh viimaks ometi! – kerkis mu ette suur kahe kaarega kivisild. Rada ronis kaldast üle sillapea juurde ja ühines korraliku kruusaga sillutatud maanteega. Nüüd olin ma peaaegu kohal.Veel veerand tundi astumist ja ma olen kodus!
Tõttasin edasi nii reipal sammul, kui jalad vähegi kandsid.Veel viimane järveäärne metsariba, veel viimased puud – ja siis seisiski jahiloss täies hiilguses minu ees.Tegelikult ma valetasin.Täielikust hiilgusest oli praegu asi kaugel. Kõige ilusam oli siin tegelikult südasuvel, kui kõik lossiseinad olid terve esimese korruse kõrguselt tiheda roniroosivaibaga kaetud. Neid õitses siin kõikvõimalikes värvitoonides ning nende tumeroheline lehestik moodustas mööda valgeid seinu üles ronides kummalisi pitsimustreid. Nüüd olid aga õied kadunud ja väänlevad varred poetasid kolletunud lehti.
Selle maja oli ehitanud minu vanaisa.Vana kuningas oli olnud samasugune kirglik jahimees kui Andreaski. See järveäärne koht meeldis talle sellepärast, et siin olid suured tammemetsad, kus sead käisid sügiseti tõrudega maiustamas, ning hirvi, hunte, karusid ja muid pisemaid elukaid jätkus siin samuti küllaga.Tema oli tahtnud endale siia ühte mõnusat pesa, kus oleks hea pärast väsitavat jahilkäiku kolde ees oma valutavaid konte soojendada. Mõeldud, tehtud.
Päris valmis ta ehitusega ei jõudnud, aga Karl jätkas sealt, kust isal pooleli jäi. Ja kui aus olla, siis tundus mulle, et seda ehitust jõuavad jätkata veel minu lapsed ja lapselapsedki, sest siin oli vaja kogu aeg midagi ümber teha ja vanemad osad hakkasid juba lappimist nõudma, enne kui uuemad valmis said.
Hoone ise oli kitsas ja kõrge, järsu viilkatusega, mis mahutas kaks pööningukorrust, ning korrapäratu põhiplaaniga, täis igasuguseid soppe, sakke, puust sambaid, etikuid ja rõdusid. Katuse juurde käisid ka veel tornikesed, millel polnud muud otstarvet kui iluasjaks olemine. Lapsena meeldis mulle kitsaid kõrgeid treppe mööda torni ronida ja pisikestest piluakendest välja vaadata.Aga mida suuremaks ma kasvasin, seda kitsamaks ja tolmusemaks seal läks, nii et lõpuks polnud mul enam tahtmistki ennast trepikäikudest läbi litsuda. Siiski, väljastpoolt vaadates nägid need tornikesed päris vahvad välja.
Lossi ümber laius lopsakas rohtaed väikeste lehtlate, jalutusradade, lillepeenarde ja muruplatsidega. Ühes sellises lehtlas istusid praegu mu õuedaamid. Õhtusse kalduv päike paistis neile peale ja pani nende erksavärvilised rüüd veel kirkamalt särama. Minu tulekut nad ei märganud. Üks luges teistele ette ja teised olid oma näputööd õue kaasa toonud. Keegi neist ei tõstnud tikkimisraami kohalt pead, kui ma neist tasasel sammul mööda läksin.
Tegelikult polnud mul põhjust neist mööda hiilida – minu tähelepanu oli lihtsalt köitnud vibalik meesterahvas, kes parajasti peauksest välja tuli ja rutuga talli ees ootava hobuse juurde tõttas. Ootajaid oli seal teisigi, terve salkkond kuninga ihukaitsjaid. Paistis, nagu asutaksid nad kuhugi minema. Pistsin üle muru jooksu, sest seda meest oli mul tarvis tingimata kätte saada, enne kui ta kuhugi kaob.
„Wieshofen!”
Mees pöördus ümber ja vaatas ringi. Mu hääl oli talle tuttav, aga välimus mõjus eksitavalt. Kui ma tema juurde jõudsin, tundis väepealik minu näo talunaise tanu alt ära – aga oleks ta selle üle karvavõrdki rõõmustanud! Oo ei.Tema niigi tusane ilme läks päris kurjaks ja ta haugatas ilma kombekohase kummarduseta: „Aloise, leidsite ka paraja aja ära kaduda! Me pidime teid terve päeva taga otsima. Kus te olite? Ja kust te endale need laudanaise riided olete saanud?!”
Niisugune tervitus jahmatas mind oma lugupidamatusega. Lõin käed puusa ja käratasin: „Wieshofen, kas te teate, et Wolfhart kogub piiri taga vägesid ja on juba oma viis tuhat meest kokku saanud?”
Väepealik kergitas üllatunult kulme. „Kust te seda kuulsite?”
„Ühe kohaliku jahimehe käest. Mu kallis krahv, kas te võite mulle öelda, miks ma pean sellist asja mingi metsamehe käest kuulma? Kas pole mitte teie kohustus mulle ja kuningale igast võimalikust rünnakust teatada?”
„Vaat see on hea küsimus.Tee peal räägime,” ütles krahv, kahmas mul ühtäkki piha ümbert kinni ja lennutas mu kõhuli hobuse turjale.
Olin sellest nii rabatud, et ei taibanud esimese hooga end mahagi libistada. Ja siis oli Wieshofen juba minu kõrval sadulas, surus põlved minu lõua ja jalgade alla ning andis hobusele kannuseid.Terve salkkond läks müdinal teele. Minul jäi üle vaid silme eest läbi lipsavaid kruusakive vahtida ja meeleheitlikult tasakaalu hoida.
„Miks te nii teete?!” karjusin sadularihma külge klammerdudes.
„Viin teid kindlasse kohta,” vastas mees.
Tule taevas appi! Juba teine, kes tahab mind sõja eest kindlasse kohta toimetada.
